MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS (107): Geograaf Toomas Kümmel tutvustab maakera jaburaid riike. Teisisõnu – kõiki planeedi riike järgemööda. Miks Peruu lai avalikkus ei ole tulnud selle peale, et ehitada spetsiaalne endiste presidentide vangla, mis oleks kahtlemata populaarne turistide sihtkoht, on täiesti arusaamatu.
Merepinnast 3812 meetri kõrgusel asuv Titicaca on maailmas kõrgeimal paiknev järv, millel toimub laevaliiklus. Machu Picchu – 2430 meetri kõrgune mäetipp ja muidugi hästi säilinud inkade asula, mis on oma enam kui 200 hoonega inka kultuuri tuntuim mälestis ja ülioluline sümbol. Huacachina – küla ümber väikese järve asuvas oaasis, mida ümbritseb kõrb enam kui 100 meetri kõrguste luidetega. La Rinconada – maailma kõige kõrgemal (5100 m merepinnast) asuv kullakaevurite linn (50 000 elanikku). Näiteks mitte ükski asula Nepalis või Tiibetis ei asu nii kõrgel. Colca kanjon – maailma kõige sügavam kanjon (4160 m), ületab näiteks oma sügavuselt Põhja-Ameerika Arizona osariigis asuva kuulsa Suure kanjoni kaks korda. Alpakad – kodustatud kaamellased, kes välimuselt meenutavad väikest laamat. Alpakasid karjatatakse kõrgmäestikus 3000–5000 meetri kõrgusel. Enam kui 25% maa rahvastikust on indiaanlased, ketšua keelt kõnelevad inkade järglased, ja üle 60% indiaanlaste ja valgete segaverelised järeltulijad. Seda loetelu võiks veel pikalt jätkata. See kõik on Peruu – täiesti mõttetu riik Lõuna-Ameerikas.
Värvikas inimmaterjal
Täiesti mõttetuks riigiks teevad Peruu selle poliitikud ja operetikindralid, kes nii väga seda maad ja rahvast valitseda on ihanud, aga kellel see ei kipu mitte kuidagi välja tulema. Muidugi ei saa väita, et nende seas ei oleks olnud väga värvikat inimmaterjali. Oleks neil aga vähegi peale isikliku egoismi riigimehelikkust, missioonitunnet ja vaate avarust, liiguks Peruu selles suunas, et muutuda rahvusvaheliseks rahvuspargiks, kus oleks terviklikult kaitstud Peruu unikaalne ja mitmekesine loodus ning inkade ajaloomälestised ja kultuuripärand.
Üle 34 miljoni elanikuga Peruu on Brasiilia, Colombia ja Argentina järel neljas riik, pindalalt (1 285 216 km²) aga Brasiilia ja Argentina järel kolmas riik Lõuna-Ameerikas. Peruu on pindalalt Eestist üle 28 korra suurem. Ajalooliselt oleks Peruu võinud olla veelgi suurem, kuid selle moodustamise ajal Hispaania kolooniast oli Lõuna-Ameerika esivabadusvõitlejal Simón Bolívaril vaja midagi anda ka oma võitluskaaslasele Antonio José de Sucrele, kelle juhitud väed õigupoolest hispaanlased Peruust välja lõidki. Nii lõi ta Peruu kaheks ning andis teise osa, mille ta enda auks Boliiviaks nimetas, valitseda oma sõbrale.
Looduse mitmekesisus
Andid on maailma pikim (9000 km) ja üks kõrgemaid mäestikke Lõuna-Ameerika lääneosas. Peruu territooriumile jäävad Andide 36 mäetippu, mis asuvad merepinnast kõrgemal kui 6000 meetrit. Peruu kõrgeim mäetipp on Huascarán, 6768 meetrit üle merepinna. Andid on keeruline mäestikusüsteem sügavate orgude ja kanjonitega. Vertikaalse tsonaalsuse tõttu on Andides esindatud enamik loodusvööndeid igihaljastest lähistroopilistest metsadest kuni jäävööndini kõrgemate mägede igiliustikel.
