MAJANDUSKRIIS, MAAILMA LEMMIKTEEMA: Majandusanalüütik ja kolumnist Peeter Koppel avaldas hiljuti teose “Tasuta lõunaid pole olemas”. Kuna paaril viimasel aastal on jõuliselt pajatatud lootusetust majanduskriisist, kutsus Juku-Kalle Raid Peetri kohvile. Piilume ajalukku, milliseid majanduskriise teame ja kas üks neist laiutab ka praegu koos meiega elutoas või mitte.
Peeter Koppel saabub Kuku klubisse majanduskriise jälitama, tellib Coca-Colat ja teatab napilt: “Suhkur ning kofeiin – see on see, mida minusugune hetkel vajab.” Kuna majanduskriis pole alati väga äratuntav tegelane, siis kulgeb meie jälitustöö selle nähtuse sabas siksakiliselt. Asi on selles, et väga raske ongi kokku leppida, mis hetkest ja kuidas majanduskriis algab ning kuna või millega lõpeb.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Tere, Peeter!
Peeter Koppel (P.K): (Rõõmsalt nagu ikka) Tere!
J-K.R: Sa pole küll KesKus’i kirjutanud, küll aga teeb seda pidevalt üks sinu sõber ja see on majandushuviline röövlind Kakk Valter. Kuidas sa, Peeter, selle Kakuga tuttavaks said?
P.K: See on erakordselt keeruline lugu! Aga selle võib ju niimoodi viisakalt ära rääkida, et eksisteerib üks sõpruskond, kus on kõrge intellektuaalse võimekuse ja veelgi hullema huumorimeelega inimesed, kes siis ühel ilusal laupäevasel päeval leidsid, et nüüd võiks kerge pohmelliga minna loomaaeda. Kõige lemmikum oli mingisugune kakk, kelle nad sealt leidsid. Ja nad arvasid, et kaku nimi võiks olla Valter.
J-K.R: Kakule anti pliiats pihku?
P.K: (Noogutab) Kakule anti pliiats pihku. Kakk on sügavalt kunstiline rühmitus, selle liikmed ei ole küll teada, ent igal juhul minule tema tekstid sobivad.
J-K.R: “Tasuta lõunaid pole olemas” – see on tolmune rahvatõde.
P.K: See on rahvatõde tõepoolest: kui kasutatakse väljendit nagu “tasuta”, siis see tähendab, et selle eest on keegi alati tasunud. Mitte miski ei teki tühjusest. Isegi kui suuri sõnu tehakse, siis see suurte sõnade tegija on pidanud vähemalt sööma, vahetevahel ka jooma, selleks, et tal oleks energiat neid suuri sõnu öelda. Ehk siis – keegi on tasuta asjadesse alati panustanud. Kõigele kulub ressurssi, kõigele kulub energiat ja see energia peab kusagilt tulema.
J-K.R: Kui inimesele tundub, et “oo, johhaidii, näe, niisama saab!”, siis kaude plekivad nad selle ikkagi mingil teisel moel kinni.
P.K: Absoluutselt! Selles mõttes, et kui kasutatakse väljendit “tasuta”, siis seal peaks olema vähemalt tärn ja kiri juures, et see on tegelikult maksumaksja poolt tasutud. Ja vahetevahel juhtub, et maksumaksja tasub millegi eest isegi veidikene rohkem kui siis, kui asi oleks ausalt tasuline.
J-K.R: Ma ei mäleta, kes klassikutest ütles, et sa tegelikult oled tõele lähedal ainult siis, kui sa suudad mingi asja selgeks teha ka oma eakale vanaemale või viieaastasele lapsele.
P.K: …või viieaastasele lapsele. (Mõtleb pisut) Noh heal juhul, okei, ütleme 12-aastasele lapsele.
J-K.R: Me räägime sellest, mis on majanduskriis. Ma arvan, et igas maailma nurgas on vähemalt igal aastal korra inimestel tunne, et majandus on täiega kriisis ja kõik jube pekkis.
