Vaadates arenguid ühiskonnas, on minu arvates õige aeg rääkida põhilisest põhjusest, mis meil üksteisega enam (rände) probleemidest rahulikult rääkida ei lase, ütleb kokk Tiit Kukk.
Rändega seoses on riigid ja organisatsioonid (põhiliselt ideoloogiliste silmaklappide põhjustatud lühinägelikkusest) teinud vigu, millel on osa isegi kodanike hukkumisel, rääkimata muudest kannatustest. Õnneks ei ole selliseid juhuseid veel Eestis, kuid ka Eesti kodanikud on hukkunud (Nice). Neid vigu ei taheta avalikult ja ausalt tunnistada, kuna kardetakse „oma näo“ kaotamist ja mõnel juhul ehk isegi karistust. Kuidas võtta maha need (poliitikute) hirmud karistuse ja näo kaotamise ees? Need hirmud takistavad diskussioonis ausalt osalemist ning võivad objektiivse reaalsuse eiramise tõttu põhjustada järgmiste vigade tegemise, varjamaks varasemaid ning päästmaks end potentsiaalsest karistusest või poliitilise autoriteedi kaotamisest (nn iga hinna eest toolist kinni hoidmine).
Teiselt poolt on väga suur osa rahvast, kelle kannatus on katkemas (jõupositsioonilt) kallutatult esitatud ideoloogiliselt laetud info tõttu, mis reaalsusega kokku ei lähe. Sellele lisanduv ideoloogiliselt laetud emotsionaalne manipuleerimine kõikvõimalikest suundadest teeb asja veelgi hullemaks.
Meil on vaja üheskoos kogu kaasnevat probleemistikku ausalt ja võimalikult objektiivselt, ilma igasuguste silmaklappideta analüüsida, et leida lahendusi, kus uute vigade tegemine ja uute probleemide põhjustamine oleks minimaalne (või ideaaljuhul olematu).
Me kõik teeme vigu ja vigade tegemise aus tunnistamine on esimene samm teel nende vigade parandamisele ning uute vigade vältimisele.
Kuidas me selle probleemi lahendame, olukorras, kus poliitikute tehtud vigade tõttu tahab rahvas (täiesti õigustatult) vigade tegijaid karistada ja karistuse hirmus poliitikud väldivad vigade tunnistamist ning teevad seetõttu uusi vigu?
See spiraal lõpeb varem või hiljem suure pauguga. Hoiaks selle äkki ära ja astuks mõlemalt poolt sammu – poliitikud tunnistaksid tehtud vigu ja rahvas ei „tõmbaks oksa“ neid selle tunnistamise eest. Muidu jõuame koos sinna, kuhu me arvatavasti mitte keegi jõuda ei taha.
Või on kellelgi veel mõni muu idee, kuidas seda äärmiselt ohtlikku järjestikuste vigade spiraali katkestada? Paneks selle ideoloogilise omakasu huvides äärmusest äärmusesse lükatava pendli seisma, head inimesed, alustaks ausat manipuleerimisvaba arutelu ning hoiaks emotsioone vaos? Maailmas on väärtusi, mis on ideoloogiaülesed, otsiks kõigepealt need üles ja prooviks tõejärgsest maailmast väljuda faktidele, mitte valedele toetudes.
Me suutsime rahvana laulva revolutsiooni ajal hakkama saada, ideoloogilised erimeelsused ausas diskussioonis ületada ning veri jäi voolamata. Tuleks üheskoos oma pooltõdede maailmadest ja ideoloogilistest utoopiatest välja ning paneks selle segamini pekstud pusle taas (loodetavasti paremini) kokku.
