AM: Sa sattusid siia Rootsist täiesti arusaamatutel põhjustel. Ütle, mida tähendab “betooniinsener”, see on see asi, kes sa hariduselt oled.
MSJ: Mina olin üheksandas klassis, kui sooline kvoteerimine hakkas Rootsis läbi lööma. Põhikooli kutsenõustaja vaatas, et tüdrukul on reaalained korras, ja hakkas mulle auku pähe rääkima. Hiljem olen õppinud muusikat ja sotsioloogiat, sest mu tehnikagümnaasiumi füüsi kaõpetaja ütles, et inimene ei pea tegema, mida ta oskab.
*
AM: Olgu. Mida tähendab “sotsioloog”?
MSJ: Minu jaoks on sotsioloog see, kes üritab mõista, mis ühiskonnas toimub. Inimene, kellel ei ole poliitilisi ambitsioone. Ta tahab mõista ja seletada rohkem, kui ta tahab muuta.
*
AM: Ma olen sind päris tihti viiulit mängimas näinud, aga ütle, mis on see pesulauda meenutav instrument, mida sa kääksutad?
MSJ: See on hiiukannel.
*
AM: Sa oled oma suguvõsa poolest pärit kusagilt Rannarootsist või Naissaarelt? Aga see oli nii ammu. Mis sind ennast Eestiga tegelikult seob?
MSJ: Mu kahekümnendad eluaastad, sõbrad, muusika, Humanitaarinstituut.
*
AM: Rootsi on eestlaste jaoks tähistanud tõelist sotsiaaldemokraatia ja vasakpoolsuse rikast kantsi. Mis seal tegelikult toimub?
MSJ: Minu meelest väsib iga süsteem ära paari põlvkonnaga. Ma ei ütleks, et see on puhtalt vanusega seotud. Mind rõõmustavad viimase aja arutelud Rootsi meedias ja köökides, kui iseenesest mõistetavate väärtuste taha pannakse küsimärgid. See teeb tugevamaks või muudab ja mõlemad variandid on elujõulised.
*
AM: Oskad sa umbes öelda, palju sa siin kasvõi ligilähedaselt kümne aasta jooksul kontserte oled andnud?
MSJ: Mängin pidevalt, aga mitte liiga tihti. Paar korda kuus olen aga ikka kuskil olnud.
*
AM: Millest selline kummaline huvi meie primitiivse ja küllaltki tüütu rahvamuusika vastu?
MSJ: Igas muusikakultuuris on midagi, mis on tüütu, ja seda on ka eesti rahvamuusikas. Sellega mina enda arust ei tegele.
*
AM: Ütle, mil moel põrkuvad betoonivalaja, sotsioloogi ja muusiku loogika? Saab seda üldse olla?
MSJ: Põrkuvad kokku minu CV-s ja muusikasotsioloogias. Betoon on aga viimasel ajal täiesti seljataha jäänud, kuna elan kivitrepikojaga puumajas.
*
AM: Muusikamajas on sul mingi kummaline orkester, kus mängivad oma kakskend viiuldajat, kes on nüüd ka mingi plaadi teinud. Millega tegu?
MSJ: Nad on minu ja Meelika Hainsoo viiuliõpilased. Olen olnud rahvamuusika ja viiuliõpetaja Muusikamajas 1995. aastast ja detsembris tegime plaadi, et õpilastel oleks, mida jõulude ajal kinkida.
*
AM: Sa oled väga allergiline, ja mitte niivõrd lolluse, kuivõrd mee, piima, munade, tursakala, porgandi ja kõigi teiste maitsvate asjade vastu. Millest see tuleb, kas tõesti
sinu rootslastest vanemate kombest õgida pidevalt keemiat? On see asi Rootsis nii hull?
MSJ: On küll. Ei tea, kas just vanemad süüdi on, aga midagi on ikka paigast ära. Ütleksin heameelega, mis täpselt, kui ma vaid teaksin.
*
AM: Ütle, palun, Sofi, mis kuradi pärast jood sa Saku punases purgis vastikut
long drinki? Rikutud maitse?
MSJ: Joon meelsasti A le Coqi oma ka, sest ma ei ole Eestist veel puhtamat keemiat leidnud.
*
AM: Oled Eestis umbes 10 aastat. Millest see aeg enamasti koosnenud on?
MSJ: Jutuajamistest, muusikast ja õpingutest.
*
AM: Mis sulle siin kõige enam närvidele käib?
MSJ: Rootsi on heaoluriik ja Eesti on minu enda jaoks hea-olla-riik. See meeldib mulle, samas ajab aeg-ajalt ka närvi. Mulle meeldib individualism ja vihkan egoismi.
*
AM: Mida sa praegu loed?
MSJ: Clifford Geertzi “Omakandi tarkust” ja Peter Bastiani “In i musikeni”.
*
AM: Ütle, mida sa vanale Mullale kõige parema meelega oma viiulil kohe ette mängiksid? Ja kus?
MSJ: Mängiks sulle heameelega ilusat labajalga – seal, kus sa ise parajasti oled. Olen väga mobiilne ja paindlik.
