Kas teate, mis lipp on maailmas üleni ühte värvi?” küsis Helir. Õige – Liibüa. “Aga mis riigi lipuvärvid on samad mis Eestil?” Kasutasime Kadi päeviku abi ja saime teada, et Botswana.
Mis on tänase Euroopa põllumajanduse rahastamise ebaõigluse alused?
Läbi aja on Euroopa tegelikult muutunud ja iseenesest ÜPP (ühine põllumajanduspoliitika) eesmärgid on ka muutunud. Ühiskond, tehnika ja eesmärgid on arenenud. Kõik on kogu aeg teisenenud, aga meetmed ja rahastamine ei ole absoluutselt sellega kaasa tulnud, on tekkinud väga suur vastuolu sellele, kust starditi ja kuhu tänapäeval on jõutud. Teine põhjus on see, et kõikidel nendel liikmesriikidel on eri huvid, iseäranis pärast Euroopa Liidu jõulist laienemist. Kunagi oli enam-vähem 15 riiki ühesuguse elatustasemega, kultuuriliselt lähedasemad jne, aga tänaseks on Euroopa Liit paisunud väga suureks – 27 liikmesriiki erinevate probleemide ja huvidega. Aastakümnete jooksul on ÜPP moondunud poliitiliseks monstrumiks, poliitiliseks kokkuleppeks. Ja kolmas, mis on ÜPP-sse ebaõigluse tekitanud, on see, et kõik kaaluvad rahakotti – kui palju nad maksavad ja saavad. Kõik liikmesriigid tegelikult teevad seda bilanssi.
Iseenesest on see ühest taskust teise taskusse rahatõstmine…
Euroopa Liidu sees jah, ja kõik loevad raha ka eraldi: prantslased loevad, sakslased loevad, eestlased loevad. Vaatavad, kui palju nad maksavad ja tagasi saavad. Ühised eesmärgid on küll väga kena retoorika ja solidaarsus ja kõik see üldine ilus eesmärk, aga see on poliitiline retoorika, tegelikult peab igaüks rehnutti. Ja vaat nendele netomaksjatele, n-ö rikastele Euroopa Liidu riikidele on Euroopa põllumajandus kõige lihtsam kanal, kust nad saavad ühisest eelarvest raha tagasi. Ei ole vaja projektipõhiselt konkureerida. Näiteks struktuurifondid, ühtekuuluvusfondid, seal on oma kindlad kriteeriumid, seal sa pead riigina vastama kindlatele nõuetele – kui sul on SKT üle keskmise, siis ei saa teatud rahadele ligi jne. Aga ÜPP puhul pole selliseid kriteeriume, vaid seal lepitakse perioodi alguses rahakoti suurus kokku ja otsetoetuste voor on n-ö raha, mis jookseb otse liikmesriiki tagasi.
Minu lihtne talupojaloogika ütleb seda, et tegelikult on see turu ebavõrdsuse tekitamine, mis teistpidi maksab Euroopa Liidule kätte – me ei saa mitte iialgi teada, kui palju maksab tegelikult üks kaalikas.
See ongi keeruline, me oleme orientatsiooni kaotanud. Kompass valetab. Ma ei ole turufundamentalist, et ütlen nüüd, et Euroopas oleks võimalik öelda, et mitte mingisuguseid toetusi ei maksa – sellist põllumajandust ei ole maailmas kusagil olemas. Aga toetuste osakaal on ilmselgelt liiga suur ja kõige suurem kurja juur, suurim ebavõrdsuse tekitaja ongi need otsetoetused, mis viidi sisse 1990-ndate alguses, siis vähendati tolle. Siis otsustati VTO ja kolmandate riikide surve tulemustena tolle alandada, arvutati välja, kui palju põllumees nüüd kaotab, kui palju jääb tal saamata tulu sellest tulenevalt, et tollid lähevad madalamaks, ja see asendati otsetoetustega. Nüüd on tulnud uued liikmesriigid, olukord on täiesti muutunud, aga sama arvestus on aluseks. Nüüd makstakse liikmesriikidele veel ka erinevaid toetusi, erineva tasemega, kusjuures, meie madalamate toetuste põhjuseks tuuakse see, et meil on elatustase madalam, palgad madalamad, maahind madalam, maarent madalam – ja kuna need on madalamad, siis me võimegi madalamaid toetusi saada…
Aga teoreetiliselt on jälle nii, et sealt on üks aspekt veel puudu. Geograafiliste iseärasuste tõttu kasvab, näiteks ütleme Eestis, igasugune taim sitemini kui Prantsusmaal. Kui me selle järgi võtaksime, siis peaks asi ju vastupidine olema.
ÜPP-s tänapäeval seda õiglust ei leia. Ei leia ka majanduslikku põhjendatust.
