Pean tunnistama, et suhtun Prantsusmaasse väga kahetiste tunnetega, sestap üritan alljärgnevas artiklis jõuda selgusele oma vastuolulises sisekaemuses ja ei pretendeeri seisukoh(t)a(de) unitaarsusele, lihtsalt võibolla on mõnel huvitav kaasa mõelda, ehk mõni avastab, et on samade mõtetega vaevelnud.
PRANTSUSE KOMPLEKSID TULEVAD AJALOOST
Teatavasti on Euroopa ja võib-olla ka terve maailma eelmise sajandi hirm olnud Saksamaa. Ta on algatanud kaks suurt sõda ja sellele eelnenud sajandil veel mitu väiksemat. Kahe Saksamaa ühinemise vastu 15 aastat tagasi sõdisid aktiivselt (mõni rohkem, mõni vähem avalikult) nii Thatcher kui ka terve Prantsusmaa juhtkond, seda just valusate minevikukogemuste tõttu. Kuid paljud ei tea või ei ole teadvustanud või on ära unustanud selle, et alates 17. sajandi algusest kuni Saksamaa ühendamiseni Bismarcki poolt elas kogu Euroopa tervelt 250 aasta vältel sisuliselt samasugustes hirmudes ja foobiates Prantsusmaa suhtes.
Alates 30aastasest sõjast, millega kardinal Richelieu vormis Prantsusmaa laias laastus selliseks, nagu me teda praegu teame, hakkas kogu maailma kultuuri kese ja poliitika lähtuma sealt – ja seda kuni aastani 1871, mil Versailles’ peegelsaalis kuulutati välja Saksamaa lõplik ühendamine.
Alates sellest perioodist on minu arvates toimunud Prantsusmaa ja ka prantslaste kummalise vaimse järjekindlusetuse ning rahvusempaatia puudumise süvenemine. Sellise rahvusliku psühholoogilise segaduse algallikas on minu arvates prantslaste rahvuslik võime reageerida kõigele, mis ärritab, äärmuslikes vormides (alates 1790ndate revolutsioonist iseloomustavad Prantsusmaa rahvuslikku ajalugu erineva suurusega revolutsioonid-ülestõusudvastuhakud-streigid) ja sellist segadust on süvendanud teatud liiki alaväärsuskompleksi kujunemiseni kahes maailmasõjas peksupoisi rollis olemine.
Arutan tihti paari oma sõbraga maailma erinevate maade majandusmudeleid, mis tähendab seda, et vaatamata erinevatele majandusteoreetilistele koolkondadele (klassikaline-keynesistlik-monetaristlikmarksistlik- jne ehk siis kõikumine skaalal kas palju riiki või vähe riiki) on iga maa majandus kujunenud selgelt rahvusliku pitseriga.
Mõnikord on üsna huvitav defineerida neid ajaloolis-tänapäevaseid ontoloogilisi, antropoloogilisi, lingvistilisi ja ka geneetilisi mõjureid, mille tõttu on mõne riigi ühiskonnakord, väljakujunenud tavad (moraal, eetika) ja majandusmudel just nimelt selline, nagu ta on.
Allpool siis Prantsuse tänasest päevast, hedonistide riigist.
PRANTSUSMAA PÕLLUMAJANDUS: ANNA RAHA, ANNA RAHA!
Küsimus: miks on ikkagi Prantsusmaal niivõrd raske loobuda oma EL-i põllumajandussubsiidiumidest ehk miks ta seisab nii jäigalt vastu CAPi – ELi ühtne põllumajanduspoliitika – ümberkujundamisele?
Vastus: mina ei tea, Tony Blair ka ei tea ja veel paljud ei tea. Kuid üritagem aimata. Kuna sellest, et EL-i majanduskeskkond annab iga aastaga järgi globaalses konkurentsis ning on tänaseks juba sisuliselt loobunud Lissaboni kriteeriumide täitmisest, on üsna palju kirjutatud, ei hakka ma seda refereerima, vaid võtan seda kui majandusmudeli postulaati (kes soovib lähemalt tutvuda Lissaboni vahearuandega ja muude numbriliste näitajatega ELi kohta, vt. “Transforming the European Economy”, Martin Neil Baily ja Jacob Funk Kirkegaard, September 2004|, 368 pp. ISBN paper 0-88132-343-8)
EL-i 2005|. aasta eelarve on ca 120 miljardit EURi. Sellest põllumajandusele kulutatakse ca 46% ja sellest omakorda saab Prantsusmaa ca 22% ehk laias laastus 12 miljardit EURi.
