TARARAND KALARANNAS: Liisa Pakosta Eesti Kunstiakadeemiast uurib, mis toimub Tallinnas Kalarannaga. Pro Kapital on liivarannale vastu igasuguseid seadusi traadi ette tõmmanud, linnavõim vaikib nagu tasakesi allapoole liuglev telliskivi.
Tallinna kesklinnas on looduslik liiva- ja ujumisrand, mida tuntakse Kalaranna nime all. Vabas Eestis on meie merepiir vaba. Kallasraja põhimõte tähendab, et veekogu ääres peab olema igaühele jäetud võimalus vabalt liikuda, olgu maa omand milline tahes. Juba mitu aastat käib vaidlus selle üle, kas Kalaranna liivarand säilib või mitte, ja mis sellest piirkonnast üldse saab. Praegu on arendaja rannale aia ette ehitanud, mis on seadusevastane. Tegelikult oleks igal inimesel õigus see aed oma suva järgi maha tõmmata, karistust kartmata.
Avalik ruum
Vaidlust ei ole selle üle, et mere äärde mõned majad ehitatakse. Kalurite hütid, hiljem ka korralikumad majad ja lõpuks kalatehaski on seal ju kogu aeg olnud, ent niisamuti on kogu aeg olnud ka liivarand. Vaidlus käibki meie liivaranna üle.
Äsja oli avalikustamisel kogu planeeringust üks osa, selle kõige kuumema koha osas. Arendajal on kopp ees ja inimlikult ju igati mõistetavalt – planeeringut on kaua menetletud, kohalike agar ja hästi põhjendatud vastuseis on planeeringu kehtestamist edasi lükanud. Kodanikuühiskond toimib ja pakub lahendusi. Üsna aktiivselt. Eri etappides on kokku allkirju andnud tuhandeid linlasi.
Planeering linnasüdames, kus käib peale kohalike elanike palju muudki rahvast, on ka avaliku ruumi edendamine. Mis on need magnetid pealinna keskel, mis meelitavad inimesi kodudest välja tulema, oma aega tervislikumalt veetma, suviti suplema ja ujuma ilma vajaduseta kuskile kaugele sõita; tunnetada vahetut kokkupuudet merega, ilma et selleks peaks betoonkailt redelit mööda alla ronima? Ligipääs looduslikule liivarannale on sama tähtis kui ligipääs terviserajale. Kalarannas saab igaüks suvel ujumas käia; 2011. aastal Terviseametilt tellitud ujumisvee analüüs kinnitab, et vesi on siin puhas nagu neitsi pisar. Mujal arenenud riikides on sellise tervisliku ajaveetmise võimaluse vajalikkusest aru saadud ja liiva veetakse veoautodega linnadesse, et ehitada liivarandasid ja teha tagasi vahepeal lõhutut. Tallinnas on see kõik juba olemas ja täitsa rumal oleks seda lihtsalt lõhkuda, betooniga üle valada.
Tallinna linnavalitsus ajab iba
Kuna mõte avalik ligipääs looduslikule liivarannale ära lõpetada on tõesti igale arukale inimesele vastuvõetamatu, ongi kasutusele võetud „uus taktika“. Selle kohaselt tekitatakse olukord, kus avalik vaidlus ei käiks mitte selle üle, kas ja kuidas looduslikku liivaranda säilitada ja arendada, vaid selle üle, kuidas inimesed justkui erinevalt planeeringut loevad. Sisuline vaidlus on viidud tehnilise detaili üle nämmutamiseks. Et vett eriti sogaseks ajada, lendavad süüdistused küll Telliskivi Seltsi aadressil valetamises, küll kohalike elanike vastu planeeringu pidurdamises, küll eramaa skvottimises, ent puudu on see, mis peab planeeringu aruteludel olema ehk sisuline arutelu.
Planeeringu eest vastutaja ehk Tallinna linn on vakka. Mis on juba iseenesest ohtlik. Siiski ei olda mitte päris vakka – linna ametlikust ajalehest Pealinn loeme, et süüdi olla kinnistu erastanud reformierakondlik linnavalitsus. Kinnistu erastati aastal 1998, mil linnavalitsuse moodustasid ei keegi muu kui Keskerakond ise koos Koonderakonnaga.
Kui ajaloos ühte selget fakti (praegusel juhul keskerakondlikku linnavõimu aastal 1998) püütakse olematuks hämada, siis tekib küsimus, et miks, mis eesmärgil?
