KUIDAS INIMESEST APARAAT TEHA: Vene muusikakriitik ja mõtleja Artemi Troitski tunnistab, et poleks veel hiljuti ka oma halvimas unenäos uskunud, et kümnete miljonite inimeste zombistamine riiklike telekanalite poolt osutub niivõrd edukaks. Artemiga vestles Teet Korsten Põhjarannikust.
Olukorra kohta Venemaal olete öelnud, et kõige taga on hirm.
Olukord muutub väga kiiresti ja kardan, et enamik asju halvemuse suunas. Pärast Krimmi annekteerimist algas maskeeritud agressioon Ida-Ukrainas, mida serveeritakse Venemaal kui kodusõda, veel enam − kui mingit antifašistlikku liikumist, mis minu arvates ei vasta tegelikkusele. Fašismist pole siin üldse mõtet rääkida, see on meie propagandistide alatu väljamõeldis.
Kodusõjaga on tegu ikkagi siis, kui ühe ja sellesama riigi kodanikud sõdivad omavahel − nii, nagu see oli XIX sajandil USA-s ja Venemaal pärast revolutsiooni. Praegu näeme, et kõik Ida-Ukraina „vastupanuliikumise“ liidrid on valdavalt Venemaalt: Vene armee kaadriohvitserid, vabatahtlikud, luurajad, propagandistid, kellest saavad „peaministrid“. Ma ei ütleks, et tegu on ukrainlaste sõjaga ukrainlaste vastu − see on ukrainlaste sõda mingi ukrainlaste ja venelaste kokteili vastu, mida juhivad venelased.
Olete töötanud ligi 40 aastat esmalt Nõukogude ja siis Vene ajakirjanduses − kuidas kirjeldate selle seisu pärast N. Liidu lagunemist?
1990. aastatel eksisteeris Vene ajakirjanduses reaalne sõnavabadus. Oli vähe ohtlikke hetki ja need olid seotud esmajärjekorras korruptsiooniküsimustega – näiteks korruptsiooniga Jeltsini „perekonnas“: Tšubais, Abramovitš, Berezovski. Teine üpris delikaatne teema oli Tšetšeenia sõda, ehkki ka sel teemal ilmus väga palju absoluutselt avameelseid publikatsioone. Aga see võis ajakirjanikele halvasti lõppeda. Mäletate Anna Politkovskaja saatust, kelle ausad artiklid läksid talle elu maksma. See oli juba Putini aeg, mil vaba sõna ruum Venemaal hakkas aeglaselt, aga kindlalt kokku tõmbuma − mil eriti uuriva ajakirjandusega tegelemine võis osutuda väga ohtlikuks.
Mõned ajakirjanikud hukkusid Venemaal, aga ka Ukrainas − kui mäletate Georgi Gongadze saatust. Mõned ajakirjanikud peksti vaeseomaks: Himkinski Pravda peatoimetaja Mihhail Beketov, kes tegeles korruptsiooniuurimisega suures Moskva lähistel asuvas linnas, peksti 2008. aastal nii hirmsal moel läbi, et ta oli pärast seda kuni oma surmani mullu aprillis halvatud. Olukord hakkas halvenema, muutudes ligilähedaseks nõukogude ajaga ja seda mitte Gorbatšovi, vaid just Brežnevi, Andropovi ja Tšernenko ajaga. Samas ei saa öelda, et oleme täielikult naasnud nõukogudeaegsesse olukorda, sest üldises tsensuuri ja enesetsensuuri süsteemis on mõned erandid.
Ühest küljest eksisteerivad need selleks, et oleks võimalus maailmale näidata, et me pole lõplikult Põhja-Koreaks hakanud. Teisest küljest võivad need olemas olla ka selleks, et võim saaks välja peilida opositsiooni meeleolusid. Nad on olemas, aga neid on väga vähe: üks telekanal − TV-Dožd − ja seegi on kanal, mis eetrist aeti internetti; üks raadiojaam − Ehho Moskvõ; üks ajaleht − Novaja Gazeta; üks ajakiri − nädalakiri New Times. Ja kõik!
Ärksamad inimesed Venemaal kasutavad sõna „zombojaštšik“. Mida täpsemalt selle all silmas peetakse?
