<1>
Minu nooruses öeldi: millest on liiga rumal rääkida, sellest võib laulda. Moodsas majandusteaduses võib selle panna matemaatikasse. R. Coase
Kui mõni Eesti Panga, rahandus- või majandusministeeriumi välissuhete osakonna töötaja ootamatult üles äratada, kostub tema suust suure tõenäosusega peagi unesegast ingliskeelset mõminat: “Meie majandusedu rajaneb valuutakomiteel ? liberaalsel väliskaubandusel ? ja mm ? konservatiivsel eelarvepoliitikal.”
TEENIMISVÕIMALUST HAISTEV AMETNIKKOND
Hoolimata oma põhjalikust äraleierdatusest sisaldavad need kli?eed ka tubli annuse tõtt. Võrreldes oma postkommunistlike saatusekaaslastega ei ole meil põhjust virisemiseks ning otsustav lahtiraiumine nõukaaegsest majandussüsteemist saavutati just nende sammudega.
Kummatigi võib aga kriitilisemalt meelestatud vaatleja üle kümne aasta pärast reformide algust üles lugeda terve rea ENSV jätkumisele või hiilivale tagasitulekule viitavaid märke. Eelkõige väljendub see ühiskonna järjest suurenevas politiseerituses ja sellest tõsiasjast tulenevas üha iseteadvamas, oma kaotatud positsioone taastavas bürokraatias. Kohati tundub, nagu oleks vahepeal segadusse sattunud ametnikele visatud alati käepäraste “euronormide” näol päästerõngas, mille varjus nad oma mängumaad nüüd laiendada üritavad. Mis veelgi halvem, tulenevalt Eesti ühiskonna väiksusest on seadusandlus ise muutumas erinevate huvigruppide võitlustandriks, nii et tihti on üks või teine õigusnorm suunatud otseselt oma konkurentide vastu.
Nii võib näiteks oletada, et väikepoodidele ja söögikohtadele esitatavate järjest karmimate hügieeninõuete taga pole sageli tegelikult mitte Brüsseli tahe, vaid kodumaiste konkurentide surve, mida teenimisvõimalusi haistev ametkond ka entusiastlikult jõustab.
VALITSUSE TEGEVUSEST JOHTUV MÄÄRAMATUS
See pole eriti üllatav, ütleks 1991. aasta Nobeli majandusauhinna laureaat, Chicago Ülikooli emeriitprofessor Ronald Coase. Ühe suletõmbega läbiviidavad reformid, nagu hindade ja väliskaubanduse liberaliseerimine ei taga veel turumajandust, kui seda ei toeta laiapõhjalised muutused ühiskonna teistes olulistes institutsioonides: valitsemiskorras, seadusandluses, aga ka inimeste hoiakutes ja tavades.
Eesti on oma majandusreformides juhindunud nn “Washingtoni konsensusest”. Viimase teoreetiliseks aluseks on omakorda traditsiooniline neoklassikaline majandusteadus, mille põhiprobleemiks on ühiskonna rikkust maksimeeriva ressursipaigutuse saavutamine. Selleks tuleb Washingtoni konsensuse järgi anda ressursiomanikele kõigepealt stiimulid säärase olukorra poole püüdlemiseks (siit pärineb erastamise soovitus) ning tagada vajaliku informatsiooni vaba liikumine.
Et turumajanduses on infokandjateks hinnad, siis on teiseks tähtsaks reformielemendiks hindade ja väliskaubanduse liberaliseerimine. Range eelarve- ja rahapoliitika eesmärgiks on omakorda valitsuse tegevusest johtuva määramatuse vähendamine.
Olles andnud firmadele ja tarbijatele stiimulid ning vajaliku informatsiooni oma parima äranägemise järgi tegutsemiseks, annab valitsus juhtimise üle Smithi “nähtamatule käele”, s.o isereguleeruvale turusüsteemile, mille tasakaalus – nii väidab teooria – parim võimalik ressursipaigutus saavutataksegi.
RONALD COASE’I ARTIKKEL “FIRMA OLEMUS”
Traditsioonilises majandusteaduses toimuvad kõik tehingud mõtte kiirusel ja ilma igasuguste kuludeta. Seetõttu puuduvad sellisest maailmast ka institutsioonid, selles äärmuseni detsentraliseeritud süsteemis kauplevad kõik inimesed omavahel ilma vahendajateta.
Et kõik vahetused toimuvad hetkeliselt, siis võib üks inimene müüa näiteks oma tööjõudu korraga mitmele “firmale”, s.o igasuguse organisatsioonilise struktuurita ressursikombinatsioonile. Sellises maailmas puudub ka näiteks vajadus kohtu- ja õigussüsteemi järele, sest kuivõrd vahetused toimuvad momentaanselt, siis pole tarvis sõlmida lepinguid ning kuigi omandiõiguste esialgne jaotus on vajalik, võib selle kuludeta vabatahtliku kauplemise teel alati ümber mängida.
Ronald Coase juhtiski oma 1937. aastal ilmunud artiklis “Firma olemus” tähelepanu asjaolule, et reaalses maailmas tuleb meil aga mistahes vahetustehingu toimumiseks kulutada aega ja raha.