Iseenesest on see ju idiootne, kui ma ütleksin sulle, et sõber, kallis, ma kirjutan raamatu ja tahaksin selle eest Prantsusmaalt toetust… Keegi kurat ei käsi sul tegeleda põllumajandusega või raamatukirjutamisega, kui see ei tööta. Tegele sellega, millel on reaalne kate.
Jah, kuigi ma arvan, et mingis osas on põllumajandust mõistlik toetada, aga see peab olema väga läbimõeldud, sest põllumajandus baseerub väga palju looduslikel protsessidel ja need on väga heitlikud. Me ei saa kompenseerida loodust tervikuna, kuid me saame turgu stabiliseerida. Seda on mõistlik teha, et ei tekiks näljahädasid, see on minimaalne sekkumine, aga see on ilmselgelt ÜPP puhul ületanud tugevalt selle mõistlikkuse piiri.
Rääkimata sellest, et on olemas terve rida tüüpe, kes võiksid põldu harida, aga pappi saavad selle eest, et maad söödis hoiavad. See on ka täiesti ajuvaba.
Jah, ja kui nii kaugele on mindud, siis ei ole seda ka mõistlik kirvega, korraga, ühel kindlal kuupäeval lõpetada, sest ta on seotud pikkade protsessidega. Toojad, ettevõtjad, pangandus. No näiteks piimakvoodid – iseenesest ka täiesti aegunud nähtus. On otsustatud, et Euroopa Liidus lõpevad piimatootmiskvoodid 2015. aastal. Kui Hollandis piimatootja läheb panka, siis temalt küsitakse, kas tal piimatootmiskvoot on. Kui piimakvoot on, siis on laenusaamise tingimused hoopis teised, kui sellel põllumehel, kes läheb ja ütleb, et ah, mul piimakvooti pole.
Mida kuradit tähendab piimakvoot, palun tee see mulle, lollile inimesele selgeks?
See on õigus toota piima, mida sa saad ka realiseerida ja müüa. Teine ei oma seda, eks ole, aga ta võib ka toota. Ta võib realiseerida seda siis näiteks kolmandates riikides – mis on raskem. Riikidel on oma piimatootmiskvoot, nad ei tohi seda ületada, sest muidu tulevad trahvid.
Ühesõnaga, see on administratiivne piirang.
Aga saad aru, et sellel tootjal on garanteeritud ka turg, sissetulek ja käive. Kui sa päevapealt selle lõpetad, siis kaob ära ka tagatis pankadele ja see on hoopis tõsisemate tagajärgedega protsess.
Minule küll Maapanga pankrot meeldis!
No eks ole, mastaabid on muidugi erinevad. Ja niisuguseid instrumente on ühises põllumajanduspoliitikas veel küll ja küll. Näiteks needsamad toetusõigused, mida me Eestis tegelikult ei taha sisse viia. Ütleme et on oluline erinevus, vanades liikmesriikides on veel selle perioodi lõpuni sisse viidud toetusõigused, mis tähendab, et kui mina kunagi tootsin või mu esivanemad tootsid, siis nad said põllumajandustoetusi ja neil on õigus neid jätkuvalt saada. Ja neid võib pärida, neid võib üle anda ja müüa. Praegu on Euroopa Komisjon otsustanud, et järgmisest Euroopa Liidu eelarveperioodist peaks samale süsteemile üle minema uued liikmesriigid, see tähendab ka Eesti. Me praegu peame komisjoniga läbirääkimisi, et seda mitte teha, ja kui kogu Euroopa siiski peab ühel hetkel üle minema ühtsele süsteemile, mis on minu arvates bürokraatlikum ja ebaõiglasem, siis tuleb meile anda vähemalt üleminekuperiood. Aga siis on see samasugune probleem nagu tootmiskvoot – sellest vabanemine on palju keerukam.
Mis sa arvad, kui palju ühe hektari kohta ametnikke tuleb?
Väga elegantne küsimus, aga ma jään sellele vastuse võlgu. Ma oskan öelda, et see on kindlasti väga suur arv. Nad on liikmesriikides, makseagentuurides nagu meie PRIA. Meie PRIAS-s on umbes 300 töötajat, aga selliseid makseagentuure on Euroopa Liidus ligi 50. Kõik see kokku… Eh, ei oska öelda, kui suur arv see on.
Kunagi saime lahti industriaalsajandist, mis tähendas palju korstnaid, mürgist suitsu ja tehaseid. Kõik muutus efektiivsemaks, aga industriaalsajand kõige ilgemas mõttes on kandunud üle põllumajandusse.
Jah, ma olen täitsa nõus ja arvan, et mõistlik oleks nüüd hakata seda ÜPP-d demonteerima ja vähendama. Tegelikult on suund vähendamisele juba võetud. Me oleme õigel teel.
