EUROOPA SÜDA: Päeval, kui sai 25 aastat Poola esimestest vabadest valimistest pärast Teist maailmasõda, vestles Tiina Ilsen Poola suursaadiku Grzegorz Poznańskiga Poola ajaloost ja eripärast.
Tiina Ilsen (T.I): Poolal on teadupärast üle tuhande aastane ajalugu. Kas praegu on suure Poola riigi kolmas ajajärk?
Grzegorz Poznański (G.P): No nii me ise kirjeldame olukorda küll: praegu on kolmas Poola vabariik. Selle tuhande aasta jooksul on meil olnud tõuse ja mõõnasid nagu paljudel riikidel, aga meie puhul on need ehk olnud veidi rängemal kujul kui teistel. Keskajal toimus riigi loomine ja ühtlustamine. Ja 15. sajandil loodi Poola-Leedu suurriik, mis oli kindlasti meie jaoks kuldne ajastu. Olime Euroopa suurimpeerium, sellel ajal olid ka Lõuna-Eesti maad meie koosseisus, kuigi mitte väga kaua, kuid siiski oli see aeg, mil kuningas Stefan Batory andis Tartule lipu ja Tartusse asutati jesuiidi kolleegium, millel oli väga suur osa Tartu ülikooli loomisel. Järgmistel sajanditel oli meie riigi õitseaeg, võitsime sõdu Rootsi ja Venemaaga, kaitsesime Euroopat türklaste eest jne. Paraku hakkasid asjad 18. sajandi lõpus minema allamäge, suuresti poliitilistel põhjustel, sest meie naabrid ei olnud just väga õnnelikud, et meil oli siin regioonis selline suurvõim.
T.I: Poola ajaloole mõeldes tulebki eelkõige meelde kuningriik, ometi on teil ka üks maailma vanemaid parlamendisüsteeme, mis sai alguse juba 14. sajandil.
G.P: Meil on alati olnud väga suur protsent aadlikke – kui mujal Euroopas moodustas see tavaliselt 2–3%, siis meil 15%. Inimesed olid harjunud vastutama ja otsustama oma kogukonna eest ja huvides. Muide, aadlikud ei olnud alati jõukad: aadlikeks said näiteks võidukalt lahingust naasnud sõdalased, kes olid tihti pärit n-ö lihtrahva seast. Kuningas andis neile teatud õigused ja tiitlid ning kuna pidasime palju sõdu, oli ka selline aadelkond väga suur. Ja kuna kuningatel oli vaja aadlikega kokku leppida maksude kogumises, sõjavägede moodustamises jne, siis nõudsid aadlikud endale otsustamisõigust sellessamas rahvakogunemise formaadis, mis juba toona sai nimeks Sejm (kogunemine), nagu ka meie parlamenti tänaseni nimetatakse. Nii et selline monarhiaga paralleelne demokraatia on meil juba alates 14. sajandist. Paraku tõi see kaasa ka probleeme, sest aadliparlament võis ühe häälega (liberum veto) blokeerida mis tahes kuninga poolt tehtud ettepaneku või otsuse ning see raskendas riigi moderniseerimist ja arengut.
T.I: Poola oli maailmas teine riik (USA järel), mis võttis vastu põhiseaduse aastal 1791.
G.P: Tõepoolest, see sündis ajal, mil meie riigil olid raskused ja vajadus arenguks ning ajakohastamiseks oli nii suur, et võimatu oli vanaviisi jätkata. Sellele eelnes mitmekümneaastane eeltöö: kuningas saatis teatud osa aadelkonnast Prantsusmaale, kus nad veetsid aega Jean-Jacques Rousseau’ga ja said temalt n-ö valgustusajastu ideid. Põhiseadus võeti vastu siis, kui osa Poolast oli juba Saksamaa (pean silmas Preisimaad), Austria (ehk Habsburgide impeerium) ja Venemaa võimu alla läinud.Kohe pärast seda kasvas Venemaa agressioon meie vastu, sealtpoolt üritati Poola moderniseerimist kõvasti takistada, ostes ära aadlikke parlamendis, kes siis selle ühe häälega otsuseid blokeeriks, aga ka sõjaliste rünnakutega. Ja nii vallutas Venemaa (koos Preisimaa ja Austriaga) 1795. aastal Poola ja meie riik kadus maailmakaardilt rohkem kui sajaks aastaks.
T.I: Kui nüüd, 225 aastat hiljem, vaadata, mis praegu Euroopas toimub – agressiooniga püütakse takistada riiki, kes soovib moderniseeruda ja euroopalikumaks muutuda, võib öelda, et ajalugu kordub… Meile on see kõik väga tuttav.