Vaieldamatult on kõige mõjuvõimsam meedia Venemaal televisioon. Kui näiteks Inglismaal ja USA-s on väga mõjukas kirjutav press, teisal raadio või internet, siis Venemaal pole kirjutaval meedial üldse erilist mõju, raadio evib ebaolulist mõju ja tema reiting on languses, internet on suunatud eelkõige üpris kitsale võrguauditooriumile. Aga televisioon on nagu vaippommitamine − see katab kogu territooriumi ja lööb piki kõigi ajusid. Sestap on mõju, mida evib televisioon ja kuidas seda kasutatakse, minu meelest lausa katastroofiline ja kriminaalne. Ausalt öeldes ei arvanud, et kümnete miljonite inimeste zombistamine riiklike telekanalite poolt osutub niivõrd edukaks ja tõhusaks. Mulle tundus, et vene inimestes on siiski mõningane immuunsus vale suhtes.
Kõik teadsid nõukogude propagandat − peale täielike idiootide seda keegi loomulikult ei uskunud. Kõik teadsid suurepäraselt, et see kõik on vale, et seal esitatakse õõnsaid numbreid, et kogu edu on võlts, et läänes polegi elu nii hirmus, nagu meile näitab Kesktelevisioon, ja nii edasi. Suhtumine televisiooni oli väga irooniline ja väga skeptiline informatsiooni puhul. Aga mingitel kummalistel põhjustel − arvan, et seda tuleks sotsioloogidel ja sotsiaalpsühholoogidel vahest koguni psühhoanalüüsi abil uurida − see immuunsus äkki ei käivitunud ja tohutu hulk inimesi Venemaal võttis täielikult omaks selle propaganda, faktiliselt selle vale, mida teleekraanidelt tohututes kogustes välja paisatakse.
Arvan, et peamine põhjus seisneb selles, et inimesed lasevad end sellel rõõmuga petta, neile meeldib see väljamõeldis. Kui tegu oleks neile ebameeldiva pettusega, arvan, et nad suhtuksid sellesse oluliselt kainemalt. Nagu ütles Puškin: „Luulelennu kohal valan pisaraid.“ Miks see aga neid rõõmustab, see on keerulisem küsimus.
Kahtlemata oleme praegu propagandasõja tunnistajaiks − kas pooled on võrdsed?
Propaganda töötab esmajärjekorras omaenda elanikkonnale. See propaganda, mida teeb Putini televisioon, on eelkõige venelastele suunatud: Vene Föderatsiooni elanikele ja mõningal määral vene kogukonnale Baltimaades, Iisraelis, Saksamaal ning veel mõnes riigis, kus elab palju endisest N. Liidust saabunuid. Mis puudutab lääne propagandat, siis kahtlemata on seegi olemas ning see töötab esmajoones oma elanikkonnale, valijaile, ärile ja kodanikele. Ütleks, et kahe propaganda valelikkuse mastaapsus ja aste erinevad suurel määral.
Propaganda Venemaal on absoluutselt totaalne ja sealjuures totaalselt valelik. See tähendab, et inimestele sisendatakse absurdseid asju − nagu see, et kõik ukrainlased on fašistid. See on sonimine ja ma ei saa üldse aru, kuidas seda saab uskuda. Ukraina on riik, mida teame suurepäraselt, kus elab üle 40 miljoni inimese, paljud Venemaalt sõidavad regulaarselt Ukrainasse, neil on seal sõpru jne. Kuidas on võimalik normaalsetele inimestele sisendada, et need ukrainlased, kutid Kiievist ja Harkivist, on fašistid?! Aga inimesed usuvad! Olen isegi valmis kaaluma mõningaid vandenõuteooriaid: mingist psühhotroopsest relvast, 25. kaadrist ja muust.
Mõtlen, et lääne propaganda töötab tsiviliseeritumalt − on professionaalsem ja sisaldab tunduvalt rohkem objektiivset infot. Arvan, et otsest valet seal ei esine, aga loomulikult töödeldakse ühiskondlikku arvamust ja seda on vaja nii Euroopale kui ka USA-le, kellel on olemas nii poliitilised kui ka ärihuvid. Erinevalt Venemaast, kus võim on rahvale kättesaamatu ja seda peaaegu et ei saa vahetada, on läänes selline asi nagu vabad, online casino ausad ja demokraatlikud valimised. Sestap, kui juhtub nii, et kogu USA või Saksamaa elanikkond asub näiteks Ukraina-vastasele positsioonile või Venemaa-vastaste sanktsioonide vastu, oleks praegu läänes võimul olijail väga raske järgmistel valimistel veenda oma kodanikke, et nad tegid kõik õigesti.
