KesKus’i kolumnist ja kirjandusloolane Jelena Skulskaja avaldas äsja raamatu „Piiriarmastus“ ning pälvis selle eest Kultuurkapitali venekeelse kirjanduse aastaauhinna. KesKus avaldab katkendi Jelena raamatust.
Niikaua, kui ma oma esimese abikaasaga rääkisin, sõimas Aleksandr Sergejevitš, direktor Ilin reklaamiosakonda, nõudis, et need meelitaksid meie tühjadesse saalidesse turiste:
„Turiste on kõikjal! Ainuüksi meie Tallinna sadamasse siseneb trobikond laevu,“ noomis ta kaht äraehmatatud naist, kes olid alles kuu aega tagasi tööle võetud; nad ei aimanud veel, mis nüüd juhtub; Ilin hüppas püsti, haaras taskust oma teelusika ja haaras tugevalt, nagu stomatoloog, ühe naise peast kinni, hakkas tema pungis pruuni silma välja kraapima; ta neelas ahnelt, tema pinguldunud kõhugloobus võppus naudingust, naise silmakoobas valgus täis muljutud kirsi karva vedelikku, see värv hakkas sel hooajal moodi tulema; vaarikakarva… kirsikarva… nii kummaline kui see ka ei ole, need himurad külavärvid toodi meile sisse XVII sajandi alguses Hollandist, mitte ei tulnud meie vaarikapõõsastikest ega kirsiaedadest. Vaškevitš ja Mrejev teatasid, et korraldavad kannatanud naise klaassilma heaks heategevusliku kontserdi.
„Et tal endiselt kukuks kõige paremini välja maailma imetlemine!“ ütles Vaškevitš.
„Me pöördume jätkuvalt teravate teemade poole!“ lisas Mrejev.
Arstide asemele istub eakas abielupaar. Nad tellivad liivakoogid ja koorega kohvi; naine kannab loorikesega kübarat, mees ülikonda ja kikilipsu, on näha, et nad on millegi vajaliku pealt kokku hoidnud, et seltskonda tulla, aga neile on seda odavat šikki, seda mõttetu kulutuse võimalust vaja, see aitab nende inimväärikust säilitada. Nende juurde astub korralikult riietatud kerjus (meenutab väga toda kodutut, kes viis peategelased Ermitaaži) ja pakub neile müügiks mingeid vanu raamatuid, räpaseid, narmendavaid. Paar ajab tagasi, pöörab temast ära, lõpuks hüüatab kerjus uhkelt:
„Ilmaasjata te ei osta. Kõige eest, mis minus on parimat, olen ma võlgu raamatutele!“ ja võtab oma korvist välja Puškini raamatu.
Olga ja Vladimir naeratavad.
„Kas tead,“ kuulutab Vladimir veidi üleannetult ja kerjust järele tehes, „et põhimõtteliselt võlgneb vene kirjanduse ajalugu kõik Tallinnale, sest kui Peeter Suure moorlane poleks saanud Revali komandandiks ja poleks endale Pärnust pruuti leidnud, poleks ka Puškinit sündinud. Aga kui poleks sündinud Puškin… Ühesõnaga, me peame eestlaste ees maani kummardama oma kõige tähtsama eest. Ja selle eest, mis temalt pärineb. Kõige eest, mis meis on head, oleme me, venelased võlgu Eestile.“
„Nii sünnib meil lõppude lõpuks neegripoiss – Hannibali mälestuseks,“ lagistab Olga naerda.
14.
28.03.2017
Täna sain teada, et corrida-hooaja avamisel sai pull toreadoorist jagu. Juubeldamine, mida on raske tunnistada. Corrida on viimane koht maa peal, kus pole teesklejaid ega isehakanuid. Aga lurjused kirjutasid, et pullile antakse rahusteid, et põlvede all lõigatakse kõõlused läbi; valetate, kaabakad, kõik on tõeline.
Härja pea lebas žaboos, mis tehtud voltidest
kaelal, nagu Johannese pea ooperis „Salomé“,
kus tants pole peamine, siiski see oli veel elus,
silmad avanesid, ja isegi hakk,
kes proovis tardund sarvkesta,
ei suutnud sundida pead liigahtamagi,
aga avatud silmad olid elus
ja pistoda, nagu ehtimaks kaelakeega,
läbistas rasvunud kaela, just nagu
luues kastmissüsteemi
venoosse vere paisunud rubiinidest.