G.P: Jah, tõepoolest. Aga mõnes mõttes tulid need aastad siis meile teatavas mõttes isegi kasuks. Me ei olnud enam vägev impeerium, saime aru, et ei saa ainult endale keskenduda, vaid peab olema teadlik ja arvestama sellega, mis ümberringi toimub. Saime aru, et meie vabadus ja iseseisvus sõltub paljugi sellest, mis seisus on meie naabrid. Seepärast oli ka meie armee lipulauseks „Meie ja teie vabaduse eest“. Meil ei olnud oma riiki, kuid mõistsime, et selleks, et oma vabadust saavutada, peame kaasa aitama meie naabrite iseseisvuspüüdlustele. Ja kui nüüd 20. sajandi peale mõtelda, siis meie marssali Józef Piłsudski peamiseks põhimõtteks ning strateegiaks oligi võidelda teiste vabaduse eest, sest see tähendab ka meie endi vabadust.
T.I: Iseseisvuse saavutasite uuesti 1918, samal ajal kui Eesti.
G.P: Jah, sellest ajast peale on meil teiega vägagi sarnane ajalugu. Teine maailmasõda, nõukogude võim ja iseseisvuse taastamine. Muide, ka meie Solidaarsuse liikumine järgis sama põhimõtet (teie vabadus on meie vabadus) – üks esimesi ettevõtmisi oli neil kirjutada kiri kõikidele n-ö sotsialismimaade ametiühingutele, milles nad kutsusid kõiki üles järgima nende eeskuju ja tegutsema koos.
T.I: Sel aastal tähistate 25 aasta möödumist esimestest vabadest valimistest.
G.P. Täpsemalt 4. juunil. Seda loeme oma taasiseseisvumise alguse päevaks, mis sai kommunistide ja nõukogude võimu alt pääsemisel impulsiks paljudele teistele riikidele. Arvan, et kõik järgnevad sündmused, kaasa arvatud Berliini müüri langemine, ei oleks saanud toimuda, kui Kesk- ja Ida-Euroopas poleks olnud selleks ajaks demokraatlikult valitud valitsust. Poolas oli.
T.I: Poola rahvusest paavst Johannes Paulus II (oli paavst 1978–2005) kuulutati hiljuti pühakuks.
G.P: Vaadake, ka paavstide puhul loeb eelkõige isiksus. Tema oli erakordne inimene. Usun, et Poolas ei oleks olnud Solidaarsuse liikumist, kui Johannes Paulus II ei oleks aastal 1978 Varssavit külastades pidanud linna peaväljakul kõnet, milles ta ütles, et te saate oma vaimujõul seda maailma muuta. Uskuge, see oli meie jaoks nagu aatomipommi plahvatus. Tema on paavst, kes läheb ajalukku nõukogude võimu väljajuurijana ja kõikide kultuuride ühendajana.
T.I: Kultuurist rääkides – mis on teie isiklik kultuurikiiks?
G.P: Kirjandus, päris kindlasti. Ma ei suuda ilma raamatuteta elada. Ja seetõttu on mul eriti hea meel, et on olemas selline suurepärane tõlkija nagu Hendrik Lindepuu, kes on tõlkinud väga palju head poola kirjandust eesti keelde. Enamiku Nobeli preemiaid, mis Poola on saanud, on just kirjanduspreemiad: Wisława Szymborska, Czesław Miłosz, Władysław Reymont, Henryk Sienkiewicz. Kõiki soovitan südamest lugeda. Eriti Sienkiewiczi teosed on suurepärane sissevaade poola hinge, selle romantilisemasse poolde. Samuti soovitaksin soojalt lugeda Marek Hłaskot ja Edward Stachurat.
Kuigi olen veendunud paberraamatu fänn (mul on kodus pidev riiulite puudus ja hakkame jällegi korterit ümber paigutama, sest tellisin raamaturiiuleid juurde), olen viimasel ajal autoga sõites hakanud ka audioraamatuid kuulama. Nii ei lähe aega raisku, sest kõik hetked, mida inimene võiks veeta kirjandusega, aga ei tee seda, on teatavat moodi raisatud aeg.
Oleme saatkonnaga ka Eestis palju kirjandusüritusi korraldanud ja mitmeid projekte toetanud. Näiteks on meil siin tore raamatukogude võrgustik, igas raamatukogus on nn poola kirjanduse riiul, kuhu siis seda valda, linna vm külastades alati raamatuid juurde viime. Samuti viime läbi Poola kirjanduskohvikuid erinevates Eesti paikades. Aga kaaskorraldame ka muid kultuuriüritusi – näiteks toimub Haapsalus 29. maist kuni 29. juunini graafilise disaini festival, mille fookus on sellel aastal Poolal. Teisel poolaastal on plaanis mitmeid disaininäitusi, toetame ka Jazzkaart ning PÖFF-i .
