Vahemerd ja Musta merd ühendavate väinade äärde jääv Byzantion elik Byzantium oli 4. sajandi algupoole veel pisike ja unine väikelinn Rooma impeeriumi ääremaadel. Ainult tema asukoht Euroopa ja Aasia väravas võis ennustada talle suurt tulevikku.
Ja imperaator Constantinus (valitses 311-337) otsustaski selle suure tuleviku anda. Constantinuse ajaloolist rolli võib pidada üsna mitmepalgeliseks ja tänane ajalookäsitlus ei tarvitse teda sugugi taevani kiita. Selge on see, et mees, kes otsustas ristiusu oma impeeriumis legaliseerida, võttis ise ristimise vastu alles surivoodil. Vähemalt legend pajatab nii.
Viie valitsus
Konstantinoopoli patriarhaat, Suur Kirik, oikumeeniline patriarhaat jne – hääl lapsel mitu nime – seob oma algust kahe 1. sajandi Uue Testamendi apostliga. Nendeks on nii Jeesuse poolt esmakutsutud Andreas kui ka evangelist Johannes. Mõlemad tegutsesid pärimuse kohaselt alal, mis hiljem patriarhaadi põhiterritooriumi sisse jäi. Rääkimata Paulusest, kes Väike-Aasias (tänases Türgis) paljusid paiku väisata jõudis.
Kuid tänane patriarhaat sai oma alguse peale uue pealinna teket ja iseseisvus nõnda Herakleia metropoliidi alt, kes valitses üle väina Traakias. Impeeriumi uus pealinn andis ka kohalikule kirikule kiiresti alguses metropoolia ja peapiiskopkonna staatuse. Varsti hüüti kohalikku piiskoppi juba patriarhiks.
Esimesed üleilmsed kirikukogud panevad ajavahemikus 325.-451. aastal paika tollase, Vahemere-äärse kristlaskonna juhtimise jooned. Suurlinnade, metropoliste kirikud saavad patriarhaadi staatuse ja sätestatakse seegi, kuidas nad au poolest järjestuvad.
Vana-Rooma on esimene ja talle järgneb uus, Konstantinoopol. Siis tulevad Aleksandria, Antiookia ja Jeruusalemm. Nii tekibki pentarhia, viie valitsus, mis on vanaaja kirikuelu ja -juhtimise selgrooks. Vähemalt ideaalis.
Kui 1054. aastal Rooma ja Konstantinoopol piisavalt võõrandunud on ja teineteist osadusest välja asetavad, tõuseb Uus Rooma õigeusu maailma esimeseks aujärjeks. Ja on seda, vähemalt idee poolest, tänini.
Keisri, sultani ja Atatürgi all
Konstantinoopoli Suur Kirik ja Bütsantsi keisririik on kaugemalt vaadates seotud ja ühte põimunud. Üle tuhande aasta, nii õitse- kui ka langusaegades sünteesib kirik hellenistliku kultuuri ja oma pärimuse üheks, kuigi paljulõimeliseks kangaks. Kiriklik ja n-ö ilmalik kultuur on toona üsna lahutamatult teineteisest sõltuvuses.
Kui lääne kristlaskonnas kujuneb paavst Kristuse antud ülesannete esitäitjaks maa pääl, siis idas käib keiser vajadusel alati sammukese eespool. Ja kui keiser kipub olema ülearu despoot, siis kannatavad patriarh ja tema kirik selle all.
Kuid siiski – trooni ja altari, kultuuri ja usu müsteeriumi seostes on palju seda, mis tänini rikastab Euroopa kultuuri. Ja kreekakeelne Bütsants ning Konstantinoopol jätavad, olles haritumad ja vallates, vähemalt teatud ajaperioodil, paremini nii filosoofia kui teoloogia keelt, ladinakeelsest läänest jõulisema jälje.
Bütsants ja tema kiriklik areaal aga väheneb järjest moslemiriikide rünnakute all ja 1453. aastal on käes lõpp. Konstantinoopolist saab Istanbul ja keisri palee troonile istub Osmanist sultan.
Osmanite aeg kinnistab mingis mõttes ka poliitiliselt Konstantinoopoli patriarhi võimu. Kuna tema on esmane etnarh, alluvad teised islami võimu all patriarhid talle. Kuigi nii oli see osaliselt juba Bütsantsi aegu.
Noortürklaste võimuletulek, Esimene maailmasõda ja Kemal Atatürgi aegne vabariigi teke impeeriumi kokkuvarisemise järel ei muuda patriarhaadi elus just liiga palju.
