MEIE METS: Peeter Olesk mõtiskleb metsa ja kultuuri seoste üle. Huvitav, kui suur metsarahvas me õigupoolest oleme? Igal juhul on metsa vähemalt kultuuris väärtustatud küll ja veel.
Romantilisel kujul ei ole mets ega metsamees Eesti Maaülikooli rektori nõuniku töölauale veel jõudnud. Romantika ühikuks võib võtta pooleliitrise pudeli metsakohinat ehk puskarit, mis oli kangem kui seatapja. Poisikesele seda ei antud, sest kui teda joodi haljalt ehk ilma sakuskata ja otse pudelisuust, võinuks ta lapse rupskid pahupidi pöörata. Mets on siinkirjutajale ennekõike proosa nende raamatute näol, mille sisuks on kas metsamajandite ajalugu või juhtivate metsateadlaste biograafiad. Nende kõrvale on sugenenud trükiseid siit ja sealt, näiteks õpikuid ja tudengitöödena valminud majandamiskavu. Mis nendest võis omal ajal jõuda metsavahini või metsatuka tegeliku valdajani, seda on väga raske öelda, sest näiteks Särevere villa- ja saeveski tehniline juhataja, KR I Siegfried Viirmann (1908–1986) sai põgenemisel Rootsi võtta kaasa vaid mõned raamatud lastele ning Tallinna Vineeri- ja Mööblitehase osakonnajuhataja või meistri, valgevenelase Ivan Žurovi (sünni- ja surma-aastad leiab asjahuviline Pirita vanalt surnuaialt Kose tee ääres) ühetoalises elamises polnud ainsatki metsandus- või puiduasjanduse trükist – kuigi ta tundis kõiki metsa- ja puutöid.
Ajalugu rohujuurel
Minu jaoks sisaldab eespool visandatud proosa ohtrasti näiteid ajaloo tegelikust kirjutamisest inimeste poolt, kes pole ilmaski ajalookirjutamist õppinud. Igale küsimusele nad vastust ei paku, aga nad näitavad kätte teeotsi ning, mis peaasi – nad on siirad ja ses mõttes kroonuvabad. Omaaegse Jõgeva Metsamajandi Vaimastvere metskonna (1928–1947 Kurista metskond; vt Jõgevamaa metsad 1918–2008. Jõgeva, 2008, lk 132–139) maadele jääb ka Kõola küla, kus Läänemardi talu korstnajalamisse oli peidetud EÜS-i esimene lipp. Metsaülemaks oli peitmise aegu Evald Kasesalu, kes tuli sinna Paunküla metsaülema kohalt, kuid mida tegi krundiomanik oma eluhoone sees, polnud metsaülema asi. Seda võis teada metsavaht, kes, kui ei peetud just jahti, käis majapidamised oma valdustes läbi vähemasti kord aastas ja näiteks Männikul Tallinnas vormistas raielubasid. Kahjuks ei too mainitud raamat ära metskonna struktuuri vahtkondade kaupa, nii et mul pole oma oletust millegagi tõestada.
Nagu näha, tähendab mets minusugusele kõike ümber puu – alates maast, millel mets kasvab, kuni materjalini ja esemeteni, mida saab puust ning puidust teha. Hoopis ühes teises raamatus, Leonid Mihhailovi (1953) suurekaustalises teoses „Peipsimaa asulad“ (Tallinn, 2008) on lk 137 avaldatud foto aastast 1929, peal puidu väljavedu Mustvee sadamast. Puit võidi tuua Tormast, aga – kui suure osa Mustvee sadama käibest too puit moodustas ja kui suur osa metsamaterjalist veeti välja hoopiski mööda raudteed Sondasse? Kaubaveoartikleid sadamast välja ei saanud Mustvees palju olla, pealegi oli metsavedu hooajaline ning ka sadam ise polnud aasta ringi avatud.
