Minu mäletamist mööda juhtus see 1979. aasta kevadel, kui viidi läbi järjekordne laupäevak. Mõistagi toimus see üle tolleaegse NSV Liidu, kõigis “osariikides” ühel ja samal päeval. Kõik, kes vähegi said, olid kamandatud tasuta laupäevasele tööle. Enamasti tehti kevadisi heakorratöid, et puhastada linnu ja aleveid talvisest räämast. Tegu oli omamoodi talgutega, kus töö eest raha ei makstud. Mõnel pool tehti tehastes ja vabrikutes oma igapäevast tööd, kuid ka selle eest raha ei makstud.
Kõigepealt
Mainori tagasihoidliku juhtivspetsialistina pandi mind koristama ehitusprahti. Tegu oli üsna vastiku tööga, sest vana krohvi lubjatolm tungis isegi läbi riiete. Sonkides labidaga prahihunnikut, nägin seal pisikest halli paberilehte. Hoolsamal vaatlemisel osutus see krohvitolmuseks poolikuks sajarublaseks. See oli krohvihunnikus üsna palju kannatada saanud. Ilmselt oli ka vihm seda leotanud. Raha oli poolik ja nägi üsna närtsinud välja, kuid ikkagi sada rubla. Tol ajal paljude inimeste kuupalk. Seepärast mõtlesin teha lustliku katsetuse ja see päris rahaks vahetada.
Läksin Tallinnas riigipanka ja seletasin oma õnnetust sajarublasega. Tingimata pidi olema tegemist õnnetusega, sest leidraha ei vahetatud. Rääkimata kommunistlikul laupäevakul leitud rahade vahetamisest. Tallinnas vangutati pead ja öeldi, et rahatähest on liiga vähe järel. Ainult pool. Eraviisiliselt soovitas aga pangaametnik pöörduda mõnda teise panka. Ehk näkkab.
Seejärel
Kõige selle järel ma peaaegu unustasin selle raha, kuid poolik raha jäi rahakotti. Raha jäi mulle uuesti näppu Sahhalini saarel, kus mitmepäevane igavlemine lennukiootuses vajas vaba aja sisustamist. Püsiv viibimine toitlustusettevõtetes hakkas juba ära tüütama.
Võtsin taas pooliku sajalise ja läksin panka õnne otsima. Nagu ikka kaugel Vene avaruste ääremaadel võttis asi pika ja põhjaliku maast ja ilmast vestluse vormi. Muuhulgas selgitati mulle, et rahatähest on nii vähe alles, et see tuleb niikuinii Moskvasse ekspertiisi saata. Seejuures hoidku ma piip ja prillid, kui juhtumisi on tegu valerahaga. Seepärast soovitati pöörduda otse Moskva keskpanka.
Seepeale jutustasin loo kommunistlikust laupäevakust ja ehitusprahist, mis ametnikke ilmselgelt lõbustas.
Kuna panga sulgemise aeg oli käes, avanes võimalus alustada minu külaskäigu seltskondlikku osa. Alaliselt kaasasolev välipudel hea eesti piiritusega kulus taas marjaks ära. Moskva Moskvaks, kuid palusin igaks juhuks järele vaadata, ega pole tegu ilmselge valerahaga. Poolik sajarublane viidi kuhugi ja toodi tagasi, kui pool pudelit konjakit oli juba pruugitud (minupoolne kostitus oli sujuvalt üle läinud pangapoolseks kostituseks). Raha näivat õige olevat, nemad seda ära vahetada siiski ei söandanud. Seda vaatamata pakkumisele, millest on raske keelduda. Minu väljapakutud 100 rubla edasine kasutus sisaldas lihtmõtet, lasta see viivitamatult tagasi ringlusse lähimas restoranis. Pidusöök oleks mõeldud juba pangas väljakujunenud olengust osavõtjatele ja pühendataks loomupäraselt kommunistliku laupäevaku tähtsuse äramärkimisele. Pangainimesed jäid aga endale kindlaks ning pidasid mõistlikumaks jätkata rõõmsameelset mõttevahetust nõukogude elu üle ikkagi panga kaitsvate seinte vahel. Lahkumistoost öeldi mulle juba õhtupimedas ja sooviti Moskvas edu.
