MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Geograaf Toomas Kümmeli lugudesari mõttetuimatest riikidest siinsel ümaral (mõningate eriteadlaste arvates ka lapikul) maapallil. Portreteerida Poolat on sama, mis vaadata uhket ja tugevat pulli, aga samal ajal käib kusagil ettekujutuses arutelu, missuguse raieskeemi alusel see lihakeha kulinaarselt tükeldada.

Euroopa verist sõdade ajalugu arvestades pole mõttetumat geograafilist asukohta kui see lokatsioon, kus asub Poola riik.

Poola pinnamood on valdavalt tasandikuline ja vaid maa lõunaosa mägine – Tatrad, Karkonosze, Bieszczadu, Pieniny mäestik jt. Siiski ei ulatu kõrgeima mäetipu Rysy kõrgus üle 2500 meetri. Selline maastik on takistamatu läbisõidukoridor suurtele väeüksustele, kes ajaloos liikusid läänest itta või vastupidi. Ainsaks jamaks olid suured laisalt voolavad tasandikujõed Wisła ja Odra, väiksemaks sood ja metsad. Ehkki Euroopa pinnal pole suuri sõdasid pärast 1945. aastat olnud, ei muutu kirjeldatu osas midagi. Praegugi vaatavad NATO sõjalised strateegid murelikult maakaardil Suwałki koridori, mis on umbes 100 km pikkune piirilõik Poola ja Leedu vahel, surutud loodes Venemaa Kaliningradi oblasti ja kagus Valgevene vahele. See on ainus maismaalõik Balti riikide ja teiste Mandri-Euroopa NATO liikmete vahel. Arusaadav, et sõjalise konflikti korral üritavad venelased selle koridori sulgeda.

Alahinnatud riik

Spordis, näiteks jalgpallis, kasutatakse sageli terminit „alahinnatud mängija“. Poola riigi kohta võiks vabalt kasutada samasugust mõistet „alahinnatud riik“. Poola on jätnud paljude rahvaste ajalookulgu olulise jälje, ehkki poola rahvas ise on ajaloos palju pidanud kannatama. Paradoks! Maailmas on raske leida teist sellist riiki, mille suurus ja piirid oleksid ajas niivõrd palju muutunud.

Portreteerida Poolat on sama, mis vaadata uhket ja tugevat pulli, aga kusagil ettekujutuses käib arutelu, missuguse raieskeemi alusel see lihakeha kulinaarselt tükeldada. Kas mõttetus asukohas asuval riigil on mingit mõtet? Tervelt neli korda viimase 250 aasta jooksul on Poola naabrid idas ja läänes otsustanud, et sellisel riigil pole mingit mõtet. 1772. ja 1793. aastal jagasid Preisimaa, Austria-Ungari ja Venemaa omavahel umbes kolmandiku Poola territooriumist. Poolakatega on aga alatasa juhtunud, et nad kõige lootusetumatel ajaloohetkedel kurba lõpptulemust ette teades ikka vastu hakkavad. Nii juhtus ka 1795. aastal. Vastuseks vastuhakule jagati Poola riik kolmandat korda ja pühiti ajutiselt maakaardilt.

19. sajandi Napoleoni sõdade ajal Poola korraks toibus ja otsustas end maakaardile märkida uues kohas hoopis väiksema Varssavi suurhertsogiriigina. Kuid see oli vaid viiv lootusetus võitluses. 1815. aastal otsustas Viini kongress Euroopa kaardi ümber joonistada Prantsusmaa revolutsioonisõdadest, Napoleoni sõdadest ja Saksa-Rooma riigi lõppemisest tekkinud probleemide lahendamise sildi all. Vene keisririik sai enamiku Varssavi suurhertsogiriigist ja sellest tehti Vene tsaarile alluv autonoomne vürstiriik, Preisi kuningriigile jäi selle loodeosa, kaasa arvatud Danzigi vabalinn. Austria-Ungari impeerium sai võimu moodustatud Krakówi Vabariigi üle.

Poolakad piire välja ajamas

Pärast Esimest maailmasõda määrati 1919. aasta Versailles’i rahulepinguga kindlaks iseseisva Poola piirid. Vene bolševike punaarmee hakkas seda arusaamatust likvideerima, sai aga korralikult peksa ja Poola nihutas idapiiri hoogsalt edasi praegu Valgevenele, Leedule ja Ukrainale kuuluvatele aladele.

