Ideaalis peaks olema nii, et kui vabal kodanikul tekib mõte ja soov osaleda aktiivselt riigi poliitilises elus, peaks tal selleks piiranguteta võimalused olema. Tegelikkus on sellest üsna kaugel ja praktikas saab aktiivne kodanik realiseerida erakonna kaudu erakonna juba eksisteerivaid kinnismõtteid, mitte iseenda ja oma mõttekaaslaste vabu ja uusi mõtteid. Poliitilise elu praegune korraldus massierakondade põhimõttel on saanud palju kriitikat, paraku pole kriitikutel (hoolimata nende hulgast) poliitilist esindust parlamendis, mis oleks võimaldanud kehtivaid mängureegleid vabamaks muuta.
Suur partei muutub nüriks
Läbimurdelisi mõtteid teaduses, mida maailm hiljem premeerib, esitavad teadlased ühekaupa või väikeste gruppidena. Miks siis erakonna liikmeskond peab olema massiline? Mida see endaga kaasa toob?
Vähemalt 1000 erakonnaliikmega, nagu praegune seadus ette näeb, käib ilmselgelt kaasas ka ideede teravuse ja uudsuse lahjenemine. Seda ju politoloogid ja muud ühiskonnakarjased aina sagedamini räägivadki: ideid polevat. Ei saagi olla, sest suur organisatsioon lihvib väiksemagi teravuse ja erinevuse kas või seetõttu, et näiteks lihvija enda mõte on kajastamata ja esindamata jäänud. Äkki seda ei saagi esindada?
Kui uus idee massiorganisatsiooni sisikonda saabub, siis valib see loomulikult kergema vastupanu tee – ei hakka muuta püüdma olemasolevat keskkonda vastavalt uuele mõttele, vaid kohandab uue mõtte sobivaks juba olemasolevale keskkonnale.
Kurta Eestis ideede nappuse üle oleks patt. Eks neid ikka jagub. Valmidus kellegi teise idee eest seista, kui endal kohe-kohe veel parem tulemas (aga veel sündimata), on aga oskus, mida mujal (kui üldse) on ikka üsna mitu inimpõlve omandatud ja lihvitud. Suur (1000 liiget on suur ja sellest suuremad arvud on veelgi suuremad) erakond nivelleerib paraku ideede sisu ja mõju ning paratamatult ka kaugendab ideid valijatest, kehastades filtrit, mille kvaliteet on ju tegelikult teadmata.
Valijat peetakse erakonna omandiks
Vähemasti tavakõnes kohtame parteituusasid ikka rääkimas “meie valijast”, see tähendab, et valijat peetakse erakonna omandiks ning omandisuhe on kindel ainult siis, kui valija ise on erakonna liige. See vähendab “reetmise akti” tõenäosust, võimalust, et valija oma erakondlikku eelistust muudab.
Nimetatud vildakas omandikäsitus laieneb ka valitud isikutele. Kuigi saadikuid ei ole valinud erakond, vaid valijad, ei soovi erakonnad praktikas saadikult mingit isetegevust ja otsesuhet valijaga. Pärast valimisi tohivad saadiku mõtted tulla ainult erakonna kõige tagumisest toast.
Ometi lausutakse meie põhiseaduses väga selgelt, et riigikogu saadik on oma otsustes vaba. Kuidas see saakski teisiti olla?! Aga saab, sest erakond soovib “oma” saadikut juhtida ja mõjutada. Hääletamisdistsipliin on mehhanism, mis on kaevanud kaitsekraavi koalitsiooni ja opositsiooni vahele (rääkimata siis selle äärmuslikest ilmingutest nagu kupja amet fraktsioonides ning värviliste pliiatsite abil saalis dirigeerimine ? la kesik Elmar Sepp jne). See on mehhanism, mis on tegelikult kaotanud sisulise poliitilise ehk ideede võistluse ja väitlemise ning see on ka mehhanism, mis hoiab üleval pideva sisetüli valmidust mis tahes erakondades.