Kui lähed suvel külapoe taha, siis varem või hiljem tuleb joodik ja ütleb, et Laar keeras põllumajanduse p…e, mis tegelikult tähendab seda, et kaotati kolhoosid. Euroopa põllumajandus on ju ka omalaadne kolhoos tegelikult…
Nojah. Ma tahtsin demonteerimise kohta veel seda öelda, et oluline on teda mõistlikult demonteerida, kuigi me võime seda ?okiga ja kiiresti teha, aga ma arvan, et tagasilöögid oleksid väga valusad. Selles mõttes on seal mõistust palju rohkem vaja kui teiste tootmisharude puhul. Mitte emotsioonidest ja ainult turu hetkestiihiast lähtuvalt?
Ei, ma ei rääkinud isegi turustiihiast, vaid sellest, et kes ja miks kujutab ette, et põllumajandus on eranditult kõige tähtsam. Fakt on see, et inimesed tarbivad ka toidu puhul üle. Ei juhtu midagi, kui toodetakse vähem ja kõik on kallim.
Eks ta jagunebki nii, rahamaailmas jaguneb ka palju ebaühtlaselt, nii ka toit. Täna on arenenud maailmas nii, et umbes 40 protsenti toidust läheb tegelikult ringiga prügisse kaubanduse ja toitlustuse kaudu?
Tegelikult on tegemist ületootmisega ja see on absurd, ning samas me kurname sellist suurepärast asja, nagu seda on muld.
Lisandub ka liigtoitumine, millega arenenud maailm võitleb – ülesöömine, mis on kohutav probleem, samal ajal, kui meil on nälgivaid piirkondi, kus 20 000 inimest päevas sureb nälga.
Okei, sina siis arvad, et ?okiteraapia põllumajanduses ei ole kasulik… Mina miskipärast arvan, et see oleks küll kasulik.
Ma püüan kujundlikult välja tuua erinevused. Selles oleme ühte meelt, et ÜPP on monstrum, mis tegelikult…
…on igasuguse loogika vastu!
…on täiesti ajast ja arust, ebapraktiline ning ebavõrdne. See on vaja igal juhul ümber korraldada radikaalselt ja rahastamismahtu on mõistlik ka vähendada. Aga kuidas? Piltlikult ütleksin, et on olemas pomm, mille me peame kahjutuks tegema. On kaks teed: üks on selline, et demonteerijad lähevad sinna ja monteerivad pommi niiviisi lahti, et ta ei plahvataks, ja teine tee on, et pomm plahvatab. Mina pakun välja esimese võimaluse. See võtab natukene rohkem aega, aga teine võimalus on astuda pommile jalaga peale, kaotada oma jalg ja me saame ka nii sellest pommist lahti. Ent ma annan aru, et kui laseme sellel pommil lõputult kasvada, siis ühel hetkel ei piisa meile võib-olla ka jalaga pealeastumisest, vaid ta plahvatab ise ja see on kõige ohtlikum variant, mida tuleb vältida.
Kuna pommi võimsus on kasvanud, siis võib-olla ei suudeta seda väga hõlpsalt kahjutuks teha…
ÜPP-d looritatakse erinevate loosungitega, aga selge on see, et see on üks Euroopa hädade põhjusi. See on üks osa Euroopa ülejõu elamisest. Täna on vaja tõsisemaid ja radikaalsemaid otsuseid.
Mil moel sina seda ÜPP-d lammutaksid? Kas see mehhanism on sul endal peas olemas?
Noh, laias laastus küll. Eks me sellega ka tegeleme. Kuigi me oleme paraku vaid üks 27 liikmesriigist…
Mida sa isiklikult teeksid? Unusta need 27 riiki praegu ära.
Ma ei peagi midagi väga palju teistmoodi tegema kui praegu, lihtsalt kõike saab teha palju kiiremini. Esimene asi on need samad otsetoetused. Ma julgen öelda, et need peaks radikaalselt ümber vaatama ja neid oluliselt vähendama.
Mis tähendab oluliselt?
Mitte vaid 10-20 protsenti, vaid mitu korda. ÜPP suurusjärk järgmiseks perioodiks on laias laastus 425 miljardit eurot. Otsetoetuse osa, kui ma nüüd peast õigesti mäletan, on 280 miljardit. See on üle poole. Kõik see töötab tegelikult tervele põllumajandusele vastu. Ega põhjamaa kliimas, kus on ebasoodsad tingimused, saa kasvatada tomatit ja maisi, neid peaks ikkagi kasvatama seal, kus on palju päikest ja sooja. Ning neid kultuure, mis vajavad väga palju niiskust ja vett, ei pea kasvatama Hispaanias ja Portugalis, kus on palju päikest, vaid neid võib kasvatada siin põhja pool, kus on palju vett. Tuleb reguleerida looduslikke, kliimatingimusi, mida ja kus me kasvatame. Neid ei pea kompenseerima ÜPP kaudu.