1939. aasta augustis istusid Saksamaa ja Nõukogude Liidu välisministrid Ribbentrop ja Molotov Kremlis laua taha ning leppisid kokku uue kaardi joonistamises. Poola jagati jälle rõõmsalt ära.

Poolakate arvukad lootusetult läbikukkunud ülestõusud võõrvõimu vastu on ajaloos enamasti olnud kuhjaga täis uljust ja kangelaslikkust. Seda hämmastavam, et samal ajal olid Poola sõdurid päästjateks võõrastes sõdades, kirjutades end ajalukku paljude teiste riikide võidukates konfliktides. Olgu selleks siis Ameerika iseseisvussõda 18. sajandi lõpul või lahing Suurbritannia pärast 1940. aasta septembrist 1941. aasta maini, kus Poola lendurid näitasid üles erakordset vaprust.

Kogu selle alahinnatuse juures unustatakse, et juba aastal 1364 asutas kuningas Kazimierz III Krakówi ülikooli, mis on Kesk-Euroopa ülikoolide seas vanuselt teine Prahas asuva Karli ülikooli (1347) järel. Krakówi ülikooli esimesi kuulsaid lõpetajaid oli muidugi Mikołaj Kopernik. Poolakate panus maailma teadusesse, kirjandusse, muusikasse ja filmikunsti on muljetavaldav, aga kas ka vääriliselt tunnustatud?

Poola rahvas

Kogu selle alahinnatuse juures ei saa mööda faktist, et Poola on oma 38 miljoni elanikuga Euroopa suurriik. Tundub, et Euroopas ei suudeta sellest eriti aru saada. Suurema rahvaarvuga on vaid Venemaa, Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania. Pärast teist maailmasõda kasvas Poola rahvastik kõrge sündimuse arvel kiiresti, aastatel 1961–1991 koguni 27%. Poola rahvaarv saavutas maksimumi 1998. aastal (38,7 miljonit inimest), sealt alates on see püsinud enam-vähem sellel tasemel.

Teiseks on Poola üks monorahvuslikumaid riike maailmas. 2002. aasta rahvaloenduse järgi oli 96,74% rahvastikust etnilised poolakad, 98,7% inimestest oli aga koduseks keeleks poola keel. Teise maailmasõja tulemusena kaotas Poola ulatuslikult alasid praeguse Leedu, Valgevene ja Ukraina territooriumil, mis ainult süvendas riigi monorahvuslikku koosseisu. Lisaks anti Poolale idas kaotatud aladele vastutasuks läänepoolne osa Saksamaale kuulunud Ida-Preisimaast, Sileesia (poola Śląsk) ja osa Pommerist. Selle tulemusena asustati ümber 11 miljonit sakslast.

II Rzeczpospolita ehk maailmasõdade vahelisel teise Poola vabariigi ajal oli Poola koduks maailma suurimale juudi kogukonnale. Teise maailmasõja ajal hukkus holokaustis 3 miljonit Poola juuti. Enamik ellujäänuid rändas seejärel Palestiinasse. Poola oli ainukene Nõukogude Liidu mõjusfääri sattunud Ida-Euroopa satelliit, kus pärast Teist maailmasõda lubati juutidel tasuta ja takistusteta oma ajaloolisele kodumaale välja rännata.

Poola riigi tõusud ja mõõnad

Esimesed märgid slaavlaste asumisest Poola aladele pärinevad 5.–6. sajandist. Poola riigi sünniaastaks peetakse aastat 966. Piastide dünastiasse kuulunud Poznani vürst Mieszko I võttis vastu ristiusu ja tunnistas Saksa-Rooma riigi ülemvõimu. Poola vaevalisel ajalooteel muutus katoliku kirik rahva koondajaks ja lootuse hoidjaks ka kõige raskematel hetkedel. Piastide valitsemine Poola alade üle lõppes 1370. aastal kuningas Kazimierz III surmaga. Piastide päritolu kohta on erinevaid arvamusi. Ühe versiooni kohaselt tulid Piastide esimesed Poola kuningad Skandinaaviast, teise järgi põlvnesid Suur-Määri riigi valitsejatest. Selle esimese lääneslaavlaste riigi tuumikala paiknes arvatavasti põhjapoolse Morava jõe ääres piki tänapäeva Tšehhi ja Slovakkia piiri.