Saksamaal leidis pärast Hitleri alistamist aset denatsifitseerimine, kuidas aga Venemaa saaks end ravida?
See on väga tähtis küsimus ja võib-olla kõige tähtsam Venemaad puudutav küsimus üldse. Miks minu kodumaa ei suuda siiani leida endale kohta maailmas ning jätkab haige ja õnnetu olemist? Venemaal ja Nõukogude Liidus ei viidud läbi destaliniseerimist, debolševiseerimist − arvan, et see on põhimõtteliselt tähtis. Ja Venemaal peab enamik Stalinit siiani suureks riigimeheks, kangelaseks. Veel enam, on suisa Stockholmi sündroom: paljud pered, kes kannatasid stalinistlike repressioonide tõttu, peavad endiselt Stalinit suureks isiksuseks.
Vene õigeusu kirik, mille Stalin omal ajal peaaegu hävitas, pole siiani Stalini, stalinismi ega bolševismi suhtes langetanud ühtegi tõsist otsust. Riiklikul tasandil pole tehtud midagi selleks, et anda minevikule hinnangut ning ausalt, radikaalselt ja lõplikult sellega arveid õiendada − nagu seda tehti Saksamaal 1940. ja 1950. aastatel. Arvan, et kuni seda pole tehtud − miks seda pole tehtud, on keeruline küsimus; siin on palju faktoreid, eelkõige see, et N. Liit võitis Hitlerit „Suures Isamaasõjas“ ja selle eest antakse talle kõik andeks −, ei saa Venemaast eales normaalset riiki. Kuni rahvuskangelase ja -legendi rollis on absoluutne kurjategija, sadist ja mõrtsukas, ei saa meist maailmas domineerivaid väärtusi jagavat riiki.
Kui valest saab tõde
LIHTSATE TÖÖVAHENDITEGA: Riigikogu väliskomisjoni esimees (IRL) Marko Mihkelson meenutab, et Venemaal on riiklikult õpitud valetama juba sajandeid.
Juba 18. sajandi lõpust pärineb tänagi palju kasutatud termin – potjomkini küla. Vürst Grigori Potjomkin olla 1787. aastal lasknud Dnepri jõe kallastele ehitada võltskülad, et jätta keisrinna Katariina II-le muljet sõjale vaatamata õitsvast piirkonnast.
Potjomkini küla on heaks üldistavaks näiteks, mida on kasutanud paljud analüütikud Venemaa desinformatsiooni ja propaganda ajalugu analüüsides. Samas saavutas valeilma meisterlik loomine Venemaal oma tipptaseme KGB laborites. Sellest on suurepäraselt kirjutanud kommunistliku Rumeenia luureülem Ion Mihai Pacepa oma raamatus „Desinformatsioon“.
Külma sõja aegadest on tuua kümneid näiteid, kuid Pacepa meelest üks tõsisemaid KGB desinformatsiooni operatsioone oli näiteks Teise maailmasõja aegse Rooma paavsti Pius XII kujutamine Hitlerit ja natsismi toetanud paavstina. Viimase saavutamiseks kasutati nii dokumentide võltsimist kui ka lääne ajakirjanikest ja teatrikirjanikest „kasulikke idioote“, kes loo massideni viisid.
Nõukogude impeeriumi lagunemisega ei kadunud kuhugi KGB oskused ja väljaõpetatud kaader. Iseseisvuse taastanud Eesti sai peagi tunda Venemaa massiivset propagandasurvet. Värvikam lugu pärineb esimese Tšetšeenia sõja ajast 1990-ndate keskel, kui Vene ajakirjandus ei väsinud kirjutamast Balti riikidest pärit naislaskesuusatajatest, kes olevat tulnud võitlema tšetšeenide poolele snaipritena. Neid nimetati valgesukkadeks.
Käisin ise toona Postimehe ajakirjanikuna mitu korda Tšetšeenias, kuid ühtegi valgesukka ega ka lugu nendest ei kuulnud. Vaid korra mainis üks Vene sõjaväehospitali arst mulle, et neil olla olnud ravil Balti aktsendiga vangilangenud naisterahvas. Kes, miks ja mis temast sai, polnud sellel polkovnikust tohtril midagi öelda.
