Läbi aegade on olnud utoopiaid paremast elukorraldusest, mille keskmes on kogukond. Ökokogukondi võib käsitleda 21. sajandi unistusena, mis otsib lahendusi kaasaegse ühiskonna probleemidele – keskkonnaga seotud riskidele ja individualistlikust elustiilist tulenevale üksildusele. Ökokogukondlased rõhutavad, et neile on olulised neli aspekti – sotsiaalne, ökoloogiline, spirituaalne ja majanduslik – ning nende “ühtesulatamine ja võimatus neid faktoreid üksteisest lahutada”.
Vastureaktsioon ratsionaalsele maailmavaatele
Proovides lahti harutada globaalse nähtuse tausta, võiks öelda, et selle juured on kuuekümnendate aastate vastukultuuris – vastureaktsioonina ratsionaalsele maailmavaatele levis mässumeelsete noorte seas uus vaimsus. Loodusega seotud teemasid hakati tajuma poliitiliselt tähtsana ning loodi kommuune, kus eksperimenteeriti uute suhtemudelitega, et elada inimlikumalt ja paremini kui väikekodanlased tarbimisühiskonnas. Kaheksakümnendatest hakkas uus vaimsus levima ka väljaspool alternatiivseid elustiile ning keskkonnateemade hulka hakati lugema põlisrahvaste õigusi ja rõhutama keskkonnateadliku tarbijavaliku tähtsust. Kui kaheksakümnendate lõpus loodi ökokülade tegevust soodustav Gaia Trust ja üheksakümnendatel ka rahvusvaheline võrgustik, oli aeg selleks küps.
Fondi ja võrgustiku eesmärk oli toetada inimesi ja ühendusi, kelle tegevus oleks kooskõlas keskkonnaga. 1991. aastal defineeriti maailma kavatsuslikke kogukondi koondavas ülevaates ka ökoküla mõiste – “asum, milles inimtegevus on kahjutult lõimitud looduse ja maailmaga inimarengut toetaval ning jätkusuutlikul viisil”. Uue kontseptsiooni konstrueerimine koondas seni eraldiseisvate nähtustena eksisteerinud kommuunid ja keskseks muutus idee “elustiili laborist”. Eestvedajad uskusid, et hea eeskuju innustab teisigi ja ökokogukond muutub uue ühiskonna mudeliks.
Ökokogukondade ideoloogial on tänaseni sarnasusi vastukultuuri eesmärkidega. Elu kogukonnas käsitletakse loomuliku, looduslähedase ja eksperimentaalsena, väärtustades seda alternatiivina formaalsetele suhetele, võõrandumisele ja materialistlikule eluhoiakule. Keskendutakse oma maailmavaate muutmisele ja kultuuri sisemisele ümberprogrammeerimisele, kuna seda peetakse tähtsamaks kui poliitika ja institutsioonide ehk väljaspoolse “masinavärgi” muutmist. Võrreldes kuuekümnendate vastukultuuriga, on muutunud olulisemaks üleilmne suhtlus, esiplaanile on tõusnud keskkonnaga seotud teemad ja kõrvale jäänud vastandumine.
Kuigi praegune ühiskonnakorraldus vajab ökokogukondade ideoloogia kohaselt muutmist, ei peeta strateegiliselt õigeks keskenduda olemasoleva lõhkumisele, ei soovita ennast ühiskonnast eraldada ega kehtivate normide ja väärtuste vastu häälekalt mässata. Tänapäeva ühiskond on elustiilide ja arusaamade paljuses killustunud. Ei saa enam rääkida radikaalsest vastandumisest peavoolu ühiskonnale ning vaimsus ja roheline maailmavaade on integreerunud vägagi erinevatesse sootsiumidesse.
Marginaalsed rühmitused
Uus vaimsus, mis kuuekümnendatel seostus esoteeriliste ja marginaalsete rühmitustega, on praeguseks ka keskklassi hulgas üsna laialt levinud. Lisaks alternatiivse elukorralduse otsijaile paeluvad vaimsed harrastused ka neid, kes soovivad selle tehnikaid appi võttes parandada oma väljavaateid hilismodernses (edu)ühiskonnas.
Ökokogukonnad on muutunud muu hulgas “vaimse teenuse” pakkujateks, olles ühiskonnast eraldatud “saarekesed”, kus käiakse lühiajalisel retreat’il või kursusel. Alternatiivsetel koolituskeskustel on ökokogukondades tähtis roll ja seal pakutavad kursused on omakorda väga olulised ökokogukondade majandusliku toimetuleku seisukohalt. Kui kuuekümnendatel iseloomustas keskkonnateemade seostamine poliitikaga radikaalsete liikumiste ideoloogiat, siis praegu on see arenenud ühiskonnas eriti noorema põlvkonna seas valdav maailmavaade. Keskkonnateadlik tarbimine ja ökotooted on sümboliseerides teadlikkust muutunud ka uue eristumise aluseks. See omakorda on tekitanud niisuguse nähtuse nagu “rohepesu”, mis viitab müügistrateegiale kõige laiemas mõttes – “öko”-sildiga on lihtsam müüa nii kosmeetikat, rõivaid kui ka puhkuse veetmise viise.