P.K: See käib meie ühiskonnaga kaasas. Meie sinuga oleme enam-vähem sarnases vanuses ja teame päris suurt portsu kriise. Mõningad neist võib-olla isegi on tundunud päris hirmsad. Kui me võtame aasta 1998, see niinimetatud Vene kriis, siis tundus, et kõik on läbi. Siis…
J-K.R: …2008 kindlasti…
P.K: (Elavnedes) …2008, just! Siis oli kriis täiesti globaalne ja siis oli põhimõtteliselt tunne, et maailma lõpp on tulekul ja hiljem selguski, et mõned härrasmehed, kes protsesside juures olid, leidsid, et kui ei oleks mõningaid samme astutud, siis kolme-nelja päeva pärast poleks olnud pangaautomaadis raha ja nädala pärast poes piima ning siis oleks ilus ja kõrgel tehnoloogilisel tasemel asunud lääne tsivilisatsioon leidnud oma otsa.
Koroonakriisi ajal võib-olla see lähenemine oli veidikene teistsugune, aga teatud kriisi tunnused sellel olid ja jällegi oli selline tunne, et ikkagi kõik on läbi.
Siis võtame Euroopa võlakriisi, ka siis oli selline tunne, et kõik on läbi. Ja nagu aru saada, siis üheski nendes kontekstides ei ole see osutunud tõeks. Kuigi, noh, probleemid on olnud tõsised ja raha korstnasse lennanud päris palju.
J-K.R: Väärtusi on ka korstnasse lennanud väga palju ja tegelikult ajalugu näitab meile, et sellised kriisid on ka tsivilisatsioonide hukkusid põhjustanud.
P.K: Muidugi on ja kui me mõtleme praegusele olukorrale, kus riigid on ennast lõhki laenanud – lõhki laenamine on tinginud rahatrüki ja raha trükkimine on tinginud inflatsiooni –, siis üldiselt selline pikk pidev ja liiga kõrge inflatsioon ei mõju inimeste meelerahule eriti hästi.
J-K.R: Kui piim on iga päev kallim, siis nad hakkavad virisema.
P.K: Hakkavad! Ja sisuliselt – kui me Rooma impeeriumi konteksti läheme, siis seal ei saanud raha trükkida, seal õnnestus lihtsalt müntide hõbedasisaldust vähendada. Sama värk.
J-K.R: Et vähendati väärismetalli sisaldust müntides, mis lõppkokkuvõttes mõjus inimeste meeleolule, nagu oleks valeraha trükitud.
P.K: (Laiutab käsi) Põhimõtteliselt küll ja võib täiesti ausalt öelda, et ega tänapäevane selline majanduspoliitika ohjajate tegevus väga palju ei erine toonasest. Kuskilt peab liigne pinge välja saama ja tegelikult ühiskonna jaoks on võib-olla kõige paremini talutav see, et pinge väljub nii-öelda läbi rahaühiku ostujõu. Kui see väljub läbi rahaühiku ostujõu võib-olla veidikene pikema perioodi jooksul, siis ühiskond tuleb sellega toime. Harjume ära, saame hakkama, ühel hetkel saab teha paremini.
Aga kui see juhtuks vastupidise protsessi kontekstis ehk deflatsiooni kaudu? Deflatsioon on selline situatsioon, kus mitte raha ostujõud ei vähene, vaid ainult raha maksabki ja raha ostujõud isegi võib kasvada. Kui kujutame ette situatsiooni, et kõik on kõigile võlgu ja raha ostujõud kasvab, ei ole see peaaegu mitte kellelegi mugav taluda. Ja deflatsioonilises keskkonnas juhtub see, et kõik, kes pankrotti peavad minema, lähevad pankrotti, pluss mõned sellised, kes ei peaks pankrotti minema. Ja see on tegelikult ühiskonnale keerulisem taluda kui inflatsioon. Riigi tulud vähenevad, riigi võlakoorma reaalväärtus kasvab, tööpuudus on tohutult kõrge ja lõpuks võib-olla jõutakse situatsiooni, kus näiteks ei tule tuletõrjeauto enam sündmuskohale – sellepärast, et tal ei ole bensiini või kohalikul omavalitsusel ei ole raha.
Kui inflatsioonilist keskkonda võib võrrelda sellega, et õhupall kogu aeg paisub, siis deflatsioonilist keskkonda saab võrrelda vaakumiga. Ja see vaakum on selgelt ebamugavam kui inflatsioon.
Kumbki neist ei ole hea. Kumbki neist ei ole mõnus ega mugav, aga lihtsalt deflatsioon on hullem.
J-K.R: Ajaloost leiame küllalt valuutasid, mis on seotud kullastandardiga. Ja sealt on ära tuldud, mis põhjustab samuti koleda segaduse.