Pole tänini muutnud, kuigi Türgi püüab end näidata usuvabadusega riigina. Teoloogilist seminari taasavada ei lubata ja preestril on tänaval parem käia, rjassa (vaimuliku pikk kuub) kotis.
1920. aastate alul puhkevad konfliktid, mille käigus sisuliselt kogu pika ajalooga kreeka kultuur ja kogukond Türgis kas hävitatakse või aetakse maalt välja. Nii ongi tänase olukorra paradoks selles, et Konstantinoopoli patriarhaadi ajaloolisel Türgi alal, põhiliselt Suur-Istanbulis, elab vaid mõni tuhat kreeklast. Ja enamik patriarhaadi kogudusi asub hajali üle maailma.
Üleilmne kirik
Patriarhaadi peapiiskopkonnad, metropooliad ja muidu piiskopkonnad ning kloostrid asuvad peale Istanbuli ala Egeuse mere saartel, Kreetal, Lääne- ja Põhja-Euroopas, Ameerikas ja Austraalias, Hongkongis ja Koreas. Põhja-Kreeka on teenimise korraldamiseks (ka poliitilistel põhjustel) Kreeka kirikule välja laenatud. Sinnakanti jääb ka kuulus Athose poolsaare mungavabariik. Lisaks on autonoomsete kirikutena emakirikuga nabanööri pidi seotud Soome Õigeusu Kirik ja Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik. Euroopas ja Ameerikas on eri põhjustel Konstantinoopoli alla tulnud ka rida venelasi, ukrainlasi, valgevenelasi ja russiine.
Omaaegne kanooniline territoorium vähenes läbi teise kristliku aastatuhande muidugi riburada. Järjepanu anti autokefaalia ehk iseseisvus Vene, Serbia, Kreeka, Rumeenia, Bulgaaria, Albaania, Poola ja T?ehhoslovakkia õigeusu kirikutele.
Konstantinoopol on aga püüdnud tänini hoida oma Roomast (õigeusklike jaoks) tühjaks jäänud aujärjelt esimese kohta. Nõnda on patriarhaat püüdnud olla arbiteriks kohalike kirikute vahelistes tülides, kutsuda kokku õigeusu kirikupeade ja muidu auliste kohtumisi mitmesugustes küsimustes ning reserveerida endale koguduste moodustamise õigust väljaspool ajaloolist territooriumi.
Mõistagi pole see möödunud pingete ega probleemideta. Eriti Moskva patriarhaat on korduvalt küsimuse alla seadnud Konstantinoopoli rolli olla esimene võrdsete hulgas. Ka territooriumide üle on vaidlemist. Eesti õigeusklike jagunemine on siin üheks eredamaks kaasaegseks näiteks.
Tugevad juhid
Peab tunnistama, et paljud patriarhid on, olles küll Istanbulis resideerides surutud veskikivide vahele, silma paistnud väga tugevate ja jõuliste juhtidena. Lisaks puude-maade jagamisele kohaliku riigivõimuga on nad suutnud olla üleilmselt nähtavad vaimulikud juhid.
Võtame näitena praeguse patriarhi Bartholomeose (sünd. 1940, patriarh 1991). Piiskopiks pühitseti ta juba 33-aastaselt, Kristuse eas. Enne seda oli ta teinud teaduskraade Roomas ja mujal. Paljude täiesti kirikukaugete inimeste jaoks on ta tuntud keskkonnateoloogi ja looduskaitsjate liidrina, seda Gröönimaast Hoorni neemeni. Oikumeenikud teavad teda hästi ja Vatikanis on ta kodus. Jah, isegi Moskvas saab ta pingeist hoolimata kenasti hakkama. Tõepoolest, mees nagu orkester.
Bütsantsi ajalugu jätkub, seda teoloogiliselt ja kultuuriliselt. Niikaua, kui on Konstantinoopoli patriarhaati. Ning hellenismile ja idakristlusele oleme meiegi tänu võlgu. Vahel seda ise aavistamata.
* * *
Järgmistes KesKus’i numbrites käsitleb Tauno Teder alljärgnevaid ida patriarhaate ja autogefaalseid kirikuid:
Aleksandria ja Jeruusalemm
Antiookia
Moskva
Serbia ja Bulgaaria
Rumeenia ja Gruusia
Süüria kirik
Koptid ja etiooplased
Armeenia
India
Ilmunud:
Vene teoloogia eripära XX sajandil (KesKus 2/2009|)