Vähe on teada tõsiasi, et Egiptuse kunagise pealinna Aleksandria piiskoppi kutsuti paavstiks (papa, abbas elik isa) teadaolevate ürikute järgi juba 3. sajandil. Rooma piiskopi, viievalitsuse au poolest esimese kohta hakati seda tiitlit järjepidevalt kasutama alles 5.-6. sajandil.
Egiptuse kristlus
Aleksandria ja Egiptuse kristluse algus on seotud suure juudi kogukonnaga, kes elas sealmail juba eelkristlikul perioodil. 3. või 2. sajandil enne Kristust valmib Aleksandrias Vana Testamendi kreekakeelne tõlge, Septuaginta. Viimane on varase kristluse esimeseks piibliks, kuna isegi juutide hulgas oli heebrea keele oskus enam mitte nii levinud. Ka vanimad Uue Testamendi käsikirjad või nende osad on leitud Egiptuse aladelt.
Ristiusu koguduse liikmeteks saavad selle esimeste sajandite vältel siin ka muude suuremate kogukondade liikmed, esmalt kreeklased ja egiptlased. Kreeka tähestikku kasutades saab egiptuse keelest kopti keel, mis on tänini olemas.
Mitte vähem määravaks Egiptuse kristluse ajaloos on selle alguse sidumine evangelist Markuse tegevusega sealmail. Hiljem, 3. sajandil, saavad filosoofidest kirikuisad Aleksandria Klemens ja Origenes oma allegoorilise piibliseletusega mõõduandjaiks pikaks perioodiks kristliku pühakirja mõistmise ajaloos. Siinmail pole põhivoolu kristlus sugugi mitte ainus tegija. Varakristlik Egiptus on ka gnostikute kodumaa. Ning 4. sajandil heitleb Aleksandria piiskop Athanasios areioslaste õpetusega, kuulutades veendunult, et Jeesus on Isaga nii olemuslikult ühtne, et peame teda kummardama tõelise Jumalana.
Aleksandria paavstid saavad kolmanda koha viievalitsuses ning neist osade autoriteet õpetuslikes küsimustes pole kahe esimese, pealinnade Rooma ja Konstantinoopoli patriarhidega võrreldes sugugi väiksem.
Munkade kodumaa
3. sajandil hakkavad omamoodi protestiliikumisena juba ilmalikustuma kippuvas kristlaskonnas paljud mehed ja naisedki minema kõrbe. Nad astuvad Jeesuse eeskujul (vt Matteuse evangeelium 4:1-11) võitlusse kiusatustega endas ja deemonitega enda ümber.
Tuleb küll tunnistada, et Egiptuse aladelt on tunnismärke varasest munklusest, alates tema legendaarse isa Antoniosega rohkem. Tänini pole kirikuajaloolased välistanud, et paralleelselt Egiptusega ja mitte hiljem algas munklus ka Süüria ja Palestiina aladel.
Igal juhul tuleb askeetlikku traditsiooni pidada idakirikute läbivaks jooneks, mille tähtsust spiritualiteedi ja jumalateenistuse kujunemisele on pea võimatu alahinnata.
Kreeka getost musta Aafrikasse
5. sajandil tekkinud kirikulõhe Idas haarab endasse ka Egiptuse alad. 451. aasta Halkedoni kirikukogul vastuvõetud otsuseid ei tunnusta sugugi mitte kõik.
Bütsantsi ja Konstantinoopoli kirikuga seotud õigeusu traditsiooni kandjaks saab kreeka patriarhaat. Koptidest egiptlased, kes sellest distantseeruvad, moodustavad tänini Egiptuse kristlaste enamiku. Kindlasti on ses teoloogilises konfliktis ka kultuurikonflikt sees. Koptidest (kel samuti Aleksandria patriarhaat) räägime aga täpsemalt ühes tulevas loos.
7. sajandil vallutavad suure osa Vahemeremaadest moslemid ja ajapikku islamiseeritakse ja arabiseeritakse kogu endine kristlik Põhja-Aafrika. Nii koptidest kui ka kreeklastest saab vähemus. Kreeka patriarh elabki vahepeal islami võimu all olnud Egiptusest eemal, enne 1453. aastat tihti Konstantinoopolis. Kreeka kogukond kahaneb ja isegi mingi piirini stabiliseerunud olud Osmanite ehk Türgi võimu all (alates 1517) ei räägi muust kui antiikaja vägeva kiriku loojangust.