Kõigepealt tuleb välja selgitada võimalik vastaspool, keerulisemate tehingute puhul uurida tema tausta, välja selgitada kauba kvaliteet, sõlmida leping, tagada selle täitmine jne. Et vähendada vahetustega paratamatult kaasnevaid kulusid, on ajapikku tekkinud, kadunud ja teisenenud mitmesugused institutsioonid: keskaegsed laadad, tänapäevane jaekaubandussüsteem, kindlustusfirmad, kohtusüsteem, ettevõtlikkust ja riskijulgust soosiv väärtusskaala jne.
RIIKIDE ERINEV AJALOOLINE ARENG
Coase’i töödest alguse saanud institutsionaalne majandusteadus keskendubki elukaugete ja abstraktsete matemaatiliste konstruktsioonide asemel meid iga päev ümbritsevate institutsioonide analüüsimisele. Tehingukulude ja institutsioonide olemasolu tunnistamine annab majanduspoliitikale sootuks teise tähenduse.
Kui traditsioonilises institutsioonivabas ökonoomikas on kõik majanduspoliitilised sammud riikide omapärast sõltumatult universaalselt rakendatavad, siis Coase rõhutab just riikide ajaloolise arengu erinevuse olulisust. Arengusõltuvuse mõiste on eriti tähtis siirdemajanduste reformikogemuse analüüsil.
Kommenteerides näiteks Venemaa ja Hiina käekäiku oma põllumajanduse ümberkorraldamisel, märgib Coase, et tänu perekonna tähtsale rollile Hiina sotsiaalses struktuuris osutus üleminek kommuunidelt perepõhisele süsteemile võrdlemisi valutuks. Perekonnast sai põhiline majandusüksus ning Hiina põllumajandustoodang kahekordistus. “Venemaal olid seevastu kolhooside likvideerimise tagajärjeks töötud bürokraadid ja lihttöölised.”
PIRAATLUSE SOOSIMINE
Institutsionaalse ökonoomika järgi on majandussüsteem mitmesuguste organisatsioonide (ettevõtete, parteide, survegruppide) ja mängureeglite (institutsioonide kitsam määratlus) keeruline ja pidevalt muutuv kogum. Mängureeglid tingivad mängijate iseloomu, kuid mõju on ka vastupidine, kui mängijad näevad oma võimalust kehtivate reeglite muutmises, üritavad nad neid ümber kujundada. Kusjuures võtmeroll on siin muidugi kõnealuse ühiskonna poliitilisel eliidil. Mängijad peavad oma elujõulisuse säilitamiseks pidevalt õppima. Et õppimine on investeerimine, siis on selle iseloom määratud eeldatava tulukusega, mille tingivad omakorda kehtivad mängureeglid. Tsiteerides institutsionaalse ökonoomika üht liidrit, 1993. aasta nobelisti Douglass Northi: “Kui institutsionaalne keskkond soosib piraatlust rohkem kui tootlikku tegevust, õpitakse olema paremad piraadid.”
Nii sõltubki riigi majandusliku arengu kiirus muude tegurite kõrval sellest, kas seal valitsevad mängureeglid soosivad tehnoloogilist arengut või vastupidi.
ÜLEMINEKUMAJANDUSE SITT ISELOOM
Kõik siirdemajandused on oma kommunistlikust minevikust pärinud ümberjagamisele orienteeritud institutsionaalse keskkonna, mida iseloomustas majanduselu äärmine politiseeritus, kõikvõimas bürokraatia ja ettevõtlikkuse häbimärgistamine.
Sellises keskkonnas domineerivad poliitilised ettevõtjad – sisuliselt rivaalitsevate gangsterite ühendused -, kelle majandustegevust võiks võrrelda loteriiga: panused tehakse valimistel ning järgnevatel aastatel tõmmatakse seadusandlikust loosirattast välja üksikud suurvõidud ja hulk lohutusauhindu. Sedamööda, kuidas ettevõtjate põhitähelepanu keskendub keerlevale loosirattale, jääb põhitegevuseks järjest vähem aega ning pikas perspektiivis kahanevad ka võidusummad (mis muudab piraatide vahelise võitluse veelgi ägedamaks).
Tulenevalt meie ajaloost ja viimase aja suundumustest ei ole selline stsenaarium üldse mitte võimatu ning arengusõltuvuse tõttu on sellelt teelt raske pöörduda.
Paljude riikide (näiteks Uus-Meremaa ja mitmete Ladina-Ameerika maade) kogemus näitab seda, et otsustav pööre toimub alles siis, kui piraatide omavaheline kähmlus on rahvusvahelist konkurentsivõimet ja elatustaset niivõrd kahjustanud, et võimetus samas vaimus jätkata on aluseks uuele ühiskondlikule kokkuleppele.
Seetõttu julgeksingi kõigile meie müügidirektoritele sõnavara rikastamise huvides soovitada Ronald Coase’i äsjailmunud artiklikogumikku “Firma, turg ja õigus”, sekka võiks sirvida ka “Aarete saart”.