Isegi tema õrnust ja armastust tuli kuidagi peita vihkamisega, sest muud materjali tema käsutuses ei olnud. Oma kuuekümnendatesse kuuluvates esimestes filmides püüdis ta kasinaid finantse kokku hoida ja mängis vahetevahel ise, nagu näiteks koos Võssotskiga “Põgusates kohtumistes”. Sellest lõikus mällu tema hüppel tiigri moodi keskendatus: lühike soeng, tukk, kitsas suu, kullipilk. Niisiis – Kira Muratova. Varsti saab ta juba seitsekümmend.

<1>

MUDANE TURUKOTT
1990. aastal, kui vana maailm tema ümber kõikjal lagunes, esitles ta Moskva Kinomajas filmi “Asteeniline sündroom”, mis jutustas just sellest lagunevast maailmast. Odessast tõi ta kaasa kogu oma näiteseltskonna: seal olid piinatud provintslased sallide ja lakksaabastega. Kira Muratova ise tõi lavale suure turukoti. Saalist oli hästi näha koti porine põhi – see oli bussi oodates muidugi muda sisse pandud.

Siis vaatas Kira Muratova teravalt saali pimedusse ja ütles: “Te muidugi tahate, et ma ütleksin, et meil ei õnnestunud kõik, et film ei tulnud selline nagu meie oleksime tahtnud? Et tuli välja tagasihoidlikult ja oludele vastavalt? Seda juba ei ole! Deklareerin teile, et film tuli välja just esialgse kava järgi!”

“Asteeniline sündroom” kinnitas meile, et fragmentaarne printsiip on ainus tee näitamaks, kuidas ajaahela erinevad lülid üksteisega haakuvad. Hõljuvad ju meile kallid lõhnad alati ääretuses meie ümber, ainult odav parfüüm hõljub minema.

KORRAPÄRA JA MANEERLIKKUSE VAHEL
Muratova filmikangelased-paharetid erinevad Fellini omadest just selle poolest, et nad on nii üksi oma hulluses, räägivad oma karust vihast ebatüüpilist teksti ega haaku üldse välismaailmaga. Fellini kangelaste iroonia on kohati rahustav ja demokraatlik, Muratova aga loob seniolematult hirmsa tegelase, kes on täiesti käsitamatu ja kannab endas kurja eelaimdust nagu vanamees Anna Karenina unenäos.

Võiks ju tõepoolest öelda, et Kira Muratova filmid on sürrealistlikud nagu Luis Bu?ueli – Salvador Dali “Andaluusia koer”, kuid tema kaadrid on alati igale inimesele äratuntavad ja kõnelevad sellest, mis meid kõiki riivab.

Tema kunstis on midagi selle teadlase soovidest, kes tahab puudutada elektrivooluga konna jalga. Tema filmides on alati mõõt ja korrapära, rütm on tajutav, pedaleeritud.

KIRA MURATOVA “MAGUS ELU”
“Lõbustustes” ilmub Muratovale kaasautor: kirjanik ja näitlejanna Renata Litvinova, kes on andnud Muratova kunstile infernaalse ?iki. Selles filmis minnakse surnukuuri, kus filmikangelane narrib ära kangelanna sõbranna surnukeha. Selleks filmiti päris laipa.

Mõnda aega olid Kira Muratova ja Renata Litvinova lahutamatud. Litvinova ilu tõi ta igal pool rambivalgusse. Näiteks olid daamid kahekesi igal ajal oodatud vastuvõttudele Moskvas ja Pariisis; televisioonis aga näidati, kuidas Renata peigmees läheb koos oma mõrsjaga eliitkauplusesse sõrmuseid ostma?

Algusaegade Kira Muratovast jäi mulje, et kui ta just ei tunne uhkust oma vaesuse üle, siis ometi on ta merkantiilsete väärtuste suhtes ükskõikne. Nüüd lähenes ta samm-sammult ameerikalikule maailmavaatele, mille järgi hea filmikunsti eest makstakse ka head raha. Edul on rahaline ekvivalent. Ta saigi kiiresti oma “magusa elu”.

<2>

IIVELDUS
“Kolm lugu” oli Kira Muratova jaoks samuti justkui “magusa elu” ekvivalent või asendus. See asendas elu üleüldse, sest tegeliku elu näitamisest on filmis keeldutud. Teoses “Kolm lugu” (loe: kolm surma) on antud panoraamne, irooniline ja ühtaegu ka väga ilus pilt Põrgust.