Poola teadlastel õnnestus hiljuti kokku koguda Piastide dünastia valitsejate maistelt jäänustelt DNA proove, et selgitada nende tegelik päritolu. Juba esialgsed uurimistulemused tegid aga selle päritolu mõistatuse veelgi salapärasemaks. Võib-olla sealt ongi alguse saanud poolakate iseloomule omistatav kergemeelsus. Nimelt selgus, et mõned Piastid ei olnud oma isade pojad, mis võib viidata kuningliku suguvõsa naiste truudusetusele.

Mieszko I poeg, 1025. aastal Poola kuningaks kroonitud Bolesław I Chrobry (Bolesław Vapper, 992–1025) pani aluse Poola suurriigile. Lisaks Poola aladele hõlmas see osa Venemaast, Böömimaa ja Saksamaa idaosa. Pealinn viidi Krakówisse ja jäi Poola kuningriigi pealinnaks kuni 1596. aastani.

Suur-Poola lagunes 12. sajandil lõpmatutes sõdades oma naabritega, kuid 14. sajandil taasühendas riigi viimane Piastide soost kuningas Kazimierz III Wielka. Poola ambitsioonid idas viisid sõjani naabriga, tollal suurvõimu Leedu suurvürstiriigiga praeguse Ukraina alal asunud Galiitsia-Volõõnia pärandi jagamise pärast. Sealt edasi järgnevad olulisemad Poola ajaloo sõlmpunktid, millel kõigil on olnud suur mõju arengutele Eestis ja Baltimaades.

Nagu ajaloos sageli on juhtunud, kerkib päevakorda printsiibi „sinu vaenlase vaenlane on minu sõber“ prioriteet. Nii juhtus ka Poola-Leedu suhetes, kus mõlemad pooled nägid peavaenlasena Saksa ordut. 1385. aasta hilissuvel sõlmisid Leedu suurvürst Jogaila ja Poola kuninganna Jadwiga Kreva lossis (praeguse Valgevene territooriumil) kahe riigi liidu. Leedust sai katoliiklik maa ning Jadwigaga abiellunud Jogailast Poola kuningas Władysław II Jagiełło. Ligi 200 aastat kestnud personaalunioon lõppes kahe riigi ühendamisega 1569. aastal Poola kuningriigiks.

Vastasseis Saksa orduga kulmineerus Grünwaldi lahingus 1410, mis kannab leedu keeles nime Žalgirise lahing ja saksa keeles Tannenbergi lahing. Saksa ordu kaotuse tagajärjed ei toonud veel kaasa piirimuutusi, kuid ordu uutele maadevallutustele oli tee tõkestatud, Žemaitija vabanemisega ordu võimu alt oli suletud ka koridor Läti ja Eesti aladeni, mis on tähtis ajalooline tegur eesti rahva säilimise seisukohalt. Väljapääsu Läänemerele sai Poola pärast kolmeteistkümneaastast sõda (1454–1466) orduga.

Poola uus tõus tähendas nende alade vallutamist idas, mille Suur-Leedu oli tugevnevale Moskva riigile kaotanud. See oli suurem osa praegusest Ukrainast ja Valgevenest, lisaks Smolenskimaa. Pärast Liivi sõda (1558–1583), mis lõppes Moskva riigi kaotusega, jaotati Läti ja Eesti alad Poola, Rootsi ja Taani vahel. Ivan IV Moskva riigi kallaletungiga alanud sõda viis Vana-Liivimaa orduriigi lagunemiseni. Nendest sündmustest on jäänud Eestis jälg Liivimaa ja Eestimaa vahel kehtinud piiri näol ning Tartu linna lipuvärvides, mille aluseks on Poola lipuvärvid.