Ole-ole nüüd paigal, Johannese pea
tants ei ole peamine, aga kestab,
ja pealegi, kellega teda petta – ei kuuli, ei silmusega –
ainult matadooriga, kelle nimi on Pedro,
seda elu, kus hobused tepitud jopedes
või siidrättides, et pisaraid peita,
Justitia kombel läbi kitsa pilu
piiluvad kõik, et trööstida ratsanikku piigiga.
Sure ära, mu härg, ja sinu jälgedes
enesepetjast Daidalose vanaaegset labürinti mööda
lähen minagi, ja me – kord lahus, kord kokku kasvades –
me läheneme teritatud mõõgale,
mis ajab alati mõlemad südamed
enese tera otsa – meile piisab sest ruumist,
nagu kahele linnule õrrel
hirsi ees, mis raputatud liiva peale,
mida mööda veab minema härja rümba
võidukaarik; kisa, võitja,
lõika ära mu kõrv, tõsta üles kui tõrvik
punase lõikepinnaga taeva poole, et sooja
saaks silma vilgukivine kest –
mis sinab tuhande kauge maa taha.
Gleb kirjutas, et soovitab romaanist maha kriipsutada tegelase nimega Zalizin, kuna ta on ise kuulnud, et too on mu viimaseid luuletusi kiitnud. Siiski, kiita ta ju võis, aga arvustuse võib ta ju kirjutada ka negatiivse, isegi tigeda. „Ei,“ vastas Gleb, „arvustus on juba valmis, täiesti positiivne, trükki antud, ilmub lähimal neljapäeval. Tähendab, on põhjust arvata, et neljapäevani välk sisse ei löö, isegi kui vanapagan silku sööb.
Glebi sõna peab isegi minutaoline inimene vastu vaidlemata kuulama.
Kohvikustseeni jätk. Vladimir vaatab aknast välja. Seal on näha sama laud, ainult Vladimir istub seal teise naisega.
Naine on noor ja ilus. Ta on pikka kasvu efektne blondiin, kelles kohe „tehtud“ pooside ja liigutuste järgi tunneb ära näitleja. Ta on harjunud, et teda ära tuntakse Ja naeratab alati heatahtlikult, armulikult – nagu lahke medõde – kõigile, kes talle tahtmatult tere on öelnud. Võib-olla ripub kohviku vastas seinal Vene Teatri plakat, millel me näeme sellesama kaunis grimmis ja Peetri-aegses kostüümis blondiini õnnestunud fotot. Elus on ta palju tagasihoidlikumalt meigitud, juuksed on „hooletult“ lahti, vagur elegantne kleit, mis rõhutab tema figuuri, aga ei torka silma. Kogu oma välimusega annab ta teada, et reaalsuses ei taha ta mingeid rolle mängida, et praegu on ta lihtsalt naine, kes on laskunud argivestluseni. Tal on tähtis jagada Vladimiriga kõige kuumemaid uudiseid, mis täidavad provintsikuulsuse iga päeva. Me ei kuule tema monoloogi kohe, see on ilmselt lõputu, lõpuks kandub meieni:
„Ei, saad aru, ma küsin talt, Petruhhinalt, mis on tema stiili eripära? „Aga selles,“ ütleb tema, „et mina, kunstnik, ei oska absoluutselt joonistada. See tähendab, mul ei ole piiranguid, minu inspiratsioon on vaba ja vaba. Ma panen lavale tooli – see on juba lavastuse kontseptsioon, see on juba mõte. Me teeme metallkonstruktsioonid, mis purustavad teatri lae ja avavad meile tee tähtede poole. Ja teid me tirime läbi avause katuses, nagu läbi nõelasilma, otse päikese poole!“ Ma lõin ukse pauguga kinni. Kas sa kuulad mind?!“
Vladimir:
„Muidugi, kallis!“
„Kas ma olen sinu jaoks kallis?“
„Kallis, aga veel saan hakkama.“
„Hästi. Na pakuvad mulle näidendit, kus mul on armastus kaheksateistkümne-aastase poisi vastu. Ma ei lubaks endale elus ka midagi sellist, rääkimata lavast! Ma võin petta elus, aga laval valetada – see on minu jaoks võimatu! Ma ütlesin neile „Nägöš!“, nii et oli sähvatud. Kui ma juba olen selle teatri staar, siis mul on õigus staarirežiim sisse lülitada!“
„Äkki läheks juba?“ Vladimir vaatab väsinult.