Ometi hakkab pilt tasapisi muutuma juba 19. sajandi keskel, mil kreekakeelne diasporaa hakkab kasvama ning tiibu sirutama. Asutatakse koole ja trükikodasid. Aleksandria patriarhi tiitli teine pool “…ja kogu Aafrika” saab aga antiikaja järel enam sisu, kui kolonialismivastase võitlusega koos hakkab õigeusk levima Saharast lõuna poole.
1950.-1960. aastatel kinnitab Aleksandria patriarhaat kanda Ugandas, Tansaanias ja eriti Keenias. Keenia esimene president Kenyatta ja hilisem Küprose peapiiskop ning president Makarios võitlevad koos Briti võimu vastu.
1994. aastal pühitsetakse ametisse uusaja esimene mustanahaline õigeusu piiskop. Eelmise patriarhi Petros VII aegu (1997-2004|) tehakse tõsist misjonitööd eri maades ja peale kasvab hulk vaimulikke nii araabia keelealal kui üle kogu Aafrika. Petros hukkub kopteriõnnetuses, olles teel Athose mäele, aga ka praegune patriarh Theodoros II jätkab sama kurssi.
Nii leiab Aleksandria patriarhaadi kogudusi peale Egiptuse ka Sudaanist, Etioopiast, Botswanast, Lõuna-Aafrika Vabariigist ja mujaltki. Liikmete arvu hinnatakse mõnest sajast tuhandest kuni pooleteise miljonini.
Siiski on Aleksandria kirik tänini otsustanud jääda hellenistliku kultuuri, kreeka õigeusu identiteedi alusele.
Püha Haua vennaskond
Sama lugu identiteedi mõttes on ka vanaaja viievalitsuse viienda, Jeruusalemma patriarhaadiga. Jeruusalemm on püha linn nii juutidele, moslemitele kui ka kristlastele.
Varane juudikristlik kogudus (kellest pajatab Uue Testamendi Apostlite tegude raamat) põgeneb juudi sõja elik roomlastevastase ülestõusu eest aastatel 66-70 Araabia kõrbe aladele. Uus algus tuleb 2. sajandil ja au 4. sajandil.
Püha Haua kirik, mis tänaseks on kasvanud õieti terveks kirikute ja kabelite kvartaliks, on ka praegu patriarhaadi nähtavaks keskuseks. Tõsi, ränk ajalugu, täis lõhenemisi ning ka siinmail moslemitest valitsejate all kannatamist, on jätnud oma jälje. Ristisõjad pole mitte vähem vastuolu ja lahknemist tekitanud. Nii jagab Jeruusalemma patriarhaat Hauakirikut (nagu ka Jeesuse sünnikirikut Petlemmas) roomakatoliiklaste, süürlaste, armeenlaste, koptide ja etiooplastega. Mis toob vahel palju tüli.
Aga siiani võtab patriarh ülestõusmispüha öösel (vana kalendri järgi!) Hauakirikus vastu püha tule ja jagab seda õigeusklikega üle kogu maailma.
Jeruusalemma kreeka patriarhaat on väga selgelt vähemuskirik. Konservatiivsus avaldub siin kreeka näo säilitamises, maksku mis maksab. See on arusaadav, mõeldes moslemite ja juutide veskikivide vahel olemisele. Näiteks peavad patriarhi valimise kinnitama nii Iisraeli riik, Palestiina omavalitsus kui ka Jordaania kuningas.
Kreeklased on piiskopid ja nad valitakse Püha Haua Vennaskonna liikmete hulgast, kus on vaid mõned araablased.
Paraku toob seegi pingeid, ehkki uus patriarh Theophilos III on osanud pingeid maandada ja praegu on rahu majas.
Patriarhaadi liikmeskond võib ulatuda 400 000-ni ja kirikurahvas elab peale Iisraeli, Palestiina ja Jordaania hajali veel Siinai poolsaarel. Siinai kloostrisse on ka Eesti turiste üksjagu sattunud. See vana pühapaik, Moosese ilmutuse mägi, on autonoomne osa sellest vanast kreeka kirikust.
* * *
Järgmistes KesKus’i numbrites käsitleb Tauno Teder alljärgnevaid ida patriarhaate ja autogefaalseid kirikuid:
Antiookia
Moskva
Serbia ja Bulgaaria
Rumeenia ja Gruusia
Süüria
Koptid ja etiooplased
Armeenia
India
Ilmunud:
Vene teoloogia eripära XX sajandil (KesKus 2/2009|)
Konstantinoopol kui Uus Rooma (KesKus 3/2009|)