Pärast Rjurikute dünastia lõppemist Moskva riigis algas suur segaduste aeg, mida nimetatakse smuutaks. Võitlusesse võimu pärast panustas ka Poola. Moskva meenutas tollal hilisemast vene kirjandusklassikast tuntud leitnant Pjotr Schmidti poegade ja tütarde ülevenemaalist kokkutulekut. Üksteise järel ilmusid välja Rjurikute dünastia viimase troonipärija variandid, Ivan Julma noorema poja Dmitri kolm isehakanud pretendenti. Ilmselt oli päris Dmitri lasknud tappa Boriss Godunov. Need vale-Dmitrid said Poola riigilt tuge tegutsemiseks ja vaenlase nõrgendamiseks. Neist esimene variant, vale-Dmitri I oli kõige edukam. Vägedega Moskva peale liikunud päästjat võeti 1605. aastal vastu kirikukellade helistamisega. Vale-Dmitri I sai tsaaritroonil olla 11 kuud, kui ta Vassili Suiski juhitud vandenõu järel kõrvaldati, sest oli vahele jäänud salakatoliiklasena. Ta hüppas Kremlis vandenõulaste eest põgenedes aknast alla ja tapeti sealsamas. Samal päeval tapeti Moskvas 500 poolakat ja leedulast. Vale-Dmitri surnukeha põletati, tuhk pandi kahurikuuli ja tulistati Poola poole. Sellega polnud aga Poola võimalik roll Venemaa arengus veel sugugi lõppenud. 1610. aastal hõivasid Poola väed Moskva, ainult oma võimu säilimisest huvitatud bojaarid valisid tsaariks Poola printsi ja tulevase kuninga Władysław IV Waza. Kuid katoliiklik prints ei asunud isa vastuseisu tõttu ja ka Venemaal puhkenud kodusõja tõttu troonile. Sellele vaatamata kasutas ta Moskva suurvürsti tiitlit.

Smuuta lõppes Venemaal Romanovite dünastia troonile saamisega ja poolakate väljaajamisega Moskvast. Algas Moskva-Venemaa impeeriumi kujunemine. Ometi oleks ajalugu võinud minna teisiti, Sarmaatia tasandikel laiutava Moskva-Venemaa asemel oleks võinud kujuneda Poola-Leedu kultuuriuumi kuuluv riik. Kui palju oleks probleeme olnud vähem?

Naabrid jagasid Poola ära

Sealt edasi algas Rzeczpospolita, Poola-Leedu ühisriigi pidurdamatu allakäik. See on seda kurvastavam, et võrreldes kiirelt mõju kasvatanud totalitaarse Vene impeeriumi kõrval oli Rzeczpospolitas kõik teisiti. Poola aadel ei suutnud kokku leppida kuningavõimu päritavuses ja leppis kokku seisusliku esinduskogu, seimi poolt valitava kuninga kasuks. Kuningaks valiti tavaliselt mingi välismaise vürstisuguvõsa esindaja, kes osutus nõrgaks valitsejaks. Niigi sisuliselt föderatiivses riigis tõi see lisaks esile keskvõimu nõrkuse. Seda kasutasid ära riigi ääremaad ja konkureerivad naabrid. Poola riik vähenes tükk tüki haaval. 1791. aastal võeti küll vastu Euroopa esimene ja maailma teine põhiseadus, kuid oli juba hilja. Nagu juba eespool mainitud, jagati Poola oma naabrite poolt ära.

Poola riigi taassünd toimus pärast Esimest maailmasõda, kui kõik kolm riigi valitsejat – Austria, Saksamaa ja Venemaa – olid kokku varisenud. Aga oht riikluse taastanud Poolale varitses ikka sealt, kust ta oli seda sajandeid teinud, idast. Maailmasõjast ja revolutsioonist toibunud Venemaal hakkasid võimu haaranud bolševikud esimesest kohmetusest üle saades mõtlema impeeriumi taastamisele, sellel korral eriti hullu bolševistliku maailmarevolutsiooni sildi all. Tee Saksa seltsimeestele appi revolutsiooni korraldama viis läbi Poola. Kohe-kohe oli pealinn Varssavi Vene bolševike rünnaku all langemas, kui augusti keskpaigas 1920 juhtus nn ime Vislal. David Vseviovi sõnul peatas see paljude ajaloolaste arvates permanentse maailmarevolutsiooni ekspordi laine, mida bolševikud pidasid tol ajal oma kõige olulisemaks missiooniks. Poolakad päästsid suure tõenäosusega ka Eesti riikluse. Vene tuntud ajaloodoktor Andrei Zubov on eriti konkreetne: „Iseenesestmõistetavalt, kui (bolševikud) oleksid Poolaga arved õiendanud, siis oleksid nad kohe täisjõuga Baltimaade kallale asunud ning kõik ära võtnud.“