„Kui sind minu teater ei huvita, siis mind sinu kallistused ei huvita!“
Naine tõuseb, jookseb minema, tema käekott jääb lauale; naine märkab seda garderoobis, naaseb käekoti järele.
Aga naaseb hoopis teine naine: deemonlik, lummav. Brünett, külm ja kalk pilk rohekates silmades. Tema sees on mingi spetsiifiline närviline tõmblemine, nagu ajukoeral, kes on iga sekund valmis kohalt võtma ja välule jänese järele tormama. Ta ei saa koha peal istuda, ei saa kuidagi keskenduda.
Vladimir:
„Kujutad ette, Peetri ajastul olid naistel hinnas mustad hambad. Kaaries oli moes. Magusat ja suhkrut võisid endale lubada ainult jõukad, haiged hambad olid suure sissetuleku näitajaks. Valge nahk, punased huuled, mustad hambad – selline on iludus. Mustad hambad, kirglised hambad, põletavad, kaunid hambad…“
Naine:
„Ära on tüüdanud!“
„Oota! Sina oleksid Peetri ajal oma lumivalgete hammastega igale kaupmeheemandale alla jäänud.“
„Ja sulle ongi vaja kaupmeheemandat: toidaks sind, joodaks sind, aga sina jutustaksid talle, kuidas Peeter poega piinas, kuidas tütreid jahimehenoaga tahtis veristada, kuidas ise armastas hukkamistel osaleda. Ja kaupmeheemand kütaks ahju, leotaks vihta, meelitaks sind, silitaks. Oh, kuidas kaupmeheemandad mässe ja hukkamisi jumaldavad.“
„Miks sa ennast nii üles kütsid?!“
„Sinus pole elu. Ja sinuga koos pole elu.“ Naine tõuseb, lükkab oma tooli laua juurde, trambib jalaga, läheb ära. Vladimir jookseb järele, talle meenub, et arve jäi maksmata, naaseb.
Aga naaseb juba kelnerina, kes lauda teenindab. Laua taga istub neljakümneaastane edukas äridaam, kelles kõik on moe ja prestiiži viimase sõna järgi. Ta loeb menüüd nagu krimiromaani, muigab, kortsutab kulmu, laksutab keelt; tõenäoliselt on menüü lugemine tema jaoks mingi eraldi nauding ja vaade tema ees seisvale kelnerile täidab teda sotsiaalse täisväärtuslikkuse tundega. Aeg-ajalt katkestab ta menüü lugemise, kontrollib, kas Vladimir seisab endiselt tema ees, ja süveneb jälle lugemisse. Vladimir kord köhatab, kord tammub jalalt jalale, kord lehitseb märkmikku, kord kummardub menüü kohale, et soovitusi anda, aga naine loeb ja loeb ning kui Vladimir üritab eemalduda, peatab ta hüüdega: „Üks hetk!“
Olga vaatab kohviku aknast välja. Selles peegeldub laud tema Peterburi korteris. Ta istub lauas tüsedavõitu, kuid mitte paksu mehega, kiilaneva, kuid mitte päris palja pealaega. Temas on midagi võluvat, kodust, armsat; on näha, et ta on üks neist, kes vanaduses tingimata ulatab klaasi veega. Nad joovad teed. Mees torutab huuli ja hakkab enda poole meelitama põletava vedeliku ülemist kihti; ta meenutab Poseidonit, kes tõmbab enda poole laevu; tassi pruunil veepinnal ujuvad vettinud rõngikutükid; mees püüab üht rõngikutükki sõrmedega, kõrvetab end, liigutab rõngikut kaua suus, nuuksatades ja higistades, ja haarab kohe järgmise tüki järele ja kõrvetab end sama moodi; jälle meelitab vedelikku enda poole. Olga lükkab sõrmi vaheldumisi tassikõrva; tass on vanaaegne, selle ümber väändub viinamarjaväät; võiks arvata, et Olga proovib sõrmuseid sõrme. Mees võtab mitu rõngikut, murrab need katki ja viskab tassi; tee on jahtunud ja ta võtab kartmatult vettinud tükid välja. Olga valab talle tassi kuuma teed juurde. Mees viibutab kelmikalt märga näppu ja sukeldub sellega vapralt tassi rõngiku järele.
Olga naeratab.
Mees:
„Vettinud kivirõngikuna ujus all Veneetsia.“
Olga noogutab.