Kuigi arvatakse, et Peruu on üks maailma kõrgemaid riike, ei ole see päris nii. Maailma kõrgeima keskmise kõrgusega riik on Bhutan (keskmine kõrgus 3280 m), millele järgnevad Nepal, Tadžikistan, Kõrgõzstan, Lesotho ja Andorra. Kui arvestada selles nimistus ka Gröönimaad, leiame Peruu 14. kohalt. Lõuna-Ameerikas edestab Peruud ka Tšiili, keskmine kõrgus vastavalt 1555 ja 1871 meetrit.
Peruu looduslikke maastikke iseloomustab tohutu mitmekesisus. Riigi võib jagada kolmeks eriilmeliseks looduslikuks tsooniks – suuremal jaol maa kirdeosas laiub Amazonase troopiline vihmamets. Peruu idaosas vastu Vaikset ookeani läbib riiki loode-kagu-suunaline Andide peaahelik. Andide ja Vaikse ookeani vahele jääb kitsas kuiv kõrbeline rannikumadalik.
Klimaatilised iseärasused teevad mitmel põhjusel just rannikuribast väga unikaalse loodusmaastiku. Väga vähe on sademeid, mõnekümnest millimeetrist lõunaosas kuni 300 millimeetrini aastas põhjaosas. Klimaatiline eripära teeb aga sealse poolkõrbe- ja kõrbevööndi eriti omapäraseks. Nimelt on sellel kõrbealal suur õhuniiskus, millega kaasnevad sagedane tihe udu ja palju sombuseid päevi. Seega eksisteerivad korraga vähe sademeid ja suur õhuniiskus! Põhjaosas, kus rannik on laiem, asub suur Sechura kõrb. Teine suurem kõrb Ica asub ranniku lõunaosas, mis läheb Tšiili territooriumil üle tuntud Atacama kõrbeks.
Riigi kirdeosas Amazonase madaliku selval kasvavad troopilised vihmametsad. Kliima on seal äärmiselt niiske, aastane sademete hulk võib ulatuda 3200 millimeetrini. Õhutemperatuur on seal aasta läbi püsivalt keskmiselt +25 °C.
Käänuline tee tänapäeva
- sajandil tekkis tänapäeva Peruu keskosas Urubamba jõe orus inkade riik Tawantinsuyu. Inkad ei olnud ainult etnos, vaid ka valitsev eliit. Viie sajandiga muutus Tawantinsuyu Christoph Kolumbuse eelse Ameerika suurimaks impeeriumiks. See haaras enda alla täielikult tänapäeva Peruu, Boliivia ja Ecuadori ja osaliselt Tšiili, Argentina ja Colombia.
Esimese eurooplasena jõudis 1525. aastal inkade impeeriumini portugallane Alejo García. 1533. aastal kehtestasid Hispaania konkistadoorid võimu suurema osa inkade impeeriumi üle, 1572. aastal lõpetas inkade impeerium oma eksistentsi. Juba 1529. aastal määrati konkistadoor Francisco Pizarro praeguse Peruu ala valitsejaks. 1535. aastal asutas ta Lima, millest sai tulevase Peruu pealinn. Peruust tegid hispaanlased oma Lõuna-Ameerika kolooniate keskuse, mis kujunes aja jooksul Hispaania tulutoovaimaks kolooniaks. 1544. aastal asutati Peruu asekuningriik. Indiaanlased korraldasid hispaanlaste võimu kukutamiseks mitmeid ülestõuse, kuid löödi alati puruks ja juhid hukati.
Kui Lõuna-Ameerikas algas 19. sajandi alguses relvastatud vabadusliikumine, hoidis Hispaania küünte ja hammastega kinni oma kõige tähtsamast kolooniast Peruust. Just Peruust saatis Hispaania oma vägesid maha suruma ülestõusu Argentinas, Tšiilis ja Colombias. Kuid 1820. aastal korraldasid Hispaania vastu ülestõusnud eesotsas kindral José Francisco de San Martíniga 4500-mehelise dessandi Tšiilist Peruusse. San Martín on Simón Bolívari kõrval üks kahest Hispaania-Ameerika iseseisvussõja tähtsaimast tegelasest. 1821. aastal vallutasid San Martíni väed Lima ja ta kuulutas 28. juulil 1821 välja Peruu iseseisvuse. Varsti pärast seda puhkes aga Limas San Martíni vastane mäss ja ta oli sunnitud Tšiilisse tagasi pöörduma. Juunis 1823 haarasid hispaanlased valitsemise Peruu üle tagasi.
