Ikoonide pilditeemad ja maalitehnika kujunesid välja aastasadade jooksul kristliku kultuuri hällis Bütsantsis. Seal tuli kasutusele Kristuse, Neitsi Maarja ja teiste pühakute mälestuspiltide maalimine puittahvlile temperatehnikas.
Tasapinnaline kunst
Ikoonimaalijad segasid ise munakollasest, kaljast või veinist ja loodusest leitud värvimuldadest kokku värvid ning maalisid nendega krunditud puutahvlile. Kasutati ainult looduslikke materjale, sest need sümboliseerivad Jumala poolt loodud maailma: puitplaat ja puuvillane või linane kangas – taimi; sideained kalaliim ja munakollane – loomi; kriit ja värvipigmendid – maad.
Algselt oli ikoonide pildipinna osa madalam (kovt?eg – süvis pildipinna jaoks) ja see tähistas sümboolselt kirstu või varalaegast, milles asus pühadus. Kõrgemad ääred (veerised) kaitsesid pildipinda kulumise eest. Ikoonidel on oluline tavapärasest maalilisest lähenemisest erinev tasapinnaliste siluettide rahulik rütm, mis aitab keskenduda vaimulikule elule.
Kaanon ja eeskujujoonised
Samuti on ikooni puhul tähtis, et mälestus pühast isikust või sü?eest säiliks läbi aegade muutumatuna.
Pärimuse järgi oli esimese jumalaema Maarja ikooni maalinud natuurist Püha Luukas ja kõik jumalaema kujutavad ikoonid lähtuvad sellest ühest õigest eeskujust. Sellest arusaamast tulenevalt ei lubanud kirik ikoonimaalijatel kunagi kasutada modellidena teisi elavaid inimesi ega oma vaba fantaasiat pühade isikute kujutamisel. Nii nagu näeme Lääne-Euroopa kunstis, näiteks A. Düreri loomingus, kus on Maarja prototüübiks kunstniku kaasaegsed saksa talunaised. Seega pidi ikoonimaalija rangelt järgima kaanonit ja väljakujunenud eeskujusid. Iga järgmine samateemaline ikoon oli originaali ehk algkuju koopia. Ja koopiate järgi valmistati jälle koopiaid.
Tähendusrikkama osa ajaloomuuseumi näitusest moodustavadki ikooni eeskujujoonised, millel on oluline osa ikooni valmimise protsessis ja tähtis roll ikoonikaanoni edasiandmisel. Need joonised on valmistatud mitmesugustes tehnikates. Osa ikoonisü?eesid on paberile torgitud nõelaga. Nii sai ühest joonistusest teha korraga mitu ?ablooni. See asetati uuele ikoonitahvlile ja puuderdati söepulbriga – pilt kandus alusele täpikestena, mis seejärel pintsliga ühendati. Mõned aukjoonised ongi rohkest kasutamisest tahmased.
Vanavene õigeusuliste ikoonikunst
See näitus pöörab tähelepanu vanavene õigeusulistele, sest nemad püüdsid järjekindlalt säilitada pühakute algkujusid ja ikooni põhimõtteid selliselt, nagu need olid 10. sajandil Kiievi vürsti poolt Bütsantsist Venemaale üle võetud ja aastasadu põlvest põlve edasi pärandatud. Nad jäid vanale traditsioonile truuks ka pärast 17. sajandi usureforme, kui patriarh Nikon muutis riigikiriku liturgiat ja ikoonide pildikeelt. Vana, bütsantsliku, kahe sõrmega ristimärgi tegemise asemele kehtestati kolmesõrmeline ristimärk ja Jeesuse nime vana kirjapildi IS HS (Исус) asemel tuli nüüd ikoonidele kirjutada IiS HS (Иисус). Ka neid vanu märke tasub näituse vaatajal tähele panna.
Pärast usulõhet keelustati osa vanu ikoone, kuid vanausulistel on need alles. Loobuti traditsioonilisest ikoonimaalist, kasutusele tulid õlivärvid ja muud tehnikad. Ikoonid muutusid Lääne maalikunsti mõjul ilmalikuks maailma peegelduseks. Endine ajatu teispoolsus asendus ajalise mõõtmega: pühakute askeetlikud palged muutusid kaasaegsete äratuntavateks portreedeks ja tinglik ruum muutus realistlikuks.
Tänu vanausulistele säilis ikoonitraditsioon elavana ka pärast 1917. aasta revolutsiooni, kui Venemaal oli ikoonimaal väljasuremise ohus. Baltikumi aladele pagenud vanausulistel läks paremini. Nii kuulub Eestimaa kultuurilukku osake vanavene kunstist Raja ikoonikoolkonna näol.
Ikoonid
Näitusele on valitud sellised ikoonid, milles Bütsantsi eeskujud on äratuntavamad. Külastajal on võimalus kogeda iidsete eeskujude püsivust läbi aastasadade.