Ühiskonda lõimumist on soodustanud ka ökokogukonna kontseptsioon, mis on muutnud nähtuse imagot ja kohandub hästi teiste hilismodernsete arengutega. Kuuekümnendate aastate kommuunid ja neis elavad esoteerikud olid eliidi jaoks marginaalid, kes jäid ühiskonnast väljapoole. Ökokogukondi saab aga käsitleda ühe praktilise lahendusena tänapäeva ühiskonna iseloomulikele riskidele ning jätkusuutliku keskkonna loomisel kattuvad nende sihid osaliselt peavoolu omadega.
Ökoloogiline tasakaal ja sotsiaalne sidusus (mis on võrreldavad ökoloogilise ja sotsiaalse aspektiga ökokogukondlaste ideoloogias) on keskse tähtsusega Eesti säästva arengu riiklikus strateegias, nagu ka teiste riikide analoogilistes tegevuskavades. Kuivõrd riske defineeritakse pidevalt ümber, ei ole üheselt selget vastust küsimusele, kas ökokogukonnad võiksid olla üleilmseks lahenduseks.
Riskide maandamise strateegiana on ökokogukonnad lahenduseks oma liikmetele, kes on nende ideoloogia omaks võtnud. See annab nn seesolijaile võimaluse nii eksistentsiaalse ängi leevendamiseks kui ka eneseteostuseks. Tänapäeva ühiskonna teoreetikule Ulrich Beckile toetudes võib ökokogukondade ühendust käsitleda eduka sotsiaalse liikumisena, kes on defineerinud riskid ja pakub neile lahendusi.
Ökokogukonnad ja majanduskriis
Eestis on ökokogukondade liikumine viimaste aastate majanduskriisi ajal kiiresti arenenud. Väiksemates seltskondades on keskkonnasõbralikust kogukondlikust elust mõtteid mõlgutatud juba ammu, aga aktiivsemast organiseeritud tegevusest selles valdkonnas võib rääkida alates 2006|. aastast. Lühikese ajaga võrdlemisi tugevaks organisatsiooniks kujunenud Eesti Ökokogukondade Ühendus loodi alles 2008|. aasta alguses. Vähe on küll siiani suuri ühiselulisi kogukondi, mis sarnaneks lääne eeskujudele. Kogukonnad küll eksisteerivad, aga mitte laiendatud koos elava perekonnana, vaid tegemist on sõpruskondadega, kellel on ühised arusaamad ja huvid, ent mitte tingimata ühine elu. Ka sellised kogukonnad on oma liikmetele oluline osa elust, mis nõuab pühendumist ja kaastööd. Soov luua püsivaid lähedus- ja sõprussuhteid, paremat haridust oma lastele või alternatiivset teadmist ühiskonnale on igal juhul pingutust nõudev ülesanne. Tegemist on tõsise harrastusega, mis võib olla osalejatele olulisem kui nende töö ja tegevus peavooluühiskonnas.
Kui jätta kõrvale ökokogukondade vaimsed ambitsioonid ning keskenduda vaid keskkonnateadlikule elustiilile ja sotsiaalsusele, siis Eestis on need võrreldes Lääne-Euroopaga olulisemal kohal ka täiesti tavapärastes kogukondades. Viimastel aastatel on ka üleskutsed “tagasi maale” kõlanud palju laiemalt kui vaid ökokogukondadega seotult.
Identiteedi kujunemine
“Elustiili laboreid”, mida ühiskond saaks õpitoana kasutada, ei ole Eestis kuigi palju, samas levib ökokogukondlik maailmavaade ühenduse ajalehe, internetiportaalide ning korraldatud ürituste kaudu.
Eestis on ühisel maailmavaatel põhinev sotsiaalne liikumine kujunenud palju tugevamaks ja püsivamaks kui lähikogukonnad. Seda võib käsitleda tänapäeva ühiskonnas üles kerkima hakkava nähtusena – elustiililiikumisena. See tähendab, et isikliku elu valikud on ühendatud suurema ideega ühiskonna muutusest.
Ökokogukondade ideoloogia hõlmab püüdu muuta maailma, aga alguse saab see igapäevastest pisiasjadest ning pakub selle teostajaile ka teataval määral isiklikku kasu. Näiteks eelistab suur osa ökokogukondlasi soovitavalt kohalikke mahetoiduaineid ning nad on sageli ka taimetoitlased. Tervislikele toitumisharjumustele lisandub teadmine, et sellisel käitumisel on positiivne mõju nii kohalikule majandusele kui ka globaalsele keskkonnale. Nii omandavad isiklikud valikud laiema tähenduse. Isegi juhul, kui indiviidi sidemed oma lähikondlastega pole väga tihedad, aitab kindlast maailmavaatest kantud igapäevane tegevus siduda end sümboolse mõttekaaslaste kogukonnaga. Teisalt motiveerib välja kujunev identiteet, mille aluseks on enese tajumine moraalse, sotsiaalse, keskkonnateadliku ja vaimse “kultuurilise loojana” inimest jätkuvalt samas suunas edasi tegutsema.
Loodust hoidev elustiil, lähedased ja mõtestatud suhted teistega ning osaliselt ka vaimsed harrastused pakuvad tõenäoliselt rahuldust iga inimese isiklikus elus, maailmaparanduslikud ideed aga annavad isiklikele pürgimustele globaalse mõõtme.