- aastal tungisid Peruusse põhjast Bolívari võitluskaaslase Antonio José de Sucre juhitud väed. Nad lõid hispaanlased lõplikult Peruust välja. Seejärel jagas Bolívar Peruu kaheks – Peruuks, mida asus ise valitsema, ja tema auks nimetatud Boliiviaks, mille valitsemise ta andis Sucrele.
Peruu iseseisvuse esimesed kakskümmend aastat olid tihedalt täidetud võitlustega Boliiviaga, ülestõusude ja riigipööretega. Ühtlasi pandi alus pikale sõjaväelastest presidentide traditsioonile.
Halvasti lõppes Peruule ka nn salpeetrisõda aastatel 1873–1883 Boliivia provintsi pärast, mis oli rikas salpeetri leiukohtade poolest. Selles sõjas alustas Tšiili sõjalisi operatsioone sõjalise liidu moodustanud Boliivia ja Peruu vastu. 1879. aastal vallutas Tšiili Boliivia sadamalinna Antofogasta, kust kõige enam salpeetrit Euroopasse saadeti. Tšiillased hõivasid peaaegu kogu Peruu lõunaranniku ja sisenesid Limasse. Tšiili okupatsioon kestis Peruus kaks aastat. Peruu ja Boliivia kaotasid sõja, Boliivia oma rannikuriba ja juurdepääsu merele ning salpeetrile.
Aastatel 1918–1919 haaras Peruud streikide laine, millega ühinesid kaevurid, sadamatöölised, tekstiilitööstuse töötajad. Streigid viisid vahel kokkupõrgeteni valitsusvägedega. 1919. aastal sai teist korda Peruu presidendiks pankur ja rahanduse asjatundja Augusto B. Leguía. Ta kartis, et eelmine valitsus ja parlamendis enamuses olev kodanike partei ei kinnita teda ametisse, sest tal oli nendega terav konflikt. Et seda ära hoida, korraldas ta riigipöörde, mis ka õnnestus. Seejärel kuulutas ta end ajutiseks presidendiks ja saatis parlamendi laiali. 1920. aastal võeti Leguía initsiatiivil vastu uus põhiseadus, mis oli eelmisest küll liberaalsem ja kindlustas suuremaid kodanikuvabadusi, kuid samas lubas presidendi piiramatu tagasivalimise ametisse. Lisaks ei pidanud Leguía ise sugugi põhiseadusest kinni ning kasutas oma poliitiliste vastaste tõrjumiseks repressiivseid meetodeid. Paljud tema poliitilised oponendid olid sunnitud maalt lahkuma.
Pärast 11 aastat valitsemist kõrvaldati Leguía võimult ja arreteeriti süüdistatuna riigiraha varguses. Ta suri vangistuses 1932. aastal.
- aastal võeti vastu uus põhiseadus, mis nägi ette presidentaalse-parlamentaarse valitsemisvormi. Aastatel 1932–1933 puhkes territoriaalse vaidluse pinnalt sõda Peruu ja Colombia vahel. 1941. aastal viisid jällegi territoriaalsed vaidlused Peruu sõjani Ecuadoriga. Selle tulemusena liideti Peruuga mõned piirkonnad Amazonase ülemjooksu aladel. Nende alade pärast toimusid uuesti relvastatud kokkupõrked 1981. ja 1995. aastal.
- aastal haaras võimu vasakpoolsete ohvitseride hunta, keda juhtis kindral Juan Francisco Velasco Alvarado. Sõjaväelise hunta valitsus riigistas USA kompaniidele kuulunud naftaleiukohad, kaevandused ja suhkrurooistandused. Jõuti alustada ka maareformiga, et jagada suurfarmide maa indiaanlastele. Velasco hunta saavutused hakkasid meenutama Kuuba ja sandinistide revolutsioone, kui järjekordne sõjaväeline riigipööre, seekord parempoolsete ohvitseride oma, ta 1975. aastal võimult tõukas. Velasco suri paar aastat hiljem
- aastal asutati Peruu maoistlik kompartei Sendero Luminoso (Särav Tee), mis positsioneeris end “Lenini õpetuse neljanda etapina pärast Marxi, Leninit, Stalinit ja Mao Zedongi”. 1980. aastal asus Särav Tee oma kommunistliku ühiskonna eesmärke ellu viima relvastatud partisanivõitluse abil, mille tõttu see on Peruus kuulutatud terroriorganisatsiooniks. Peruu politsei eriüksusel õnnestus 1992. aasta sügisel tabada terrorirühma peamised liidrid. Sealt alates on Särav Tee nõrgenenud ja lagunenud mitmeks grupiks, kuid aeg-ajalt annavad rühmituse erinevad harud endast mõne terroriaktsiooniga teada.