Ikka ja alati piiril

Pärast poola rahvale ülimalt traagilist Teist maailmasõda jäi riik Jalta lepingutega Nõukogude Liidu mõjusfääri. Loomulikult rikkus Stalin lubadust korraldada vabad valimised ja võimule upitati kommunistid, Poolast sai nn rahvavabariik idablokis. Sellega kaasnes loomulikult kogu komplekt „meeldivaid“ kaasnähtusi: nõukogude sõjaväe baasid, kommunistlik salapolitsei SB ja sellega loomulikult kaasas käivad poliitvangid, rääkimata inimõigustest ja sõnavabadusest. Seda Poolale pealesunnitud läbu, mida nimetati sotsialistlikuks industrialiseerimiseks, ja selle tagajärgi iseloomustab aga hästi üks mälupilt 1980. aastate lõpu Poolast. Sõitsime koos kadunud Hardo Aasmäega detsembri keskel läbi maavarade poolest rikka Sileesia tööstuspiirkonna. Sudusse mähkunud tööstuslinnades oli isegi keskpäeval nii pime, et päevavalguslambid põlesid. Kui ületasime ühe jõe, küsisin Hardolt: „Mis jõgi see on?“ Veidi mõelnud, vastas ta: „See ei ole jõgi, see on voolav Mendelejevi tabel.“

Ometi olid Poolas asjad võrreldes teiste idabloki maadega paremad. Miks? Eelkõige kahe asjaolu tõttu. Poolas säilis katoliku kiriku väga tugev mõju ja Poolas ei suudetud ellu viia kollektiviseerimist.

Poola rahva vastuseis kommunistlikule režiimile ei oleks kindlasti olnud nii muljetavaldav, kui ei oleks katoliku kiriku mõju ühiskonnas. Juba alates 1950. aastatest hakkas opositsioon kommunistlikule režiimile kogunema katoliku kiriku kaitsva kilbi taha. Stalini surma järel tekkinud poliitilist sula ära kasutades moodustati 1956. aastal Varssavis katoliikliku intelligentsi klubi ja asutati selle häälekandja, kuukiri Więź. Organisatsiooni üks asutajaid ja kuukirja peatoimetaja oli Tadeusz Mazowiecki, hiljem üks ametiühinguliikumise Solidarność liidreid Lech Wałęsa kõrval ja postkommunistliku Poola esimene peaminister. Katoliiklikud organisatsioonid olid 1968. aasta tudengite protestiliikumise organisaatorid ja 1980. aastatel ametiühinguliikumise Solidarność toetajad. Kui räägitakse kommunismi ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest, mainitakse pea alati tollase USA presidendi Ronald Reagani ja Suurbritannia peaministri Margaret Thatcheri poliitika osa selles protsessis. Poola ja poolakate jaoks on aga Reaganist ja Thatcherist veelgi eespool paavst Johannes Paulus II, kodanikunimega Karol Wojtyła.

Kommunistliku režiimi kokkuvarisemise esirinnas liikunud Poola sulandus 1990. aastatel kiiresti läänemaailma kultuuriruumi. Muidugi ei toimunud see valutult, kuid Poolast sai esimeste seas NATO ja Euroopa Liidu liige. Ajaloost pärinev konservatism on Poolas asi, mille tulemid on neile paraku omased, nagu näiteks abordiseadus ja kohtusüsteemi sõltumatuse küsitavatus, mistõttu neile aeg-ajalt seda EL poolt meelde tuletatakse. Valik on nende.

Kuid viimased sündmused Valgevene piiril näitasid vanale Euroopale Poola otsustavust ja põhimõttekindlat tegutsemist. See seab vana Euroopa suhtumises Poolasse omaenese kahepalgelisuse ja põhimõttelageduse taustal ebamugavasse olukorda. Annaks jumal, et mitte nii ebamugavasse, et kusagil kabinettides ei tekiks kellelgi ideed Poolat jälle kuidagi jagama hakata. Poola ajaloolisel verivaenlasel Venemaal ei oleks selle vastu kindlasti mitte midagi.