Paljud neist ikoonidest on loodud vanausuliste poolt ja paljusid on austatud vanausuliste peredes. Mitte alati ei ole vana ja uue stiili ikoonid selgelt eristatavad. Nikoni-järgsel ajal austati endiselt neid ikoone, mida reformid ei puudutanud. Näiteks mitmeid vanu Jumalaema ikoone nagu “Vladimiri Jumalaema”, “Korsuni Jumalaema” ja “Odegetria Jumalaema” ning Vana ja Uue Testamendi sü?eesid. Näitusel olevatel ikoonidel on näha juba Bütsantsi kirikuid kaunistanud sü?eesid nagu “Kristuse ristilöömine”, “Kristuse ülestõusmine”, “Neitsi Maarja rõõmukuulutamine” jt.
Bütsantsi eeskujudele tuginevad mitmed kristluse algsajandite märterpühakute portreed nagu Myra piiskop “Püha Nikolaus” ja “Püha Panteleimon”. Hoolimata kaanonist kohtab näitusel teineteisest erinevaid “Püha Nikolause” ikoone. Kõige suuremat ja vanemat Nikolause ikooni ümbritsevad stseenid tema eluloost.
Kirikuslaavikeelsed kirjad
Näituse ikoonidel tasub tähele panna ka vanu kirikuslaavikeelseid pealiskirju, mida hilisematel õigeusu ikoonidel kohtab harva. Venemaa avarustes töötas ka vanausuliste ikoonitöökodasid, mis tegid teatavaid kompromisse riigikiriku suundumustega. Näiteks on “Eelkäija Johannese” ikoon tehtud õlivärvidega ja mõningatel ikoonidel puudub kovt?eg (süvis pildipinna jaoks), sest hilisemal ajal see komme hääbus.
Igal ikoonil on jutustada oma lugu inimestest, kelle omad need on olnud. Palju väikesemõõdulisi ikoone on valminud konkreetse pere tellimusel. Nende ikoonide veeristel on pereliikmete kaitsepühakud, mille järgi saab kokku arvestada pere suuruse. Ka omanike elu on jätnud ikoonidele omamoodi jälje. Kas on kraabitud pildilt pühapaiste värvi ja segatud pühitsetud veega, lootes selle raviväele või on ikooni tublisti kahjustanud selle ees põlenud küünlaleek. On ka neid, millele on jätnud oma jälje ateisti barbaarne käsi.
* * *
Kanoonilised eeskujujoonised
Ikoonitraditsioon kätkeb endas nii vaimset sõnumit kui ka pühapildi valmistamise traditsioonilisi võtteid. Nii saabki näitusel tutvuda Bütsantsist pärit ikoonitraditsiooni iidsete saladustega. Näha saab ikooni valmistamise protsessi erinevaid etappe ja selleks kasutatud materjale ning kirkavärvilist lõpptulemust, mis on üllatav võrreldes aastakümnetega pruunikstõmbunud õlikihiga vanade ikoonidega.
Esmakordselt tutvustatakse laiemale avalikkusele ikoonide valmistamiseks vajalikke kanoonilisi eeskujujooniseid, mis on nagu omamoodi graafika?anr. Neil eeskujulehtedel oli väga tähtis roll puhta vanavene ikoonikaanoni edasiandmisel.
Väljas on koopiad joonistekogust, mida kasutati 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses Raja külas munk Gavriil Frolovi juhendamisel tegutsenud vanausuliste ikoonimaali töökojas.
Lisaks on väljapanekus valik väikeseid vanausuliste pereikoone TÜ kunstimuuseumi kogust, mis pärinevad Venemaa erinevaist paigust 18.-20. sajandist ning peegeldavad vähemal või rohkemal määral Bütsantsi ja vanavene kanooniliste eeskujude sajanditepikkust püsivust. Näituse pärliks on märksa vanem ja suurem Püha Nikolause elulooikoon Eesti Ajaloomuuseumi kogust. Näitus pakub võimalust võrrelda vene hilist ikooniloomingut kanooniliste eeskujujoonistega ja tõstab esile Eesti vanausuliste kultuuri.
* * *
Ikooninäitus tutvustab
Pühapildi sündi – ikooni loomise protsessi, Peipsiäärse Raja eraklas tegutsenud ikoonitöökoja eeskujujooniseid ning vanausuliste ikoone, mis on pärit Tartu Ülikooli kunstimuuseumi ja Eesti Ajaloomuuseumi kogust. Näitust saadab Peeter Simmi film Eesti vanausulistest “Elu pärast maailmalõppu”, lastenurgas saavad väikesed külastajad ise värvida ikoonipilti ja näitusega kaasneb ikoonisü?eesid tutvustav bro?üür.
Näitus on valminud Eesti Kultuurkapitali toetusel. Näituse koostaja on Külli Valk, kujundajad Külli Valk ja Anne Arus Tartu Ülikooli kunstimuuseumist.
Näitus on avatud Tallinnas kuni 12. aprillini 2009| Eesti Ajaloomuuseumis Maarjamäe lossis, Pirita tee 56.