P.K: Põhimõtteliselt küll. Kullaga on selline huvitav lugu, et praktiliselt kogu see kuld, mis kunagi on välja kaevandatud, on jätkuvalt maailmas alles. Ja seda on suhteliselt piiratud kogus. Okei, tuleb veidikene juurde, kaevandatakse ju, aga üha sügavamalt ja üha madalama kontsentratsiooniga maagist ning selle juurdetulemise tempo on selgelt liiga aeglane.
Kogu ülejäänud süsteem ajab taga kasvu, aga rahapakkumist ei ole võimalik mõistliku kiirusega kasvatada, kuna oleme kulla küljes kinni, siis juhtub selline ebameeldiv lugu, et saabub deflatsiooniline lõks.
Aga sellega on probleem, et siis ei taha keegi investeerida. Ja see on innovatsioonile ja ühiskonnale väga-väga vilets olukord. Ja sellest võib-olla saadi aru alles 20. sajandi keskpaiku, pärast Teist maailmasõda.
J-K.R: Pärast kullastandardilt lahkumist tundub inimestele, et raha väärtus lendab kolinal kuristikku.
P.K: Näiteks dollar baseerus kullal ja 1970-ndate alguses lõpetati ka see ära. (Elavusega) Mina väikese poisina väga selgelt mäletan seda, et… noh, mulle on autod natukene kogu aeg meeldinud, mitte väga palju, aga natukene – ja ma ei saanud aru, kuidas oli võimalik, et 1960-ndate lõpus maksis Ford Mustang mingi 4700 dollarit. Noh, nüüd on ta – ma pakun – kuskil 70 000. Et siis 4700 versus 70 000 – kus see probleem siin on? Ei milleski muus kui vaid niipalju, et seda standardit taustal ei ole, täpselt samamoodi, nagu vesi voolab allapoole, on kõige mugavam viis igasuguste pingete eemaldamiseks süsteemist seoses liigse võlakoormusega tegelikult lasta seda rahaühikut nii-öelda allavett.
See on tõesti aset leidnud Rooma impeeriumis ja keiser Nero vallatu eksperimendiga müntide hõbedasisalduse vähendamisega.
J-K.R: Meil on tunne, et me oleme kogu aeg majanduskriisis. Muuseas, takkajärgi saame aeg-ajalt öelda, et tegelikult ei olnud.
P.K: (Naerab) Kipub olema küll niimoodi! Sellepärast, et majanduses on takkajärgi tarkus uskumatu täppisteadus. Ja väga sageli väga paljud tegelased seletavad hiljem, et “ma ütlesin ju ammu!”. Noh, sa võisid tõesti ammu öelda.
(Naerab jälle) Aga kuna arvajaid on nii palju, siis suurte arvude seadus ütleb, et mõningatel neist on õigus täiesti kogemata. Ja seda on tegelikult nii finantsturgude kui ka majanduskriiside või majandustsüklite kontekstis väga hästi ja väga tihti näha.
Eksisteerib suisa selline nähtus nagu “tsükliguru”. Tsükliguru on keegi selline, kes suudab aru saada, kuskohas majandustsüklis parajasti ollakse ja seetõttu päris hästi hoomata, kuhu minnakse edasi. Kui tsükliguru on tõeliselt geniaalne, siis ta saab ikka mingiks hetkeks päris rikkaks ja kui ta suudab ka järgmise tsükliga seda teha, siis on juba väga hästi. Aga tavaliselt lõpetab ta kuskil majandusuudiste kanalis rääkiva peana. Tavaliselt.
J-K.R: …mis on üks õudsemaid spordikommentaatori elukutse alavorme.
P.K: See on üks spordikommentaatori alavorme jah, mis puudutab spetsialiseerunud majandusuudiste kanaleid, siis tegelikult ma ei soovita neid ei amatööridele ega ka professionaalidele – neid vahtides on võimalik saada ärevushäire suhteliselt ruttu. Kohe kui on väikene tõus, siis see poleeritakse igavikku ja kohe, kui on väikene langus, siis leitakse, et kõik on läbi.
Sealjuures leidub situatsioone, kus isegi tundide jooksul suudab sama inimene oma seisukohta muuta 180 kraadi. Ja järgmine päev on see seisukoht uuesti 180 kraadi muutunud. See on sihuke konstantse ärevushäire algataja. Majandusuudiste pidev jälgimine tavalise, normaalse inimese tervisele kindlasti hea ei ole.