„Just nimelt, just nimelt,“ rõõmustab mees. „Veneetsia kui veneetslanna viskus kaldapealselt vette.“ Need oleme meie praegu, sõna otseses mõttes, laskumata…“ Mees sorib kaua portfellis ja lõpuks asetab enda ja Olga vahele veinipudeli. „Nüüd sõna otseses mõttes, korgitseri… Mäletad, Oljake, meil istus välismaa osakonnas Vlassi Afanasejvitš? Ei mäleta?“ rüüpab teed, viskab tassi rõngiku, lakub sõrmi. „Sa pead teda mäletama, tal veel lõhuti kolm korda nina vaheseina kroonilise põskkoopapõletiku tõttu. Mädane, sõna otseses mõttes, põskkoopapõletik. Seepärast tema ruuduline taskurätt, mida ta alati igale poole maha unustas, ja see viidi talle järele kahe näpuga, endast eemal hoides, nagu mina praegu seda rõngikut sõna otseses mõttes… Ta istus trepialuses kabinetis. Noh, kui lähed muuseumi ametikäigust sisse, siis garderoobist mööda, pöörad võre poole… Ei mäleta? Niisiis, kui talle anti vanemteaduri ametikoht, korraldas banketi. Ja ütleb: „Andke mulle korgitser, ma hakkan teile šampanjat avama!“ Minu arust vägagi naljakas. Ta arvas, et šampanjat avatakse korgitseriga, ta ei teadnud…“ otsib korgitseri, tõuseb lauast, läheb selle järele puhvetkapi juurde ja naaseb.
Aga naaseb hoopis teine mees. See on võluvam, treenitud, kergelt kergatslik. Ta ütleb iga sõna tähenduslikult, mingi salapärase alltekstiga, mis ei ole päris selge; suurema veenvuse huvides peab ta aeg-ajalt rammestava lavapausi, kattes sel ajal silmad ja võttes Olgal käest kinni. Ta asetab lauale väga kõrge tordi, võtab seda pikalt pakendist välja, tõstab kaane maha. Tordile on võdisevast tarretisest ja kreemist tehtud maal „Alasti Maja“. Olga naeratab.
Mees:
„Ma tulen teie juurde, Oljake, teie elukutse pärast, kui muuseumitöötaja juurde. Tarretis on täiesti elav. Eritab ihu lõhna. Ilma mingisuguse labasuseta. Aga meie, teate, Oljake, käisime just „Äikesega“ sõjaväeosas. Ja mängida oli raske: publik vaikib, vaikib, ainult Kabanihha repliikide peale on tormilised kiiduavaldused. Ajasid meid päris segadusse. Ja kui Tamara Arkadjevna, Kabanihha, noh, ütleb: „Teda taga nuttagi on patt!“ – kui Katerinat, Ljusja Jefimovat veest välja tõmmatakse, tõusis saalitäis püsti ja oli seitse minutit ovatsioone. „Teda taga nuttagi on patt!“ aga nemad karjuvad „Braavo!“. Me pidime peaaegu hulluks minema. Aga vastus on lihtne: sõjaväeosa. Kõigil jäid pruudid ja naised koju, kõik tahavad, et neid ära oodataks. Aga meie ei saa millestki aru… Ljusja Jefimova lamab märjana, külmavärinates ja Tamara Arkadjevna…
Olga naeratab ja läheb puhvetkapi juurde tordilabida järele, naaseb.
Aga lauas istub juba kolmas mees. Ta on ilmselgelt lihtsavõitu, jämedakoeline, aga temast õhkab maalähedast mahlakat jõudu. Ta on purjus, kuid peab suurepäraselt vastu. Ta vaikib, vaatab ainiti Olgat ja pole kindel, et ta naist kuuleb ja mõistab, millest too räägib.
„Kas sa teadsid,“ küsib Olga talt, „et uisud nende praegusel kujul leiutas Peeter I? Tema mõtles välja, et need võiks otse saabaste külge neetida. Aga uisud ise tõi ta muidugi Hollandist. Hollandlane Jan Noomen on jätnud sellise tunnistuse, kohe… Ma ise koostasin kataloogi,“ Olga avab kataloogi ja loeb:
„Moskvalased… kasutasid ära talveaega ja õppisid usinalt uisutama, kusjuures nad kukkusid pidevalt ja said kõvasti viga. Ja kuna nad mõnikord ettevaatamatult sõitsid õhukesel jääl, siis mõned neist vajusid kaelani vette. Seejuures talusid nad väga hästi külma ja seepärast ei kiirustanud nad kuivi riideid selga panema, vaid jätkasid sõitu märjalt. Nad tegelesid sellega nii agaralt, et tegid edusamme ja mõned neist võisid suurepäraselt uisutada.“
Mees, kuulanud Olga ära ja noogutanud, tõmbab järsku laudlina koos kõigi nõudega maha, vehib laudlinaga pea kohal, tantsib, lükkab Olga voodisse ja jääb Olga peal siruli laudlina all magama.