Palju on räägitud sellest, et peab vähendama otsustavalt põllumajandussubsiidiume ja suunama raha rohkem R&Dsse. Prantsusmaa on ülijäigal seisukohal – me saame aru, et põllumajanduspoliitika ei vasta enam kaasaja nõuetele; me saame aru, et rohkem on vaja suunata raha teadusse ja arendustegevusse; me saame aru, et EL-i konkurentsivõime väheneb, aga kui te ütlete, et kõige selle saavutamiseks on vaja vähendada põllumajandustoetusi, siis me lihtsalt sellel teemal läbi ei räägi. Ja kõik.
BLAIRI ETTEPANEK: PÕLLUMAJANDUSE MILJARDID MUJALE SUUNATA
Blair üritas viimati, kui oli arutlusel ELi 2007|-2013 finantsperspektiiv ja enamik riike keskendus nõudmistele, et Suurbritannia võiks loobuda oma rahalisest kompensatsioonist, mis jääb suurusjärku 1,4 miljardit EURi (mille võitles omal ajal välja Thatcher selle eest, et Suurbritannia ei saa põllumajandussubsiidiume ELi ühisest eelarvest, nagu seda saab enamik riike – eriti Prantsusmaa).
Blair keskendus peamisele: ta vastas temapoolsele survele ülimalt loogilise jutuga, et tühja sest paarist miljardist, me (Suurbritannia) võiksime ju sellest loobuda, aga kas ei oleks õiglane, et sellisel juhul loobub ka ülejäänud Euroopa kümnetest miljarditest, mis nad oma põllumajanduse toetuseks välja maksavad. Et suuname selle mujale, kus seda rohkem vaja läheks – näiteks teadusse ja arendustegevusse.
Selle peale kõik solvusid ja nimetasid Blairi degenerandiks ja Suurbritanniat distroieriks. Võitluses Surbritanniaga seisis esireas loomulikult Prantsusmaa.
PRANTSLASED: NÜÜD AGA KALLAME PIIMA TEEDELE!
Miks Prantsusmaa sõdib nii tragilt nende toetuste kaotamise vastu? Aga võib-olla on põhjus valitseva parempoolse presidendi ja kunagise gaullistliku partei põlises toetajaskonnas ja elektoraadis, mille hulka kuuluvad loomulikult majandusega tihedalt seotud ringkonnad nagu pankurid, töösturid ning suur- ja väikeärimehed, kuid sealjuures ka suurmaaomanikud ja põlis aadel.
Just see ringkond, kes on juba sajandeid Prantsusmaa maaomanikud, ei taha kohe kindlasti, et pidev ja garanteeritud rahavool Brüsselist lõpeks. Aga et rahavool ei lõppeks, tuleb pidevalt püsida rünnakasendis.
Kui vaja, siis saadetakse renditalunikud ja palgatöölised piima teedele kallama ja Louvre’i ette sigu karjatama, sest nendele on vaja ju neid riismeid toetustest, mis suurmaaomanikel üle jäävad.
Näiteks need paar siga, mis meil Tallinnas Toompeale tassiti, on markeeringuna lausa tühine akt.
ÜKS PRANTSLANE TEEB KOLME EESTLASE TÖÖ?
Töö produktiivsus on majandusmaailmas üks väga tähtis näitaja. See tähendab, et oluline ei ole ainult see, et inimene palju töötaks, vaid oluline on ka see, et ta produktiivselt töötaks.
Üldse ongi tööpoliitikas makromajanduslikult olulised tööhõive, töö produktiivsus ja tööpuudus (nii pika- kui lühiajaline). Kui EL 15 tööhõivemäär on 64,4% (nüüd ja edaspidi 2003|. aasta andmed ülalnimetatud kogumik-uurimusest “Transformeeruv Euroopa”), Eestil 62,9%, siis Prantsusmaal on see 63,2%.
Samas, kui võtame töö produktiivsuse näitajaks EL 15 baasil 100%, siis Eesti produktiivsus on 43,1 ja Prantsusmaal 113,7, mis on üks kõrgemaid EL-is ja ka kogu maailmas üldse. 2004|. aasta näitajad on Prantsusmaal minu andmetel veelgi kasvanud.
Seega, sisuliselt saab Prantsusmaa tööandja oma ühe töötaja käest sama palju tööd kui Eesti tööandja oma kolme töötaja käest.
Milles on siis Prantsusmaa puhul probleem – suurepärane näitaja ju. Probleemi näen ma jällegi suhteliselt hüplikus ja ebajärjekindlas tööpoliitikas.
