1964. aastal, ligi 40-aastaselt, rajas Juri Ljubimov Moskvas oma Taganka teatri; ratsamiilits ajas väljakul laiali vaatajaid, kes üritasid läbi murda tema jõhkratele etendustele, lauldes ja lugedes põrandaaluseid luuletusi. Praegu, lähenedes üheksakümnendale eluaastale, lavastas Ljubimov räpistiilis, kaasaegse disko rütmis Pu?kini värssromaani “Jevgeni Onegin” ning osutus järjekordselt noorimaks ja julgeimaks.
MINU SÕBER MARKII DE SADE
Kui te sõidate Moskvasse ja lähete vaatama Ljubimovi hiljutist etendust “Marat ja markii de Sade”, siis ärge ehmuge: enne etenduse algust jalutavad hallides haiglakitlites, hullusärkides näitlejad väikeses fuajees publiku seas ringi ja kõnetavad teda hulludele omase vahetusega. Te viibite psühhiaatriakliinikus. Seal räägib end Napoleoniks pidav segane Jeltsini häälega; ja puhvetis müüb markii de Sade (teatri esinäitleja Valeri Zolotuhhin) oma raamatut “Taganka lavalaudadel”, aga Hullumaja peaarst tutvustab saabunutule kliiniku käitumisreegleid ja soovitab otse etenduse ajal pöörduda oma probleemidega haig la juhtivspetsialistide poole.
Etendus põhineb Peter Weissi näidendil. Tegevus toimub Pariisi külje all asuvas kuulsas vaimuhaiglas Charentonis, kus hulludele antakse ravi eesmärgil rollid markii de Sade’i näidendist Suure Prantsuse revolutsiooni ühest juhist Marat’st ja tema tapmisest Charlotte Corday poolt. Sõna “Charenton” on etendusest aga välja jäetud, et vaataja tunneks end mugavalt ja koduselt. Näitlejate ja vaatajate vahele jääb kõigest mõni sentimeeter: lava ei ole, väheldane saal on lihtsalt jagatud kõrge võrega kaheks, millest ühele poole jääb näitlejate hullumaja, teisele poole vaatajate hullumaja. Tegelased tormavad mööda võret ringi, kord võrestikku takerdudes, et esitada kirglik monoloog, kord kõrgustesse ronides ja sooritades laevõlvide all peadpööritavaid kõnde julgestuseta üle kitsa lati. Aegajalt tõstetakse võre üles ja vaatajad saavad näitlejatele oma käe välja sirutada.
Kord jookseb näitlejate keskele välja Ljubimov ise ja karjub:”Sa?a, Valera, see siin on lihtsalt hullumaja, mitte teater, mitte sedasi ei pea mängima, vaid hoopis nii!” Teinekord käsib arst märatsevaid vaimuhaigeid külma veega rahustada, ja siis saavad sahmaka ka vaatajad esiridadest. Mina istusingi esimeses reas ja hoidsin süles kallist kingitust: minu sõber Valeri Zolotuhhin oli mulle just kinkinud oma raamatu “Taganka lavalaudadel”; otse keset üht oma monoloogi astus ta minu juurde, kehastades de Sade’i (võret kergitati), küsis raamatut vaadata ja ütles:”Kui hea raamat, meile siin hullumajas selliseid ei anta!”. Vaatajad, otsustanud, et olen näitlejate hullumaja poolelt, hakkasid ka mulle plaksutama, aga Zolotuhhin andis mulle raamatu tagasi ja läks teist kirjanikku edasi mängima?
JURI LJUBIMOV – TEATER, SEE OLEN MINA!
Juri Ljubimovi kabineti seinad on täis peaaegu kõikide läinud sajandi tuntud kunstitegelaste karikatuure, joonistusi, autogramme, luuletusi. Kõige auväärsemad on uksed, seal on näiteks Ernst Neizvestnõi joonistus. Ljubimov rääkis tagakiusamise perioodil, et kui ta peaks lahkuma oma kabinetist, siis ukse saab ta endaga kaasa viia. Millegipärast torkab kohe silma Andrei Voznessenski luuletus: “Kõik kaunitarid on Taganka eitede kõrval kui sitaseened!” Voznessenski oli eelmise sajandi 70-ndatel aastatel kogu riigi ja Taganka kumiiriks.