T.I: Poolakate endi kultuurilembus ilmneb ka näiteks igapühapäevastes Chopini kontsertides, mis toimuvad suviti Varssavi ühes suuremas pargis.
G.P: Teate ju kindlasti, et Varssavi hävis Teises maailmasõjas peaaegu tervikuna. Varssavi vanalinn hävis rohkem kui 95% ulatuses. Aga vanade jooniste/maalide põhjal ehitati see täielikult üles. See on ainuke taastatud vanalinn, mis on kantud UNESCO maailmapärandisse. Soovitan seda kindlasti külastada. Samuti on Varssavis mõned täiesti hämmastavad muuseumid, näiteks Chopini muuseum, väga kaasaegne ja interaktiivne koht, mis annab muuseumile kui sellisele hoopis teise tähenduse. Samuti modernne ja huvitavate lahendustega Varssavi ülestõusu muuseum, mis viib külastaja justkui sellesse aega sisse – viib teid Teise maailmasõja aegsesse Poolasse. Ja muidugi Koperniku Teaduskeskus, mis on äärmiselt huvitav teaduse ja leiutiste muuseum, kus saab palju ise katsetada. Ja Poola juutide ajaloomuuseum, mis keskendub vähem holokaustile ja rohkem juutide elule Poolas läbi sajandite.
T.I: Mida te Eestis vabal ajal teete?
G.P: Mulle meeldib väga autoga reisida, nii et kõigepealt istun ma autosse ja võtan suuna oma lemmik-sihtkohtadesse – Eesti saartele. Armastan väga nii Saaremaad kui ka Hiiumaad. Poolas teadupärast ei ole ühtegi saart, mistõttu naudin väga n-ö mere ületamist, niipea kui praami peale saan, on mul tunne, et kõik mured jäävad mandrile maha. Aga kui ma olen ise roolis, püüan alati sõita mööda kõrvalteid. Näiteks ükskord oli mul tööasjus vaja külastada Valgat ja ma sõitsin sealt tagasi kaheksa tundi! Külastan tee peal erinevaid mõisaid, vanu kirikuid, linnuseid, varemeid jne. Ida-Eestis avastasin nii näiteks raudteejaamast kujundatud mälestusmärgi küüditatutele. See tekitas minus väga emotsionaalse tunde. Poolakad on vist ainus rahvus Kesk-Euroopas, kellele pole vaja seletada, mida tähendas küüditamine.
T.I: Kuidas hea Poola toiduga on? Kas Eestis on võimalik seda leida?
G.P: Muidugi on meil traditsioonilised toidud: żurek (valge vorstisupp), bigos (hapu-, toorkapsa ja kuivatatud ploomide, singi, vorsti ja punase veiniga hautis), pierogi (meenutavad veidi suuri pelmeene, kõige tüüpilisemad on kapsa ja seente või hakklihatäidisega, serveeritakse praetud sibulakastmega), paneeritud seašnitsel, sernik (kohupiimakook) või jabłecznik/šarlotka (muretainast õunakook nelgi ja kaneeliga ning vaniljekastme või jäätisega). Ning ma olin algul natuke mures, kui ei leidnud neid traditsioonilisi roogi kusagilt. Aga Poolast pärit toiduaineid on teil väga palju müügil, kuigi teil müügil olev Krakowi vorst ei ole just väga originaalilähedane. Aga tõeliselt silmi avavaks kujunes mulle üks üritus Tartu lähedal, Kursis. Kõned, sõprusepuu istutamine, kohaliku kiriku külastus ja lõuna. Söögiks pakuti paneeritud seašnitslit (ehk Poola traditsioonilist sealihakotletti), kartuliputru, värsket hapukapsast ja keedetud porgandi-herne segu. Ja joogiks kompotti. Ma olin täielikus hämmingus, sest see on kõige tavalisem, traditsiooniline poolakate igapäevane söök. Kui uurisin, kuidas osati teha täiuslikku poola toitu, sain vastuseks, et pole see mingi poola toit, see on eesti toit. Nii et kui mul koduse poola toidu järele igatsus peale tuleb, lähen näiteks eesti rahvusrestorani Kuldne Notsu ja saan seal ehedat poola toitu!
T.I: Kuna õiget Poola viina Eestis eriti saada ei ole, mida te jookidest eelistate?
G.P: Minu lemmikjook on natuke veider – vana traditsiooniline miód ehkmeevein. See oli Poola aadlike jook, viina jõid talupojad. Meeveini koostis meenutab vägagi Kreeka jumalate jooki ambroosiat. Peale meeveini joon ma ka veini, enamik siinsetest headest restoranidest pakub väga korralikku veinivalikut. Eelistan Syrah’ ja Shirazi viinamarju ning Hispaania ja Itaalia, aga ka Tšiili, Argentina ja Lõuna-Aafrika veine.