Kui uurimused vanausuliste kohta juurde arvata, on maade ja inimeste kohta Kõrvekülast Avinurmeni ja Jõgevalt Iisakuni avaldatud uue kodumaise iseseisvuse kestel umbes 30 uurimuslikku raamatut, millest viiendiku moodustavad metsandusalased tööd ja ehk neljandiku haridusloolised teosed. Kui viimaste sisuks polnud just alevikool, siis äratab tähelepanu, et väga vähe on käsitletud metsakooslusi koolimajade läheduses ja kultuuraedu koolimaja juures. Võimalik, et omaaegsetele (1961–1972) bioloogiaõpetajatele ei õpetatud dendroloogiat üldse või tehti seda ainult tähtsamate puuliikide järgi ilma rakenduseta tunnis. Saeraamiasjandust oleks võidud näidata lähimas saekaatris, ent ma ei mäleta ühtegi ekskursiooni Tallinnas ei Järvele, kus Raudalu maantee alguses selline – Rahumäe põhikoolist paar kilomeetrit kesklinna poole – tegutses ega Nõmmele, kus teine samasugune töötas otse jaamahoone vastas mõlemal pool Õie tänavat. Puutöö tegi tuttavaks keegi, kes lähikonnas ehitas individuaali puhtalt puust ja krohvimattidest.
Maaülikooli rektori nõunikuni ulatub see küsimustering sõltuvalt sellest, kuivõrd tulevane soojuskindla maja ehitusinsener teab, mismoodi puu näiteks aknaraamina käitub.
Biograafiline Gordion
Vastupidiselt kaanehinnale on enamik Eestis kirjastatud elulooraamatuid võrdlemisi odavad ega rikasta õigupoolest kedagi. Nad on umbes nagu surnuaia mälestuskivi bareljeefid, millel kivi paigutamisele ja pronksivalule on kulunud raha rohkem kui kadunu tööle Issanda viinamäel. Mingi ühe löögiga nn täismonograafia kujul seda kuningas Gordiase sasimust katki ei raiu, on vaja mitut üksikpeatükki, millest ehk terviklik mosaiik sünnib – kui õnnestub.
Võtame kõrvutuseks kaks metsameest, esiti Mäetaguse mõisa, hiljem Iisaku metskonna Saarevälja metsavahi Abel Selliovi (1877–1963) ja pärastise Audru metsaülema, metsandusdoktori (1929) Paul Reimi (1901–1942). Abel töötas Saareväljal 40 aastat ning elades kogu see aeg sealsamas, tundis väga hästi kohalikku rahvast ja jutuvara. Kui sageli oli tal asja mõisavalitseja või metsaülema juurde, ei tee me tagantjärele enam kindlaks ning kui tal tuligi minna kaugemale, siis tõenäoliselt suuremate pühade aegu Iisaku kirikusse. Tööalaselt said teda õpetada mets ja kõrgemad ametnikud, mets juurdekasvu ning jahipidamisega, ametnikud uudistega juhenditest ja ringkirjadest. Ta oli iseõppija, kes vaevalt oli lugenud mõnd raamatut selle kohta, kuidas on metslindu hõrgutavam serveerida.
Sihtasutuse Järvselja Õppe- ja Katsemajand juhi, metsaülem Priit Kase koostatud raamatuke (76 lk) „Paul Reim“ oli esimene Eesti Metsaseltsi sarjast „Eesti metsanduse suurmehed“ (Võru, 2001). Hiljem on sarja formaati suurendatud ja antud talle kõvad kaaned. Sarja pealkiri lubab tema koosseisus käsitleda nii metsateadlasi kui ka -juhte, nii et küsimus konkreetsest köitest saab hoopis uue kuju: kui sügavale biograafias laskutakse ning kui palju minnakse eluloolisest raamistikust kõrvale. Paul Reim oli vaps. Polnud tema asi töötada välja vapside metsapoliitika, mida vapside programmis 17. detsembril 1933 polnudki (ehkki olid põllumajandus ja kalandus), kuid ta pidi seletama maksva riigikorra vigu ja põhjendama vapside nõudmisi. Ses suhtes on kahju, et raamatusse pole ümber trükitud ühtki Paul Reimi kunagist artiklit ning me ei tea, kui palju tal võis olla mõttekaaslasi. Probleem on seda põnevam, et oma kogemuse ja hariduse tõttu pidi ka tema tegelema riigi otsese sekkumise ning metsaomaniku vabaduse vahekorraga – asjaga, mis on meil taas teravanurgaline. Õppinud 1926–1928 Helsingis, sai Paul Reim seal oma juhendajaks mitmekordse peaministri Aimo Cajanderi (1979–1943), kes oli liberaal samuti kui hilisem president Risto Ryti (1889–1956). Vapsina tuli Paul Reimil toetada vastupidist suunda.
Häda seisneb selles, et siin loetletud raamatute muretsemiseks peab sul olema jälituskoera nina.
