VIHMAVARJUHOIDJAST PLIKADE MÄRJAKS UNELMAKS: Sõltumata Jüri Ratta vingest tulemusest eurovalimistel oli ta Eesti poliitiliste kampaaniate jadas juba varem ajalugu teinud. Mida lubab see meile tulevikuks ja kas siit võib ka midagi head leida, uurib Postimehe ajakirjanik Aarne Seppel.
Kakskümmend aastat tagasi riputasid noored respublikaanid Tallinna täis majasuuruseid plakateid. Meediakära saatel käidi kirikus kampaaniat õnnistamas ja tehti muudki nalja. Näiteks haarati vabariigi aastapäeva vastuvõtule minnes käevangu senini maailma modellilavadel tuntuim eestlanna. Noortel poistel lusti ja energiat jätkus, tulemus oli kõva, kuid sisu paraku nappis.
Kloun, sportlane ja poliitik
Paar aastat tagasi joonistas tollal veel Keskerakonda ja riigikogu juhtinud Jüri Ratas meelelahutuslikus tantsusaates kogu ilmarahva rõõmuks tantsupoognaid. Kloune on riigikogus alati olnud, vahel ka valitsuses, aga enamasti ei ole see kellelegi liiga palju tulu toonud. Poliitik peab välja nägema soliidne ja konservatiivne. Sporti võib teha, aga mõistlikult. Jürgen Ligi puhul on kogu aeg segadus: on ta sportlane või poliitik? Meelelahutussaated pole kunagi olnud päris tabu, aga tõsiseltvõetavusele on need siiski oma märgi jätnud.
Vähem kui kümme aastat tagasi sattusin jälgima Prantsusmaa valimiste teledebatti. Enam ei mäletagi, kellega Emmanuel Macron debateeris, rääkimata sellest, et oleksin midagi aru saanud. Siiski oli selge, et tulevane Prantsusmaa president tahab koos naha ja karvadega võita. Vähe sellest: ta oli enam kui veendunud, et ainult tema on väärt saama presidendiks. Žestid, miimika, intonatsioon – temast õhkus enesekindlust ja tahet.
Samal ajal oli meil peaministriks värskelt riiulist leitud Keskerakonna juht Jüri Ratas. Ei saa ütelda, et ta poleks seda positsiooni nautinud. Paraku oli ta igati ebaveenev. Kirglikult räägitud sisutühi jutt mõjub siiski natukene paremini kui tuim vulin.
Iseloomult suunavoolav
Pilk teistele tollastele, aga ka praegustele erakonnajuhtidele näitab, et meil polegi siin suurt midagi peale halluse. Kaks korda järjest valimistel võidetud tohutu usalduskrediidi mängis Reformierakonna juht Kaja Kallas poole aastaga maha. Kallas on olnud särav, ent sellest jääb väheks, kui puudub võime ühiskonda tunnetada. Teistest seltsimeestest pole mõtet rääkidagi.
Loogika ütleb, et pärast seda, kui Jüri Ratas Keskerakonna sirgeselgselt mutta suunas, pidanuks temast saama üks hiirvaikne ja tagasihoidlik riigikogu liige, kui just mitte poliitiline laip. Tuhkagi!
Iseloomult suunavoolav, valguski endine erakonna juht ja peaminister sujuvalt konkurenterakonda. Võltstagasihoidlikkuse meistriklass oli võtta endale Isamaa euronimekirjas viimane koht. Ja siis läks lahti!
Ühtäkki polnud paika, mis olnuks garanteeritult Ratta-vaba. Ta oli Facebookis, TikTokis, Instagramis, välimeedias, raadios, teles, Youtube’is ja kõikvõimalikel veebilehtedel. Rääkimata avalikust ruumist. Ja kõikjal sugugi mitte kindlalt selge Jüri Ratas, vaid enesegi üle nalja heitev mees. Peaaegu koomik. Kas ta jättis endast klouni mulje? Jah, muidugi. Kuid polnud enam võimalik avatud silmadega ringi käia, nägemata Jüri Ratast.
Tahan päikeseprille!
Istusin enne eurovalimisi koos pruudiga Reidi teel Russalka juures pingil. Oli päikeseloojangu aeg, ajasime plära, vaatasime inimesi ja loodust, maitsesime tervislikke jooke. Järsku nägin taamalt kummaliste sammudega liikuvat ülikonnas meest, korv käes.
Korvis olid Jüri Rattal pastakad, sammud olid kummalised, sest igale möödujale oli vaja pastakas pihku suruda, aga kuna ta oli erakordselt tõhus, siis püüdis ta hoobilt nii üht kui ka teistpidi liikujaid. Kõndijaid ja jooksjaid.
Nädalake varem olin näinud kolleeg Mart Juure pilti Jüri Ratta päikeseprillidest. Tundusid ägedad. Kui Ratas minuni jõudis, võtsin pastaka vastu ja ütlesin, et tegelikult tahaks hoopis prille.
Normaalne inimene oleks ütelnud, et ei saa, pole kaasas, poliitik oleks hakanud maailmavaatejuttu veeretama. Jüri Ratas küsis vaid: kaua istute? Ja läinud ta oligi. Veetsime merd vaadates veel kümmekond minutit ja sealt ta juba tuligi – seekord sihikindlamal sammul –, kaasas päikeseprillid.
Ei tasu karta, minu häält ta ei saanud. Pildi siiski nõudsin välja, niivõrd professionaalset selfipoosi ei suuda poole sekundiga sisse võtta isegi someteadlikumad noored. Ja püstise pöidla kaar polnud samuti niisama juhuslik.
Tusased teismelised aasta pärast
Üks seik veel. Ühes intervjuus rääkis Ratas, et saab Instagramis sõnumeid, kus noored ise kutsuvad teda klassi ette rääkima. Kogenud poliitik peab siis soovitama kõigepealt rääkida õpetajaga. Sest muidu võib asi imelikuks minna. Mida kõike on erakonnad teinud selleks, et noori kõnetada, ja siis tuleb Ratas ning noored tahavad hoopis ise teda kõnetada.
Jüri Ratta viimaste kuude stiil ja kampaania võib meeldida või olla vastukarva, kuid krampliku tõsiseltvõetavuse ja soliidse igavuse ring on vist murtud. Vähem kui pooleteise aasta pärast on Eestis kohalike omavalitsuste valimised. Mõnes mõttes oleks ju isegi tore näha kandidaate mõõtu võtmas ka tiba lustakamates formaatides kui püstijaladebatt televiisoris.
Karta on, et aasta pärast peavad niigi tusased teismelised hakkama otsima endale uusi platvorme, kus neid tüütuid täiskasvanuid segamas pole. Üks Jüri Ratas võib isegi äraspidiselt cool olla, aga kui neid on juba sadu, siis läheb ikka tüütuks küll.