Olga ja Vladimir tõmbavad samaaegselt pilgud akendest lahti ja sosistavad nagu ühest suust:
„Jää siia!“
15.
- jaanuari varahommik. Olga ja Vladimir seisavad siledal Tallinna perroonil. Ette sõidab rong voolujoonelise bullterjerikoonu ning väikeste uniste ja tigedate aknakestega vedurijuhi kabiinil. Vagunid on veel suletud.
„Bullterjerid meenutavad baklažaane,“ ütleb Olga.
„Nüüd on mul selge,“ vastab Vladimir, „aga varem ma arvasin, et nende ükskõiksed pead meenutavad Eskimot…“
„Lapsed söövad talvel Eskimot.“
„Ja käivad liuväljal ilma mütsita ja pärast lebavad õnneliku angiiniga voodis.“ Vladimir teeb sulejope eest lahti, Olga surub end tema vastu, mees tõmbab sulejope kinni, nii nad tarduvadki.
Lumi langeb suurte räitsakatena, nagu puhastataks kusagil kala ja soomused langevad alla, kleepudes Olga ja Vladimiri külge.
Olga tõstab äranutetud näo:
„Ma ei rääkinud bullterjerist…“
„Loomulikult!“
„Ma rääkisin rongi koonust.“
„Ma kuulen, mida sa mõtled.“
Olga ja Vladimir näevad aeda ja tiiki vaksali juures, tiik on kaetud kerge jääkoorikuga, mida läbistavad peenikesed hukkunud okste sooned. Poiss ja tüdruk tulid uiskudega, panid need jalga, istudes libedatel räpastel lumekildudel, mis on vaksali poole viivalt rajakeselt kõrvale hunnikutesse lükatud. Tüdruk astub jääle, see praksub; tüdruk lööb uisuga kõvemini ja jäise akna kaks poolt avanevad hooga sissepoole. Tüdruk istub lahvanduse servale nagu aknalauale ja laseb uiskudega jalad vette. Poiss läheneb talle ettevaatlikult põlvili, siis laseb ka ise uiskudega jalad vette. Ta võtab tüdrukul käest kinni, nad tarduvad. Lumi valgendab kogu ruumi ning Olga ja Vladimir ei näe enam lapsi.
Tiigi taga, justkui maa alt paistev hiiglaslik lõualuu, nihkub ettepoole Toompea müür. Selle kohal kui erineva kõrguse ja säilivusastmega hambad on valitsushooned, milles valgus kunagi ei kustu.
Me heidame pilgu ühte aknasse. See on suur istungitesaal, kus eile toimus tõenäoliselt suur bankett või vastuvõtt. Pikk laud on kaetud valge linaga, väikese pidusöögi korrapärased jäägid. Kenake koristaja, kes meenutab fotomodelli, koristab lauda. Ta seisab laua otsa juures, lükkab veiniklaase ja taldrikuid edasi, seejärel tõstab laudlina serva, tõmbab selle alt välja väikese lauakese ja viib selle seina äärde. Siis seisab jälle otsa juurde ja nihutab kõik, mis on serva peal, keskme poole. Pikk laud on kokku pandud mitmest väikesest; aegamisi rullub laudlina kokku ja neiu istub viimase lauakese juurde, millele on kuhjatud alused õhuliste eklääridega ja peente veinide pudelid. Ta kallab endale klaasi punast veini, võtab ühe eklääri ja astub akna juurde. Sädelev lühtrivalgus paneb ta särama. Ta lükkab väikese sõrme õieli ja joob aeglaselt veini. Läbi aknale kleepuva lume näeb ta perroonil seisvat paari; koristaja joob ruttu veini lõpuni, jookseb laua juurde tagasi, kallab endale veel ühe klaasitäie, naaseb akna juurde, vaatab, vaatab ja järsku hakkab meeleheitlikult vastu klaasi koputama, üritades Olga ja Vladimiri tähelepanu endale tõmmata. Karniisile maandub kajakas, raputab lume maha ja koputab samuti vastu klaasi, tuule ja sajuilma poolt. Neiu püüab akent avada, aga see on kindlalt kinni, ühtki linki ei ole.