Kuidas? Need, kes arvavad end olevat peremehed, ei osale väitluses, sest sinna on nad saatnud oma lemmikloomad, kes ei tohigi võõraste käskudele ega meelitustele alluda. Kõrvalepõikena – Eesti moodsates oludes ei tähista mõiste “poliitiline loom” isegi algupäraselt Aristoteleselt pärinevat inimest, kelle olemasolu ülim mõte on end realiseerida linnriigi kodanikuna riigi hüvanguks. Eesti “poliitiline” loom on kellegi peremehe oma. Ja peremees võib asuda erakonna peakontoris või hoopis rahastajate hämarates ridades.
Massiparteid uusi mõtteid ei soovi
Erakonna suurus paneb reeglina nii mõndagi sõnakat tundma end parlamendis esindatud poliitlise looma peremehena (mitte partnerina või mõttekaaslasena, nagu see olla võiks) ja sõltumata sellest, kas too seal esinduskogus istub, lamab või annab käppa õigeaegselt ja õiges kohas, on kümneid põhjusi, miks öelda, et seda oleks tulnud teha alles pärast peremehe käsku.
Selles on paljude kui mitte erakondade enamuse sisetülide anatoomia ja füsioloogia: soov allutada esindaja käsumudelile. Käsule, mis on valijast kaugem, mitte talle lähemal.
Milline võiks olla väljapääs ummikust, mille olemasolu tõendiks on erakondadest kõrvale läinud 30% kõigist häältest Euroopa Parlamendi valimistel või (seda küll erakonnapoliitikute aktiivsel õhutusel ja kaasamängul) ülimenukaks osutunud NO teatri eksperiment poliitilise teatri ?anris või ka ühiskonnateadlaste arvukad kriitilised sõnavõtud meedias?
Valija on vaba juhul, kui parlamendis on esindatud kõikvõimalikud poliitilised vaated ja arvamused, mitte ainult 11 neist nagu praegu (viis erakonda ja kuus iseseisvat vabalennus rohelist). Ideede paljusust parlamendis ei saavutata, kasutades poliitiliste massiorganisatsioonide tihedaid filtreid. Järelikult tuleks filtreeritud teede kõrval sallida teisi (näiteks väikese liikmete arvuga erakondi, aga ka kodanike valimisliite ehk üksikkandidaatide ühendusi.
Massiparteide arvates on ideede paljususest ainult tüli. Avaliku arvamuse hinnang Eesti poliitilise võimu korralduse kvaliteedile võimaldab kõhklusteta väita, et vajame hädasti evolutsioonilist muutust selles süsteemis.
Kolonelist saab tropp dinosaurus
Kuidas siis sinnamaani jõuda? Ehk kuidas tekitada olukord, kus riigikogus tegutseb fraktsioon, mille liikmed on vabad parteilisest juhtimisest, kes tegutsevad seal iseseisvalt mõeldes ja kaaludes, mitte kellegi “omandina” käsku täites?
Kas leidub parteid, kes ütleb, et poliitilisele evolutsioonile, mida Eesti täna vajab, tuleb luua eeldused, mitte seda juhtida. Parteijuhtide vahetamine nooremate vastu toob endaga kaasa nooremate parteijuhtidega parteid, mitte poliitilist muutust ühiskonnas.
Ladina-Ameerika poliitilises traditsioonis on seda nähtust, kui nooremad sõjaväelased jõuavad veendumusele, et vanad kindralid on muutunud troppideks ja dinosaurusteks, kutsutud koloneliseerumiseks. Noored kolonelid korraldavadki riigipöörde ja mõne aja pärast on nad ise kindralid ja dinosaurused.
Kas see oleks meile sobiv areng? Küll sõjaväeliste riigipööreteta, aga siiski parteipööretega, mis sarnanevad paleepööretega seda enam, mida suuremaid paleesid parteid endale peakorteriteks ehitavad.