Peruu 14-osaline melodraama “Presidendid”
Peruu viimase 20–30 aasta arenguid ja poliitilist maastikku ei iseloomusta miski muu nii ehedalt kui tema riigipeade hingeelu ja üleelamised. Sellega kaasnevad muidugi Peruu rahva üleelamised. On arusaamatu, miks filmitegijad ei ole siiani taibanud seda suurepärast materjali kasutada suurejoonelise teleseriaali, näiteks 14-osalise melodraama “Presidendid” stsenaariumina.
Parajasti etendub selle melodraama viimane osa reaalajas, pealkirjaks “Rolexgate”. Selle raames korraldas politsei koos prokuratuuriga läbiotsimise praegu ametis oleva, Peruu ajaloo esimese naispresidendi Diana Boluarte kodus. Politsei otsis enam kui tosinat Rolexi käekella, mida president Boluarte ei ole oma tuludeklaratsioonis väidetavalt deklareerinud. Sündmusest tegi otse-eetris reportaaži kohalik TV-kanal Latina. Reidil presidendi koduukse taha tuli politseil uks maha lüüa, sest president ei tahtnud neid sisse lasta. Läbiotsimisreid järgnes sellele, kui prokuratuur oli tagasi lükanud presidendi palve selgituste andmise perioodi pikendada.
Hilisemal ülekuulamisel teatas Boluarte prokuröridele, et kõik need esemed laenati talle ja nende vastuvõtmine oli viga. Ta väitis, et käekellad laenas talle Peruu lõunaosas Andides asuva Ayacucho provintsi kuberner Wilfredo Oscorima, keda ta nimetas oma sõbraks ja vennaks. Boluarte sõnul laenas Oscorima talle käekellad lootuses, et nende kandmine presidendi poolt jätab Peruu riigist positiivsema mulje. Kallite ehete kohta vastas aga president, et need olid ostetud juba aastaid tagasi tema nooruses, kui need olid odavamad.
Boluarte sai presidendiks 2022. aastal pärast seda, kui tema eelkäija Pedro Castillo üritas ebaseaduslikult kongressi laiali saata, ja võeti hiljem kongressi korraldusel vahi alla. Vastavalt põhiseadusele sai uueks riigipeaks asepresident. Pärast seda toimusid Castillo toetajate meeleavaldused, mille käigus tapsid armee ja politsei ligi 30 inimest.
Boluarte praegune toetus valijate seas jääb 9% juurde. Kui Peruu parlament, ühekojaline Peruu Vabariigi kongress, ei käsi teda vahistada või kui ta ise tagasi ei astu, jääb ta ametisse 2026. aasta juulini. Peruus ei taha presidendid kuidagi ametis püsida ja Dina Boluarte juhtum on pigem sissejuurdunud tava kui midagi erakordset.
Ülejäänud seriaalitegelased presidentide saagast
Hispaania aristokraatide perekonna järeltulija, USA-s arhitektuuri alal ülikooli lõpetanud Fernando Belaúnde oli presidendiametis kaks ametiaega (1963–1968 ja 1980–1985). Pärast 1968. aasta riigipööret ja sõjaväelise hunta võimuletulekut lahkus Belaúnde USA-sse, kus oli õppejõud mitmes kuulsas ülikoolis. Pärast kahte sõjaväelist diktatuurirežiimi toimusid 1980. aastal Peruus taas vabad valimised, mille võitis ülejäänud 15 presidendikandidaadi ees Belaúnde. Tema teist ametiaega jääb kindlasti meenutama sõna- ja ajakirjandusvabaduse taastamine ja USA-ga tihedate majandussidemete sisseseadmine. Falklandi sõjas Argentina ja Suurbritannia vahel teatas Peruu kindlast toetusest Argentinale. Belaúnde suri Limas 2002. aastal 89 aasta vanuses. Talle korraldati kõige uhkemad riiklikud matused, mis iialgi Peruu endisele presidendile läbi ajaloo osaks on saanud. Belaúnde lugu võikski olla seriaali “Presidendid” sissejuhatav osa.