TEGELIKKUS: POTJOMKINI KÜLA PARIISI MOODI
Prantsusmaa kõrged töö produktiivsuse näitajad on eelnevate aastate sotsialistlikest ideedest kantud ebaõnnestunud tööseadusandluse moonutus ja ei midagi enamat. Nimelt, kui mõne aasta eest sätestati kohustuslikuks töönädala pikkuseks 35 tundi, et inimesed hakkaksid vähem töötama ja tööandjad oleks sunnitud värbama lisatööjõudu ning sellega vähendama töötute hulka.
Tegelikkuses aga nõudsid tööandjad olemasolevalt tööjõult senise töö ärategemist lühema tööajaga, kohati lisati küll palka juurde, kuid lisatööjõudu ei värvatud.
Tulemuseks saavutati tõesti suuremad töö produktiivsuse näitajad, kuid sisuliselt haige majandus ei tervenenud ja tööpuudus ei vähenenud, vaid hoopis suurenes – piltlikult öeldes üritati ahju kütta külma veega.
HIRMUGA, AINULT POOLA TORUMEHE HIRMUGA!
Tagantjärele on väga raske Prantsusmaa elanike protestivaimu silmas pidades jõuda tagasi eelneva liberaalsema tööseadusandluseni (mis nüüd on küll jälle kehtestatud) ja veel raskem on muuta seda oluliselt liberaalsemaks, et majandus hakkaks tõesti elavnema ja tööpuudus väheneks.
Seega nüüd, pärast seda, kui Prantsusmaal on jälle lubatud pikem töönädal (tegelikkuses on töönädalaks küll ikkagi 35 tundi, kuid lubati teha aastas 220 lisatundi), siis ehk mõne aastaga “stabiliseeruvad” ka produktiivsuse näitajad, sest töölised hakkavad lihtsalt uuesti sama tööd tegema pikema ajaga.
Kuid selle uue liberaalsema tööseadusandluse vastuvõtmise üheks hinnaks oli hirmutamine Poola torumehega (tuleb võtab töö ära!) ja ehk ka rahva negatiivne otsus EL-i põhiseaduslepingu referendumil.
PRANTSUSMAA JA BANAANI AKURAATNE KÕVERUSSTANDARD
Paljud võib-olla ei tea, miks on kogu aeg rahvasuus nalja saanud EL-i banaanide kõveruse kehtestamise direktiiviga.
See on lihtsalt üks turukaitse mehhanisme, mille eest samuti paljuski just Prantsusmaa aastaid on seisnud. Ma räägin teile kurva loo sellest, miks meil ei lasta süüa pikki, mahlaseid ja magusaid, peamiselt Ladina-Ameerika riikide banaane (nende riikide farmid kuuluvad suuresti ka USA kapitalile). Ei saa ja kõik! Sest me peame sööma hoopis nn LOME riikide banaane – see ühendab umbes 70 Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riiki ehk siis peamiselt endisi asumaid, näiteks Prantsuse asumaid.
Nii. Ja nendele kaupadele on kehtestatud sisuliselt administratiivsete piiranguteta sissepääs turule; neile on kehtestatud soodusre?iim – peale banaanide veel suhkrule, rummile ja loomalihale, suures osas on ka muudele kaupadele tollimaks tühistatud ja osale toodetele alandatud ka muid maksumäärasid. Sisuliselt toetatakse teatud riike teiste riikide arvelt.
Selle poliitika jätkumisest on Prantsusmaa tõenäoliselt vägagi huvitatud, sest teisiti ei suuda ma seletada, miks ainult Prantsusmaa esindaja nõuab EL-i Komisjoni mandaadi uut “läbivaatamist” läbirääkimistel Maailma Kaubandusorganisatsio oniga (WTO), et sellega kord ometi liituda. Esialgu anti Komisjonile läbirääkimisteks vabad käed ning lepiti kokku üsna suured üleminekuajad.
Aga nüüd, oh häda ja asumaade banaani kõverust, on Prantsusmaa teatanud, et üleminekuaegadest on temale ikkagi vähe. Teisisõnu: Komisjonil oleks justkui küll täielik mandaat, aga põllumajandusega seotud vabakaubanduses siiski mitte nii väga täielik?
VISKLEV JA ARUSAAMATU VÄLISPOLIITIKA
Prantsusmaa on ühelt poolt riik, kes võib lugeda ennast poliitika ja diplomaatia, kulinaaria, moe, kõrgkultuuri ja palju-palju muu hea ning toreda emaks ja isaks.
Teisalt iseloomustab teda aga visklev ja arusaamatu välispoliitika, mille kandvaimaks jooneks on oportunism Ameerika Ühendriikidega, vastuoluline roll EL-i juhtriigina ning siseriiklik kõikehõlmav paternalism.
Mine võta kinni, mis õige, mis väär – eks igaühel ole oma Prantsusmaa.