Maaomandist sõltumata peab mereäär olema ju avalikkusele kasutada ning tõenäoliselt on sarnaselt Kalamaja ja kesklinna praeguste elanikega või kesklinna kontorites töötavate inimestega ka uued elanikud huvitatud kuumal suvepäeval pärast mereäärses kohvikus porgandimahla nautimist värskendavast suplusest.
Väga hämar sõnastus
Arendaja võtab seevastu kinnistu kohta sõna nii lausete kui ka tegudega. Tegudest annab märku mereranda sulgev hiiglama kõrge traataed. Traataed on arendaja sõnul väljapressimine – see võetavat maha siis, kui linn planeeringu vastu võtab. Planeering näeb ette majad sisuliselt praeguse merepiirini ning sealt edasi merre valatava betoonkai, mida saab kasutada rannapromenaadina ja autoteena majadele merepoolseks ligipääsuks, ning praeguse ranna asukohal jooksevad piirkonna tehnovõrgud.
Praeguse ranna betoonkaiks katta sooviv planeering tahab eesmärgini jõuda meediatrikkidega. Kui planeerimine asendub PR-trikkide ja demagoogiavahuga, siis on see ohtlik. Kogu planeerimisprotsess on ju tegelikult mõeldud selleks, et sisuliste arutelude ja alternatiivide vaagimise käigus jõuda parima ruumilise tulemuseni.
„Ärme vaatame siin pisikesi detaile, vaatame üldist pilti,“ kostab arendaja, Pro Kapitali juhatuse liige Allan Remmelkoor küsimuse peale, et mis siis ikkagi rannast saab. Korduvalt kostab suulisi kinnitusi, et looduslik liivarand ikka jääb, sest sellise võimaluse näeb ette pärast planeeringu vastuvõtmist korraldatav arhitektuurivõistlus. „Tähtis on planeeringu mõte, mis ütleb, et liivarand peab olema“ – fakt on lihtsalt see, et sellist nõuet ega isegi mitte paljulubatud mõtet planeeringus ei ole. Ei ole joonisel, ei ole planeeringu tekstis.
Jah, küsimus on tõepoolest sõnastuses. Planeering ongi tuleviku ehitusmahtude sõnastus, mitte mingi niisama meemetamine. Määratletakse maksimaalne ehitusmaht, vähem võib alati ehitada. Seega ei päde ka arendaja pugemine väite taha, et liivaranda pole planeeringule märgitud, kuna äkki tahavad nad rajada praegusest hoopis suurema ranna. Kui planeeringule märgitaks praegune liivarand (sedagi planeeringus pole), siis võib arendaja vabalt pärast planeeringu vastuvõtmist jätta mõned planeeringuga lubatud majad ehitamata ja rajada selle asemele suurema liivaranna… Ja kes seda lahkust täna usuks? Planeering annab alati maksimaalse ehitusõiguse ja suurima lubatud ehitusala, vähem ehitamine on hea arhitektuurikultuuriga riikides üsna tavaline.
Kelle käes on trumpkaart?
Trumpkaardiks on selles planeeringus, nagu ikka, hea ja inimsõbralik ruumiline lahendus. Ligipääs avalikule ruumile. Seda trumpkaarti hoiab otsustaja ehk Tallinna linnavõim.
Kahjuks pole tegu kaardimänguga, vaid päriseluga. Kellelgi pole kasu sellest, kui turakamängus jäävadki kõik kaardid linnavolinike kätte, kes ei saanud aru, mille poolt või vastu nad hääletavad. Aga just selle peale praegu mäng käib.
Lõpetage mängimine, uurige planeeringut ja tehke endale mõisted selgeks. See on soovitus nii ajakirjanikele, planeeringu menetlejatele kui ka selle üle otsustajatele. Mõne lihtsa parandusega saab asjast asja. Tulevastele põlvedele jääb mereäär, liivarand ja ujumisvõimalus pealinna keskel avaliku hüvena.
Kunagi hiljem toimuva arhitektuurivõistlusega rannapromenaadi lahenduste leidmiseks on lollitamine. Arhitektuurivõistlus saab lähtuda ikka ja ainult planeeringust – kui planeering näeb joonistel ja tekstis ette betoonkai ja pelga võimaluse, et osa betoonkaist (tehnovõrkude peal) säilitataks loodusliku liivarannana, mis on samaaegselt autotee, siis saab igaüks ju aru, et korraga ei saa samas asukohas olla tehnovõrke, autoteeks sobilikku katendit ning looduslikku liivaranda. Olgu arhitektuurivõistlusele kutsutud kuitahes ägedad arhitektid, jääb neil üle vaid käsi laiutada ja öelda: lahendasime promenaadi vastavalt planeeringujoonisele…
Kiri Kalaranna kohta
RANNAÄÄR AJAB INIMESED KEEMA: Pro Kapitali juhatuse liikme Allan Remmelkoori kiri KesKus’i lugejale Kalaranna asjus.