Järgmisena valiti Peruu presidendiks USA ja Euroopa ülikoolides õppinud, riigiõiguse alal doktorikraadi saanud sotsiaaldemokraat Alan García. Presidendiks saades oli ta 36-aastane. Tema esimest ametiaega presidendina (1985–1990) jääb meenutama Peruu majandust tabanud hüperinflatsioon. García viie ametiaasta jooksul ulatus inflatsioon üle 2 miljoni protsendi, langes Peruu sisemajanduse kogutoodang, vaesuses elavate inimeste arv tõusis 13%-lt 55%-ni.
Jaapani emigrantide perekonnast võrsunud Alberto Fujimori, kes õppis Prantsusmaa ja USA ülikoolides agronoomiat, füüsikat ja matemaatikat, oli 1990. aasta presidendivalimiste tüüpiline must hobune. Tema võit ülemaailmselt tuntud Peruu kirjaniku ja hilisema Nobeli preemia laureaadi Mario Vargas Llosa üle oli täielik üllatus.
Fujimori oli ajaloos teine jaapanlane pärast admiral Enomoto Takeakit (1869. aastal pool aastat Hokkaidō saarel eksisteerinud Ezo vabariigi president), kes sai mõne riigi peaks väljaspool Jaapani keisrikoja dünastiat. Ta viis ellu radikaalseid turumajanduslikke reforme ja tõi Peruu välja katastroofilisest majanduslangusest. Samal ajal tundus Fujimorile, et vasakpoolsete enamusega kongress takistab teda neoliberaalsete reformide läbiviimisel ja piirab tema volitusi. 1992. aastal korraldas ta kavala asja, riigipöörde iseendale (hispaania keeles autogolpe), kukutas oma valitsuse, saatis parlamendi laiali. Seejärel moodustas ta omale uue taskupartei Peruu 2000 ning korraldas uued parlamendivalimised, mille loomulikult võitis juba tema taskupartei. 1993. aastal võeti vastu uus põhiseadus, mis oluliselt laiendas presidendi seniseid volitusi.
Oma suure populaarsuse Peruu rahva seas saavutas Fujimori eelkõige tänu kommunistliku terrorirühmituse Särav Tee purustamisele. Samuti sai ta üle majanduskaosest ja vabastas kümned pantvangid, kelle oli Lima Jaapani saatkonnas võtnud indiaanlaste sissirühmitus Túpac Amaru.
Fujimori valiti ametisse tagasi 1995. aasta presidendivalimistel, kus ta võitis endist ÜRO peasekretäri Javier Pérez de Cuéllari. Fujimori järgnevale poliitilisele karjäärile mõjus halvasti lahutus abikaasast. Pärast lahutust asutas Fujimori endine abikaasa uue presidendivastase partei. Kiiresti organiseeris Fujimori parlamendilt otsuse, mis lubas tal kandideerida presidendiks ka kolmandaks ametiajaks. 2000. aasta presidendivalimistel oli Fujimori ainsaks vastaskandidaadiks Alejandro Toledo. Ehkki massiliselt esines ilmselgeid valimiskorra rikkumisi, kuulutati valimiste võitjaks ikkagi Fujimori. Kuid korruptsiooniskandaal, millega oli seotud Fujimori luureülem Vladimiro Montesinos, kukutas Fujimori 2000. aasta sügisel võimult. Fujimori põgenes Jaapanisse. Hiljem arreteeriti ta Tšiilis ja anti välja Peruule. 2009. aasta 7. juulil mõistis kolmest kohtunikust koosnev kolleegium Fujimori süüdi käsu andmises sõjaväelastest koosnevale surmakomandole, mis tappis 1990.–2000. aastatel 25 inimest. Alberto Fujimori mõisteti süüdi inimõiguste rikkumise eest ja talle määrati 25-aastane vanglakaristus.
Stanfordi ülikooli haridusega rahvusvaheline majandusekspert Alejandro Toledo valitses kenasti oma ametiaja (2001–2006) täis ning tuleb tõdeda, et edukalt. Selle viie aasta jooksul, mil Toledo oli presidendi ametis, kasvas Peruu majandus keskmiselt 6% aastas.