Teise tolle aja kumiiri, Jevgeni Jevtu?enko luuletuste põhjal lavastas Ljubimov etenduse nimega “Vabadusesamba naha all”. Saali jooksid nuiaga ameerika politseinikud ja ajasid vaatajaid laiali; nad jälgisid etendust, keelates oma peaga mõtlemise. Jevtu?enko saabus oma etendustele, politseinikud vahistasid ta ja viisid käeraudades saalist välja. Kogu riik laulis laulukesi etendusest, kus räägiti sellest, et kõik Ameerika poliitikud on jälgid sead, ning polnud ainsatki hingelist, kes poleks mõistnud, et Ameerika ei puutu asjasse?
Kogu elu on ta oma etendustel käinud taskulambiga. Ta seisab lava taga ja suunab valgusjoa selle näitleja näkku, kes mängib poole jõuga?
Mitmeid aastaid tagasi küsisin Ljubimovilt noorusele omase egoismi ja jämedusega:”Aga mis saab teatrist, kui Teiega, jumala pärast, midagi juhtuma peaks?” Ta vastas: “Kui ma olen lavastajana vähemalt midagi väärt, siis peab teater surema koos minuga. Teater ei saa elada oma lavastajast kauem!”
PETROVIT? – IISRAELI KODANIK
Juri Petrovit? Ljubimov oli nooruses ilus mees ja mängis teatris kangelasi-armastajaid. Kord mängis ta Romeot, aga saalis istus Boriss Pasternak – Nobeli preemia laureaat ja Shakespeare’i parim vene keelde tõlkija, tema kõrval istus 14-aastane poisike Andrei Voznessenski. Ja siis lendas mõõk suure kaarega ootamatult Romeo käest ning kukkus Pasternaki ja Voznessenski toolide vahele, sidudes nad poeetiliselt igaveseks.
Mõni aastakümme hiljem lavastas Ljubimov Pasternaki tõlgitud “Hamleti” Vladimir Võssotskiga peaosas. Võssotski oli kitarriga Hamlet, ta esitas Pasternaki luulet. See oli etendus poeedist, kelle tapsid lurjused ja intrigaanid. Mälestussambal on Võssotskit kujutatud just Hamletina. Laertes ja Hamlet seisavad duellistseenis üksteisele kättesaamatus kauguses, nad ei saa üksteist puudutada, kuna nendevaheline duell ei toimu mitte füüsilises ruumis, vaid teises, selles, kus poeedid alati tapetakse?
Peaaegu kõik Ljubimovi etendused keelati. Kogunesid kõiksugu komisjonid, nende komisjonide liikmed vaatasid ahnelt lavale, kuid rääkisid hiljem, et nõukogude vaataja ei pea vaatama neid etendusi, mis nii vähe õpetavad armastama sotsialistlikku isamaad. Ljubimov lavastas järgmise etenduse ja see keelati taas. Seejärel ühtteist äkki lubati, anti sõõmuke õhku ning keelati siis jälle? Võssotski matused, neid taheti varjata, taheti, et rahvas ei teaks midagi, et sajad ja tuhanded ei tuleks teatrisse oma kumiiri ära saatma.
80-ndate aastate keskpaigaks väsis Ljubimov võitlemast. Ta sõitis ära. Noore naisega (temast kolmkümmend aastat nooremaga), kes oli Ungari päritolu, ja väikese pojaga astusid nad Iisreali kodakondsusse. Ta hakkas lavastama kogu maailmas. Tema lavastuste edu jahmatas planeeti.
Ljubimov armastas tihti korrata, et näitleja on ainult instrument, millel peab oskama mängida. Ljubimovi näitlejatel mängisid oma isu täis erinevad inimesed, nii et ta pidi 90-ndate alguses nullist alustama. Pool trupist lahkus siiski Gubenko juurde, nimetades oma kollektiivi “Taganka näitlejate sõpruskonnaks”, aga ülejäänud hakkasid taastama vanu etendusi ja töötama uute kallal. Teatril on kaks lava, kaks hoonet ja kaks kollektiivi, kuid tuntakse vaid üht – Ljubimovi teatrit.