Kalasadama detailplaneeringu pikas menetlussaagas on jälle läbitud oluline etapp – kolmas avalik väljapanek on lõppenud. Kirglikud arutelud loodusliku liivaranna, aga ka laiemalt eraomandi ja avaliku ruumi üle on täitnud sotsiaalmeediat, telekaameradki on leidnud mereranda tee ning petitsioon liivaranna säilimiseks kogunud hulga allkirju.
Kuna planeeringumaterjal on mahukas ja joonised vägagi kirjud, siis allpool mõned selgitused valupunktide osas, mis viimastel päevadel-nädalatel sõelale on jäänud ja mille vääritimõistmine võib takistada Tallinna ühe kenama, põnevama ja mitmekülgsema piirkonna arengut.
Liivarand ei kao kuhugi
Kalasadama ala piirneb veega ligi 500 meetri ulatuses. Kõnealuse liivaranna pikkus on u 80 meetrit, seetõttu ei ole seda lõiku planeeringu materjalides tõesti eraldi kirjeldatud. Küll aga soovime näha mitmekesist avaliku ala kujundust, mis käsitleb ka merepiiri. Kontakt merega peab olema põnev ja mitmekesine, olgu seal nii liivarand kui ka olemasolevad rannakivid ning mingites lõikudes kaldakindlustus selliselt, mis võimaldab pinkidel istuda ka vahetult mere ääres. Meie hinnangul tagab planeeringu praegune sõnastus liivaranna olemasolu, kuid anname oma parima selle täpsustamisel, seda väärarusaamade vältimiseks.
Ka võimalik merre täidetav ala on tekitanud palju poleemikat. Tegu on ikkagi võimalusega avalikku ala laiendada, mitte seda kaotada – kui arhitektuurikonkursi võidutöö näeb ette sellise avaliku ruumi laienduse kas täies mahus või osaliselt, tuleb tagada siiski liivaranna olemasolu, mis võib olla tänasest ka avaram. Ärgem kaotagem seda võimalust!
Terased lugejad on märganud ka võimaliku täite alal näidatud promenaadi valguskaabelduse tingmärki. Tegelikult rajatakse kaabeldus ehitusprojekti alusel ikka sinna, kus promenaad lõpuks füüsiliselt kulgeb, mitte vastupidi, nii et ka ses osas ei ole põhjust muretsemiseks – keegi ei täida merd selleks, et sinna kaabel paigaldada.
Promenaadi laius ja kruntide piirid
Kogu avaliku ala ehk siis promenaadi pikkus on planeeringualal ligi 500 meetrit, laius minimaalselt 25 ja laiemas lõigus ligi 150 meetrit, mille n-ö sisustamine ei ole lihtne ülesanne. See ala peaks kandma endas teatavat hubast linlikku hõngu, kus hoonete esimestel korrustel on avatud kohvikud, restoranid, suviti miks mitte ka pop-up-baarid ja mängude alad, aga milline täpselt ja mis on läbiv idee, lahendagu arhitektuurikonkurss ja planeering seab raamistiku, milles liikuda.
Kesklinnas ei ole 50-meetrine ehituskeeluvöönd põhjendatud, kui on vaja luua hubane, merd ja hoonestust omavahel siduv ruum. Hoonestusala ja kaldakindlustuse vahe on olemasoleva ranna juures kitsaimas lõigus 15–20 meetrit, kuid seda vaid kümmekonna meetri ulatuses, 25 meetrit (minimaalselt) ehituskeeluala on kesklinna piirkonnas täiesti mõistlik laius ning naabruses on hoonestus rajatud vahetult merekaldale. Avalikkust on väga lihtne mõjutada üleskutsetega veelgi laiemast avalikust alast, analüüsimata, mida planeering lubab ja mida garanteerib.
Aastatega on Kalasadama planeering oluliselt muutunud. Koostöös Tallinna Linnaplaneerimise Ameti ja Harju Maavalitsusega on mitmeid olulisi avalikkuse ettepanekuid ja märkusi arvestatud – hoonestuse ja avaliku ala lahenduse annab arhitektuurikonkurss, on loobutud uue jahisadama kavandamisest, liivaranna olemasolu nõue on planeeringusse sisse viidud ning kogu avaliku ala osas on servituudilepingud Tallinna linnaga sõlmitud. Toome rohkem elu mere äärde!