Ta üritas pärast esimest ametiaega veel presidendiks kandideerida, kuid täiesti edutult. 2011. aasta presidendivalimistel sai ta 15,5% häältest ja kandidaatide seas neljanda koha, 2016. aastal jäi tema häältesaagiks aga vaid 1,5%. Kuid Toledo ei oleks mingi õige Peruu president, kui ta poleks sattunud kriminaaluurimise alla. 2017. aastal väljastas Peruu kohus orderi tema arreteerimiseks kahtlustatuna korruptsioonis – ebaseaduslike lepingute sõlmimises Brasiilia ehitusettevõttega Oberecht. Ta kuulutati tagaotsitavaks, sest põgenes Peruust USA-sse. Aprillis 2023 andsid USA võimud ta Peruule välja.
- aastal valiti uueks Peruu presidendiks Alan García, kes oli sellel ametikohal olnud juba aastatel 1985–1990. Ta kandideeris veel ka 2016. aasta presidendivalimistel, kuid kogus vaid 5,8% hääli. 17. aprillil 2019 sooritas ta vahetult enne enda vahistamist seoses korruptsioonisüüdistustega enesetapu.
Presidendivalimised 2011. aastal võitis sõjaväelane ja indiaanlaste rahvusliku partei asutaja Ollanta Humala. Ta viis oma ametiajal ellu vasakpoolset poliitikat, kuid taganes samas oma endisest suurest eeskujust, Venezuela presidendi Hugo Chávezi ideedest. Humala deklareeris: “Chávez on läbikäidud etapp, tema revolutsioon ei ole meie tee.” Teda ei valitud tagasi teiseks ametiajaks. Ta arreteeriti 2017. aastal seoses korruptsioonisüüdistustega. 2021. aastal üritas ta poliitikasse tagasi tulla, kuid kogus valimistel vaid 1,5% häältest.
- aasta presidendivalimised võitnud Pedro Pablo Kuczynski esivanemad olid pärit Preisimaalt Posenist. Ametiaja algusest peale saatsid teda süüdistused korruptsioonis. Parlamendile sai viimaseks tilgaks karikasse presidendi otsus anda armu vanglas viibinud endisele presidendile Fujimorile. Ta lahkus ennetähtaegselt ametist. 2019. aastal mõisteti ta korruptsioonikuritegudes kohtus süüdi, kuid esialgne vanglakaristus asendati koduarestiga.
Peruu järgmised presidendid Martín Vizcarra ja ajutised kohusetäitjad Mercedes Aráoz, Manuel Merino, Francisco Sagasti olidki liialt ajutised, et nende kohta üldse midagi öelda. Taas toimunud 2021. aasta presidendivalimistel võitis pedagoog Oedro Castillo, kes aasta hiljem kuulsusetult lõpetas.
Nagu näeme, on Peruu poliitiline pendel liikunud seinast seina vahelduva eduga. Kuid miks Peruu võimud ja lai avalikkus ei ole tulnud selle peale, et ehitada spetsiaalne endiste presidentide vangla, mis oleks kahtlemata populaarne turistide sihtkoht, on jällegi arusaamatu.
Mis see kõik on tähendanud aga riigi majandusele ja inimeste heaolule? IMF-i koostatud riikide pingereas SKT ühe elaniku kohta oli Peruu 2023. aastal 189 riigi seas 96. kohal (15 894 dollarit inimese kohta). Jäädakse maha Colombiast (83. koht), Brasiiliast (88. koht), Argentinast (65. koht), Uruguaist (62. koht) ja Eestist (40. koht, 45 236 dollarit elaniku kohta).
Kindlasti ei ole Peruu elanikud ka nii õnnelikud kui inimesed maailma kõige õnnelikumas riigis Soomes.
Peruu presidente
Fernando Belaúnde 1980–1985
Alan García 1985–1990; 2006–2011
Alberto Fujimori 1990–2000
Valentín Paniagua 2000–2001
Alejandro Toledo 2001–2006
Alan García 1985–1990; 2006–2011
Ollanta Humala 2011–2016
Pedro Pablo Kuczynski 2016–2018
Martín Vizcarra 2018–2020
Mercedes Aráoz 2019 (30.09–01.10)
Manuel Merino 2020 (10.11–15.11)
Francisco Sagasti 2020–2021
Pedro Castillo 2021–2022
Dina Boluarte 2022