Tagasitee poliitilise mõttevabaduse juurde
Rohelised tahavad luua formaalse struktuuri toel kandideerimise võimalust inimestele, kes mitmesugustel põhjustel ei pea võimalikuks praegustest erakondadest ühessegi liikmena kuuluda, kuid kes nii soovidelt kui ka võimetelt sobivad artikli alguses sõnastatud ideaali realiseerima.
Kutsudes inimesi mitte häältepüüdjateks, vaid pakkudes parteiliste piiranguteta teed parlamenti neile, keda seal hädasti vaja oleks just arvamuste kirevuse suurendamiseks. Selliseid vabu kodanikke, kes saavad aru, et iga liigselt tuleviku arvelt majandav ajastu ja seltskond on võimaliku kriisi põhjus ja et majanduskriiside kordumine ei tulene muust kui järjekindlast soovist asendada teadmisi ahnusega. Selliseid vabu kodanikke, kes saavad aru, et täna on võimalik teha arukalt kaalutledes ja arukalt investeerides otsuseid, mis meid edaspidi vaesemaks ei muuda, vaid võimaldavad meil nautida nii mugavust kui ka vabamat aega. Kes saavad aru, et ka loodusvarade ja inimese võimete ja heaolu üle tuleb hästi majandades arukalt ja sisuliselt arvet pidada ja kasutusse võtta ainult neid lahendusi ja tehnikaid, mis arvestavad tegelike võimalustega.
Ennekõike on meil vaja aga riigikogu fraktsiooni, kes kaotaks kahe lihtsa otsusega parteide ainuvõimu, alandades erakonna loomise läve (või kaotaks selle sootuks) ja lubaks riigikokku tagasi valimisliidud. Fraktsiooni, millel poleks parteilist tagatuba ja peremeest ning mis ajaks omi asju avalikult. See päästaks valla tee tagasi poliitilise mõttevabaduse juurde, mis omakorda on eelduseks mis tahes eluvaldkondades kvaliteetsete otsuste langetamisele.
Lisaks vabade kodanike sirgele seljale oleks mõistagi vaja ka sama sirgeselgset erakonda, mis sellise muutuse ette võtaks. Aeg on kogunema hakata!
* * *
Erakonnad: ideid pole
Erakondade moodustamiseks vajaliku tuhande liikme alammäär on veidi imelik. Miks just tuhat? Kas arvu ümmarguse ilu pärast? Või on teaduslikult välja uuritud, et väiksemas koosluses geniaalseid ideid ei sünni?
Eesti kirjanike liidus on näiteks ainult 300 liiget. Arusaadav, et neilt pole põhjustki midagi kaalukat oodata … Kunstnike liit venitab oma 907 liikmega vaevu välja poliitilise mõtte kandmise minimaalse rahvamäära, kuid neilgi on ju 19 osakonda, mis sellesse tervikpilti suure hulga “mõrasid” toob – grupeeringud, fraktsioonid, men?evikud … Ajakirjanike liidust oma vähem kui 700 liikmega ei maksa siinkohal rääkidagi.
Raskusi on isegi kõige suurematel. Mart Laar tunnistas hiljuti presidendi kärajatel Pärnus, et peab juba kümme aastat ikka sama juttu rääkima, sest ühtki millenniumi vahetusel sündinud ideed pole realiseeritud ja ühtki uut mõtet tulnud. Ja seda vaatamata asjaolule, et tema erakonna liikmeskond ületab mõtlemisvõimet defineeriva tuhande pea miinimumnormi mitmekordselt. Tulenevalt enam kui 10 000 liikme kollektiivsest vaimsest pingutusest sündis näiteks geniaalseid ideid nagu Vändras saelaudu poliitilises rahvakunstiansamblis nimega Rahvaliit.
Samuti kümnekordselt künnist ületava Keskerakonna kontor raporteeris juba aastaid tagasi, et neil on kõik mõtted juba “tehtud” ja sestap ei maksa uusi oodata. Pärast suvi läbi kestnud värbamiskampaaniaid on hoopis ideerikkamaks muutunud ka 12 aastat järjest valitsustes istunud Reformierakond. Näiteks tuli neil see tuumajaama-idee jälle peale …