Esimeses loos on antud tõeline põrgupõhi, tuli laastatud närvides. Põrgu ukse taga seisatab tüse alasti ooperilaulja, kes on sellesse asutusse saadetud võlgade pärast. Tema oleks heal meelel tahtnud hoopis taevasse minna. Siin haub kättemaksumõtteid tapja, keda mängib just selliseid rolle armastav Sergei Makovetski. Oma hirmsa teguviisiga mõrtsukas justkui irvitab inglaste kõnekäänu üle, et igas kapis leiduvat oma kadunuke. Mõrtsuka oli võrgutanud naabrinnast kaunitar, kelle ta nüüd tapab, et lõbutseda tema laibaga. Temakese kaunis keha näitab meile läbi lõigatud kõri, mis meenutab tuntud konservi “Räimed tomatis”.

Teises osas on juttu Opheliast, keda kehastab Renata Litvinova. See võluv noor naine osutub täiesti üleliigseks tema ema jaoks, kes paneb ta lihtsalt orbudekodusse. Siin uputatakse Ophelia ema, et temagi võiks oma süütu tütre surma eest tunda kogu oma kehaga jahedaid voogusid. Arvatavasti kuuluvad need vood Lethele, unustuse jõele. Ophelia ja tema ema on mõlemad veripunases. Ophelia sosistab – ma ei armasta naisi, ma ei armasta mehi, armastan lapsi; ei, ma ei armasta ka lapsi.

Kolmandas loos mürgitab kuueteistkümne-aastane tüdrukuke rotimürgiga elatanud mehe, keda kehastab Oleg Tabakov. Kõik sellepärast, et onuke ei lubanud minna aeda ja puudutada tema kohvilauda: nii ta siis surebki sellepärast. Julmal lapsel ei jää üle muud kui maiustada tema piruka jäänustega. Ja lõpuks kõige kohutavam kaader: lähivaates näidatakse kassi, kes tassib kohutavalt puretud kukke.

HULLUS NORMI MASKI ALL JA VASTUPIDI
Teisel korral näeme Muratova ähvardavat nägu filmis “Teisejärgulised inimesed”. Teisejärgulised inimesed elavad tüüpilises koridoriruumis, taga-taga. Siia on nad asetanud uusvenelastele iseloomulikke luksuslikke üksikasju. Siin on ka roosa sea butafooria, kellele inimesed otsa vaatavad. Selle seataga elavad igat sorti kangelased, kellel ei ole tegelikult enam kuhugi liikuda, elu mõte on lihtsalt saavutatud.

Teises kohas sebivad jälle ringi õnnelikud ja enesega rahul olevad hullud. Nende sanitargi on hull ja doktor võib-olla ainult teeskleb normaalset. Hullud lähevad jalutuskäigule, lõhuvad ja klobistavad jalgadega. Samalaadne situatsioon esineb ka Fellini filmis “Kaheksa ja pool”, seda saab võrrelda ka kuradikese tantsuga Mark Zahharovi linateosest “Armastuse valem”.

Teose peakangelaseks on tegelikult laip. Filmi lõpus selgub jällegi, et ta on isegi väga elus. Alguses mõtlevad kõik muidugi otsekohe, et ta on surnud, pärast on üllatus suur. Teda on vaja peita, mitte jätta teda majja, kus teda iga hetk võidakse leida. Kõik läks nii: tulevane laip jõi, hakkas hirmsasti mürgeldama, armuke viskas ta tänavale, vedas ta ühe juhuslikult mööda mineva arstini, doktor tõukas joodikut ja viimane kukkuski.

Alguses jooksis doktor minema, pärast aga tuli tagasi ja nägi, et joodik on tegelikult surnud. Ainult see pole mingi joodik, vaid tema kaksikvend, kes piiritusjooke suu sissegi ei võta. Siis ilmub välja uurija. See on naisuurija ja tema huvitub laibast. Aga see on juba teine laip, järelikult on meil veel kedagi tapetud. On veelgi üks laip, mis tekkis nimelt sellest, kuidas kaks kooliõpetajat vaidlesid. Ühel oli lihtne töönimekiri: akentund, tundaken. Teine andis kehalist kasvatust ja tema elu oli paljuski huvitavam. Esimene oli intelligent ja tema oli kannatamatu: miks teisel niimoodi veab? Ja nii ta siis tappiski.

Meil oleks vajajälgida seda esimest laipa, sest teda tassitakse ratastel kotis läbi kogu linna. Tassitakse ja tehakse nägu, et ta pole mitte laip vaid ilgelt palju joonud. Nii ta satubki siia ja sinna ja lõpuks satub leiubüroosse. Selle elab ta üle.

Pajatsid, juhuotsijad, klounid… Petru?kad, hullud?

Muratova filmides ei mängi sõnad mingit rolli: põhiosa on intonatsioonidel, neid antakse edasi poeetiliselt lõputute kordustena, rütmide ja refräänidena, mida esitatakse just nagu esitatakse laule Vanakreeka tragöödiates.