Aga klassikalise desinformatsiooni reeglite kohaselt levinud kuulujutt oli nii mõjus, et valgesukki kujutati mitmes Vene sõjafilmis, neist tehti piiri taga koguni laul ning siiani on kogu see petulugu paljudel meeles. Umbes samal ajal kirjutas Moskva nädalaleht pika loo sellest, kui head ja külmaverelised sõdurid on eestlased. Fašistidena polevat tapmine neile mingi kunst.
Sellest ajast on möödas 20 aastat. Selle ajaga on palju muutunud. Mitte kunagi varem pole Vene eriteenistuste käsutuses olnud nii palju lihtsaid ja samas mõjusaid töövahendeid oma valeilma kujundamisel. Käimasolev infosõda Ukraina suunal on siinkohal ehk parim õppematerjal. Seda kõike arvestades on ka meil vaja hoopis tõsisemalt suhtuda informatsioonilisse mõjutustegevusse ning valmis olla uute laimukampaaniate tõrjumiseks.
Mürgine vesi ja näljased ameeriklased
ABSURDI TALUMATU MÕJU: Juku-Kalle Raid möönab, et ikka ja alati paneb Venemaal imestama uute riiklike valede massidesse süstimise labane kergus, olgu need siis kuitahes absurdsed.
2008. aastal Gruusia sõja järel Venemaal viibides nägin Vene televisioonis „dokumentaalfilmi“, kus põhjendati, miks Venemaal enam Borjomi mineraalvett ei müüda. Kogu muu atribuutika kõrval, mis kõneles NATO fašistidest, Gruusia võimurite agressioonist oma rahva kallal ja muudest küllalt harjumuspärastest hüüatustest, torkas ootamatu plaksuga kõrva mingi kentsaka „teadlaste komitee“ väide, et Borjomi vesi on tegelikult mürgine ning selle tarbimine lihtsalt tapab aeglaselt õigeusklikke Vene kodanikke. Sealjuures trükiti kogu see jama ära juba järgmistel päevadel suures osas ajalehtedest ja seda „uut infot“ pasundas tund-tunnilt laialt raadio. Mis aga kõige rohkem hämmastas, oli see, kui kiiresti taoline jama vene inimese poolt omaks võeti. Varsti võis sama juttu kuulata juba turul, raamatupoes ja baarides, sealjuures polnud enamik mürgitamisteooria levitajatest kaugeltki iroonilised. Ning keegi ei paistnud küsivat, et mille kuradi pärast me kõik need aastakümned siis grusiinide mürgitatud vett jõime. „Uus teave“ lihtsalt võeti kohe üle. Borjomi kadus müügilt.
Ent möödus aastake või veidi rohkem ning – ennäe! – suhted Gruusiaga rahunesid, Saakašvili hääletati Gruusias peagi maha, asemele sai Venemaaga avatud suhetest pajatav Ivanišvili ning – oh imet! – ühtäkki oli Venemaa poelettidel taas Gruusia mürgivedelik. Ja jälle ei esitatud küsimusi – ei ajakirjanduses ega mujal.
Mõtlesin toona, et see on küll väga hull olukord ühiskonnaliikmete peades, kui iga uus kampaania võetakse vastu hurraaga ning vajaduse korral sellest sama lihtsalt ka loobutakse. Oli mürgine, enam ei ole. Küll vastutavad seltsimehed juba teavad.
*
Aasta enne Gruusia sõda sattusin toonase Putini massilise noorsooliikumise Naši (eesti keeles „Meie omad“) mõnesse kontorisse ning treeninglaagritesse (tõepoolest, need olid noorsoole padupatriotismi ja „fašismivastast sõda“ õpetavad nädalased laagrid kõikjal Venemaal, mis päädisid igal aastal parimate kokkutulekuga Seligeri järve ääres Moskva oblastis). Ka sealne ajupesu oli muljetavaldav ja oma põhjalikkuses jahmatav.
Naši oli muidu üsna pioneeriorganisatsiooni-taoline moodustis, ainult et märksa radikaalsem ja sõjaväelisem. Sellised võisid pioneerid olla stalinistlikel koledatel 30-ndatel, kui iga punarätti kandva noore ideaaliks oli vaenlase spiooni või imperialisti paljastamine, parem, kui selleks osutus veel Pavlik Morozovi eeskujul oma isa või mõni muu lähedane sugulane.