J-K.R: Peale selle ei maksa kogu aeg igasuguseid hiromante kuulata. Sest hiromante on alati rohkem kui tõde.
P.K: (Naerdes) Hiromante on kindlasti rohkem kui tõde. Et välja filtreerida mingisugused inimesed, kes asjast räägivad, kulub ikkagi aastaid ja aastaid. Ma isegi pole päris kindel, et minu säutsla feed on piisavalt kvaliteetne, et ma olen suutnud välja filtreerida need, kes asjast räägivad. (Näppu tõstes) Aga kui keegi hakkab majandusest ja tulevikust rääkima kindlas kõneviisis, siis üldiselt on erakordselt suur tõenäosus, et tegemist on kas kelmi, diletandi või poliitikuga.
J-K.R: (Naerdes) Kas see kõik ei ole üks ja seesama?
P.K: (Vangutab kahtlevalt pead) No vahetevahel need täies ulatuses ei kattu. Aga kui keegi ütleb majanduse kohta midagi kindlas kõneviisis, või – veel hullem! – turgude kohta, siis võiksid kõik häirekellad hakata lööma ja tekkida küsimus, et miks ta sellist asja räägib…
J-K.R: Et miks see talle kasulik on?
P.K: Et kas tal on mingisugune oma huvi või ta tõesti on puhtalt feimi peal väljas – või siis kõige traagilisem on see, kui ta ise ka usub seda.
J-K.R: Kui me teeme hommikul lahti uudised, siis me saame teada, et Eesti on vähemalt Linnutee, kui mitte kogu Universumi piirkonnas ainukene riik, mis asub pidevas majanduslanguses. Kõikidel teistel läheb paremini.
P.K: (Lõbusalt) Põhimõtteliselt – numbrid tõepoolest seda näitavad; meil on mingi üheksa kvartalit majanduslangust olnud. Kui me nüüd proovime mõelda, et kas see on kriis klassikalises mõttes, siis selle kohta võib öelda: jah. Aga natukene ikkagi “ei” ka.
Meil kipub olema suhteliselt vähe inimesi ja need inimesed, sindrinahad, veel hulga kaupa vananevad ka, mis tekitab sellise olukorra, kus meil jääb tööealist elanikkonda kogu aeg vähemaks. Ehk siis – meil on struktuurne tööjõu puudus. Ja kui majanduskriisidega tavaliselt käib kaasas tööpuudus ja töötus, siis see ei ole meil päris kindlasti nii suur probleem.
Me oleme ekspordipõhine majandus, meie SKT-st vist peaaegu 80% on eksport, ja kui meie ekspordipartneritel ei lähe eriti hästi – neil tegelikult ei lähegi eriti hästi –, ei saa ka meil minna eriti hästi.
Meil on muidugi see klassikaline probleem, et eelarvega on pahasti. Ja on ka pahasti. Tõesti eksisteeris periood, kus kulutati nii, nagu homset ei oleks – alati väga halb, alati tuleb sellest pahandus.
Ja teine probleem: millegipärast on eestlastel kombeks hakata tegelema kokkutõmbamisega siis, kui kõik nagunii kokku tõmbub. See on selline huvitav nähtus, mida nimetatakse protsükliliseks majanduspoliitikaks ehk siis majanduspoliitika ohjajad tõukavad tsüklit takka. Kui majanduses ollakse liiga uljad, siis on valitsuse asi jahutada. Kui majanduses ollakse liiga pessimistlikud, siis on valitsuse asi natuke tagant sorkida nii-öelda.
J-K.R: …õli tulle valada.
P.K: …väga mõõdukas koguses, et vähemalt leek püsiks. Aga meil tehakse täpselt vastupidi. Ja mina ütleksin, et see on võib-olla suurem probleem kui see, et üheksa kvartalit majanduslangust. Me oleme tõesti võib-olla kukkunud aastasse 2017 või 2018, aga minu arusaam on see, et noh… tegelikult ei elanud me ka 2017 või 2018 halvasti. Ja nüüd on küsimus, et mis edasi saab. Kui meie peamistel ekspordipartneritel hakkab veidike paremini minema, läheb meil ka.
J-K.R: Nojah, aga ma saan aru, et praegu sai sinu käest kaude vastu pead riigialam Võrklaev, kelle ülesanne on rahandusministri taburetil toimetada.