Pärastpoole
Aeg läks. 1980. aasta viimastel päevadel olin taas Moskvas, kus ma käisin ametialaselt üsna sageli. Paraku ei olnud kunagi aega selle sajasega õiendada. Sellel hetkel aga mul aega oli, sest vana-aasta õhtul pidin 400 kaaslasega sõitma Aafrikasse NSV Liitu tutvustama. Läksin vana-aasta viimasel päeval panka. Tulemus nagu Sahhalinil. Raha ei saa. Tuleb ikkagi minna Keskpanka Neglinnaja tänaval. Öeldud, tehtud.
Paraku valitses seal täielik hullumaja. Sissepääsu juures tunglesid inimesed. Enamasti suurettevõtete, ametkondade ja ministeeriumide raamatupidajad. Aastalõpu pangaülekannete järgi arvestati plaanitäitmist. Nende jaoks oli kaalul aastaplaan. Minul vaid sada rubla, mis polnud mulle kunagi kuulunud. Tõstsin pooliku sajarublase üles nagu võitluslipu ja asusin trügima läbi inimsumma. Jõudes lõpuks relvastatud pangavalvuriteni, küsiti minult, kellega pangast on mul kohtumine kokku lepitud. Minu jutt poolikust sajasest oli nii imelik, et mind lasti sisse.
Tammusin eesruumis, kuni tuli mingi ametnik ja küsis, mida ma tahan. Kurtsin, et kodanikuna olen jäänud ilma sajast rublast. Mõne aja pärast kästi mul minna teisele korrusele klaasakendega büroosse. Kästi teha jooksuga, sest kohe hakatakse panka sulgema. Nii ma jooksin teisele korrusele, avasin ukse ja? minu vastas seisis pangavalvur laskevalmis püstoliga. Olin kiiruga sisse tormanud valest uksest. Ehmatavad sekeldused läbi, jõudsin õigesse kohta. Seal töötas kolm noort naist. Mind lahkelt ära kuulanud, lubati raharäbal ekspertiisi saata. Vaja täita vaid vastavad paberid.
Viimaks
Kui jõudsin lahtrini, kus tuli seletada raha katkirebimise lugu, jäin kimbatusse. Kommunistliku laupäevaku lugu ei sobinud, kuid muud mula mul varnast võtta polnud. Rääkisin neidudele, et mu vene kirjakeel on hirmus vilets ning palusin neil ise see osa ära täita.
Pidin kuidagi seletama, et ma tegelikult ei teagi väga täpselt, mis juhtus. Raha on hoopis minu vanemate oma. Nemad on lihtsad külainimesed ja vist sõi kutsikas teise poole rahast ära. Naised vaid imestasid, kas tõesti söövad Eesti külades kutsikad sajaseid. Ma seletasin, et juhtub kõike. Kunagi sõi meil lehm isegi kalossid ära. Kuna tegemist oli läbi ja lõhki Moskva linnanaistega, siis sellised seletused suurt mõistmatust ei tekitanud. Nad täitsid avalduse panga jaoks rahuldava sisuga. Lubasin neile ?ampuse, kui asi on tulemuslik. Nemad omakorda soovitasid lahkumisega kiirustada, sest kohe pandavat pank külastajate jaoks kinni ja võõraid ei tohi majas enam olla. Kiirustasin ja pöörasin uksest valele poole? Taas kohtusin valvuriga, kellel püstol käes. Seda tundus ühe päeva jaoks paljuvõitu olevat, kuid lõpuks sain pangast ikkagi välja.
Läks mõni kuu ja mulle helistati Moskvast. Ma võivat saada raha rahakaardiga või tulla Moskvasse ise järele. Mõistagi lubasin ise minna, sest ?ampus oli välja lubatud. Kui sain aasta pärast aega Keskpangast läbi minna, sain raha kätte ja neiud olid endised. Paraku olid nad ?ampuse suhtes imelikult ükskõiksed. Hoolsamal vaatlemisel olid kaks neist viimaseid kuid lapseootel. Kurb.