“TAGANKAT KANNATASIN KAUA, KUID LJUBIMOV TÜÜTAS SAMUTI ÄRA”
– see nali kuulub Ljubimovile endale. Ta oskab üldse huumoriga ka kõige jubedamast olukorrast välja tulla. Dostojevski “Kuritööl ja karistusel” põhineva etenduse finaalis aheldatakse kõik näitlejad vangiraudadesse ja viiakse sunnitööle; üks neist kummardub saali poole ja ütleb:”Raskolnikov tappis vanaeide ja õigesti tegi. Kahju, et sisse kukkus? Nali.” Bulgakovi “Meistril ja Margarital” põhineva etenduse kuulsas varietee-stseenis, kus Wolandi kaaskond loobib raha laiali ja vaatajad hakkavad rüselema, et vähemalt midagi kinni püüda, pilluti Tagankal laiali tulevaste etenduste kontramarke; hiljem astus lavale valveadministraator ja ütles, et need on ehtsad, mille peale vaatajad hakkasid sõna otseses mõttes üksteise seljas talluma?
Ljubimov kordab tihti, et ta on nagu Woland – alati üksi. Kuid tegelikult on ta despoot, kellele kogu trupp tingimusteta allub.
KUID MILLAL SIIS MEELT LAHUTADA?
Viimastel aastatel on vaatajad hakanud kaebama, et Ljubimovi etendusi on väga raske jälgida – mitte midagi ei saa aru; tähendab, saab küll, aga üksnes see, kes loeb palju raamatuid, kuid tänapäeval on see kuidagi rumal ja vanamoodne. Näiteks etendus Mihhail Bulgakovi “Teatriromaani” põhjal. Et midagi mõista, tuleb teada, et Bulgakov kirjutas oma romaani MHAT-ist (Moskva Akadeemilisest Kunstiteatrist), kus etendati tema näidendit “Turbinide päevad”. Etendust vaatas kakskümmend neli korda Stalin ise. Stalin, kes keelas ära kõik teised Bulgakovi näidendid, määrates kirjaniku vaesusse. Laval seisab tohutu hobune, millel uhkesti ratsutab Stalin, kui aga hobune end keerab, näeme, et Stalini näo teine pool kuulub Louis’le, kelle valitsus ajal oli õnn luua suurel Molier?’il, keda Louis lõpuks siiski alandas ja jalge alla tallus. Molier? oli Bulgakovi kumiir, Bulgakov kirjutas temast ühe oma parimatest romaanidest; ta võrdles end salamisi Molier?’iga; Bulgakov on Ljubimovi kumiir. Bulgakovi romaanide põhjal lavastas Ljubimov oma kaks kuulsat etendust; ta võrdleb end salamisi Bulgakoviga. Nende seltskonda kuulub veel Gogol, keda jumaldasid nii Bulgakov kui Ljubimov, ja Shakespeare, kellest sonis Pu?kin?
Ühesõnaga, ilmneb, et on teatud seltskond, kus elatakse riimides ja metafoorides, juuakse teed, kirjutatakse geniaalseid romaane, lavastatakse ja ollakse vaid omadele suunatud. Ja ei kardeta enam midagi. Ja ei paluta enam kelleltki midagi.
Ljubimov ei välju peaaegu kunagi oma teatrist. Käib endiselt kõikidel etendustel oma asendamatu taskulambiga, mida kardab juba kolmas näitlejate põlvkond. Tema viimane, kunagi noor naine on küpses eas (et mitte öelda elatanud) daam, aga poeg-silmatera on saanud täiskasvanud inimeseks. Ljubimov jookseb lavale, heidab juuksed laubalt, naeratab. Ehk sõlmis ta tehingu Mefistofelesega, Wolandiga, ja seetõttu ei vananegi? Mis siis ikka, järelikult õnnestus see tehing inimese jaoks ajaloos esmakordselt?