Pioneerijuhtide asemel toimetasid Naši struktuuride juhtidena sõjaväelaslikult „komissarideks“ kutsutud asjamehed ja -naised. Ning situatsiooniga kursis olijad mäletavad kindlasti, kuidas organisatsioon vaenas Vene teisitimõtlejaid ja -kirjutajaid, kuidas neile tappa anti ning kuidas lõppude lõpuks 2008. aastal samad noored ka Briti suursaadikut või Eesti saatkonda piirasid (pronksiöö!), mis oli toona meie suursaadikuna töötavale Marina Kaljurannale ilmselt päris kole kogemus.
*
Naši kontorist Moskvas panin toona pihta kilekotitäie õppepropaganda brošüüre, mis olid trükitud komissaridele ning mis sisaldasid kõikvõimalikke nõkse, mil moel vene noori Naši organisatsiooni pöörata. Õpetati korraldama massiaktsioone, fašisti ära tundma, moodustama löögirusikaid, mõisteti karmilt hukka kõik, kes eelistavad Vene sõjaväele ülikooli, hõigati välja Vladimir Putini vankumatut kangelaslikkust ning jagati ka näpunäiteid, kui ohtlik on Venemaale kogu muu maailm. „Ameeriklased tulevad siia toidu järele. Varem või hiljem. Nad ei saa mitte tulla,“ kuulutas üks brošüür näljase lääne ühiskonna plaane.
Neis 2007. aasta trükistes olid peamised „pahad“ USA ja Gruusia (aasta enne juba toona plaanitud sõda), aga neil lehekülgedel näeme ka reeturlikku Baltikumi, otse loomulikult Ukraina separatiste ning mitmelt pildilt vaatab vastu kangelassümbol – pronkssõdur Tallinnas (ka pronksiööni jäi napp aasta).
*
Vahepeal aeti organisatsioon Naši laiali, ent siililegi on selge, et kõik väljatöötatud struktuurid olid elujõulised ning valmis esimese sõna peale uuesti aktiveeruma.
Tõstsin need brošüürid nüüd, seitse aastat hiljem kapist välja ja avastasin, et toonasest noortepropagandast, mis sel ajal veel paljudele venemaalastele napakas, totter, ülepingutatud ja lihtsalt haige näis, on saanud riigi ametlik välispoliitika ning – nagu mürgise Borjomi veegagi juhtus – usub kogu juttu enamus Vene kodanikest. Üle 80%, kui uuringuid uskuda. Kõige hullematest luuludest, millega noori töödeldi, on ootamatult saanud absolutistlik ning jumalik tõde, mida mitte keegi enam ei vaidlusta.
Kogu selle asja juurde käib üks kurb nüanss mitte ainult nüüdseks küllaltki ehmunud läänemaailmale, vaid ka venelaste enda jaoks. Ei maksa kunagi unustada, et taoline vahkviha täis leksika on suunatud eelkõige oma rahvale. Nagu stalinistlikus Nõukogude Liiduski käib sõda kõigepealt oma „äraandjate“, „reeturite“ ja „lurjustega“. See on vana Vene stiil: keerata kinni oma inimeste suud, nad totaalselt ära hirmutada, valada kogu maa üle lausvalega, mis on täpselt sama hull nagu padupommitamine ning koguda selle najalt võidukas armee, kelle pead on juba süldiks lastud. Paraku toimub see tänastes tingimustes tõesti mängleva kergusega.
Selle sõja olemus on uus: kunagi varem ei pääsenud valed ja propaganda nii jõuliselt iga riigikodaniku koju ning sealt pähe nagu täna. Tehnika ja televiisor on sellised.
*
Näitasin brošüüre seitse aastat tagasi Patarei vanglas ühtedel filmivõtetel Marju Lauristinile, kes neid trükiseid lappas ning nähtust varjamatusse õudu sattus. „Kui see nüüd tõesti töötab, siis on küll väga halvasti,“ ütles Marju toona vangla endiste jalutusbokside traatkatusel seistes. Ja targa inimesena ei hakanud ta tegema nägu, nagu oleks see võimatu.
Tänaseks ongi see situatsioon, mida Lauristin silmas pidas, käes. Igasuguse sellise loosungliku lausvale ja jõhkra ajupeedistamise eesmärk on ju üks – kõigepealt omad, siis kõik teised.
First we take Moscow, then we take Kiev.