P.K: Ma ei tahaks teda kritiseerida, see ei ole kerge amet. Sa istud maha, sulle antakse mingisugused faktid ja sa pead nende faktidega tegelema hakkama. See ei ole esimene ega ka viimane kord, kui rahanduse eest hoolitsevad inimesed peavad ebameeldivate faktide kontekstis hakkama tegelema suhteliselt kaootiliste improvisatsioonidega. Kui me nüüd vaatame seda, mis Euroopas viimase 20 või 30 aasta jooksul toimub, siis üldiselt niimoodi neid asju kiputaksegi ajama.
Kui me vaatame ka Ühendriike, kus võiks ju teoreetiliselt olla veidikene parem, sest ikkagi maailma ajaloo kõige parem rikkuseloomise masin ja kõige suurem sõjaline jõud ja üleüldse suhteliselt hästi toimiv kooslus… siis ka nemad ei ole suutnud seda väga palju paremini ajada.
J-K.R: Maailma kuulsaim majanduskriis on kahtlemata must teisipäev 1929, mil USA-s lendas börs ja seejärel ka kõik muu õhku. Ja järellugu, kuidasmoodi sealt väljuti. No see on ilmselt üks asi, mida me võime pidada karuaabitsaks.
P.K: See on tõesti karuaabits, ta loob raamistiku sisuliselt enamikule sellistele kriisidele, mis algavad ühel või teisel viisil finantssüsteemist.
See juhtub, kui mõistlik tõusutrend muutub totaalseks maaniaks, massipsühhoosiks. Ja tavaliselt selle massipsühhoosi tipp on see, kui öeldakse, et nüüd nii jääbki, nüüd see ongi normaalne. Enne 1929. aasta krahhi ütles Ühendriikide president, et aktsiate hinnad on saavutanud püsivalt kõrge platoo.
Aga jah, probleem on selles, et siis laenatakse. Laenamisega on selline tore lugu, et niikaua kui läheb üles, on väga hästi. Kui läheb alla, siis see võimendab seda allaminekut täpselt samamoodi. Ja siis tekib spiraal: kui kõik läks hästi, kõik kasvas, kõik oli üle ja nüüd minnakse vastupidisesse situatsiooni. Ja selle vastupidise situatsiooniga tegeleda ei osata. Ja see ei kehti mitte ainult aktsiaturul, see kehtib täpselt samamoodi ütleme et äris.
Laenu ei jõuta teenindada.
J-K.R: (Vihaselt) Ma ei tea, mis kuradi jama see on? See laenu teenindamine? Eesti keeles on “tagasi maksta”.
P.K: (Irooniliselt muiates) Vaat sellega on nii: eksisteerivad igasugused huvitavad eufemismid, nagu näiteks “negatiivne majanduskasv”. Selle väljendi juures ma tahaksin karjuda, et kuulge, lõpetage ära, selle asja nimi on “majanduslangus”. Et kui proovida mingisuguseid absurdseid väljendeid, siis laulatus on “negatiivne abielulahutus”… Tule taevas appi!
J-K.R: Igasuguseid jaburaid kõrgpunkte leidub ajaloos. Varajasel uusajal sai Tallinnas näiteks maja – üheainsa hollandlaste tulbisibula eest, mis oli toona lihtsalt üks ajuvaba moeröögatus.
P.K: … Jaa, on nad parasjagu siis tulbisibulad, tehnoloogiaaktsiad või Kalamaja korter. Ja see on see, mis tekitab sõna otseses mõttes krahhi – kui mingisuguse hetkeni on kõik üle, siis ühel hetkel on kõik puudu.
Kui mingi asja peale on pank liiga hullult laenu andnud, mingi asi läheb üle võlli, siis läheb ka linna peal põhimõtteliselt kõlakas lahti. Kui pank on liialt raha luhvtitanud ja kui linna peal läheb kõlakas lahti, siis kõik jooksevad sinna panka ja tahavad oma raha välja võtta. Aga pank ei ole selleks mõeldud, et kõik korraga oma raha kätte saaksid.
Ja tänapäevane majanduspoliitika on selline, et ühelgi sellisel veidikenegi suuremal finantsinstitutsioonil põhja minna ei lasta.
- aastal Lehman läks ja maailm oleks peaaegu et ära lõppenud. Seda kardetakse.
