Soomaa on soode maa, nagu nimigi ütleb. Soomaalaste elus-olus on soodel olnud tähtis roll eelkõige muust maailmast eraldajana. Varjuline kant on läbi aegade meelitanud Soomaa metsade rüppe nii muu ühiskonnaga pahuksisse pööranuid kui muidu priiuse ja omaette olemise ihalejaid. Selliseid “suurelt maalt” saabunuid on kutsutud kaabakateks, mis tuletatud sõnadest “kaabet tõmmanud”. Paljud kaabakad lasid jalga näiteks mõisaorjuse käest või siis hoidsid kõrvale kroonuteenistusest.
Tuntuim kaubamärk
Jõgedega on soomaalaste elu olnud alati seotud tihedamalt kui soodega. Jõgi on olnud kuni viimase ajani peamiseks ühendusteeks muu maailmaga. Veel mõnikümmend aastat tagasi ehitati jõeäärsete majade näopool vaatama jõele, mis oli peamine liiklussoon. Esimesed inimesed toimetasid jõgede kaldail juba kiviajal, need muistsed kütid ja kalastajad on jätnud endast hulga jälgi ja tarbeesemeid. Samuti on märke ja leide nii pronksi- kui ka rauaajast, ühtegi suuremat asulat siiski muinasajal Soomaale ei kujunenud. Ilmselt on üheks põhjuseks siinsele jõgedevõrgule omased ulatuslikud üleujutused.
Tänase Soomaa tuntuim kaubamärk, viies aastaaeg, ei ole turundajate töövõit, vaid üles korjatud kohaliku rahva suust. Tõramaa ja Riisa külades on olnud käibel ütlemine, et meil on viis aastaaega: kevad, suvi, sügis, talv ja suurvesi, kusjuures viimane võib eelmistega suvaliselt kattuda ja ühte kuuluda. Noortele on suurvesi olnud alati oodatud aeg, siis oli elu teistsugune kui tavaliselt. Õhtuti koguneti lootsikusõitudele, üle lageda veevälja mängisid pillid ja kõlasid laulud. Vanematele inimestele tegi aga kevadine uputuseaeg muret-vaeva. Leiba küpsetati mitu tegu valmis, sest madalamates kohtades tuli vesi isegi ahju. Pärast vajasid ahjud jälle parandamist ja kuivatamist, enne kui neid jälle kasutada sai.
Viljakirstud aitades tõsteti pukkidele, osa vilja veeti lakka. Sõnnikulautades lasti sõnnik kõrgeks kasvada ja laudalagi võeti siis pealt ära, et loomad kõrgele sõnnikule lauta mahuksid. Puhaslautades tehti loomadele parved alla, mis siis koos loomadega vee peale tõusid. Inimesed kolisid suurvee ajaks teisele korrusele või pööningule. Enamasti oli Riisa taludel teisel korrusel üks-kaks tuba, neid nimetati “ülevalt tubadeks”.
Puhas rahvasuu
Rahvasuu räägib: “Kord jätnud peremees odrakoti rehetuppa pingile. Vee alanedes oli kott linnaseid täis ja ahjukoldes viienaelane purikas! (haug)”.
Rahvasuust on pärit ka lugu sellest, kuidas riislased suurvee ajal matuseid pidanud. Riislased olid leiged luterlased. Kirikus käidi peamiselt jõulude ja jaanipäeva aegu. Muidugi viidi laulatused ja surnute matmine Tori kirikus läbi. Suurvee ajal tulnud matus ette – Tori surnuaiale sõidetud palkidest parvel. Parvele seotud surnukirst saanud Levi kärestikul murdlainetest kasta. Seal kummutatud vesi kirstust välja. Köster ja kellamees vaadanud kirikutornist. Kui parv Suurepere Käärust paistma hakanud, alustanud kellamees kellalöömist. Matuselised peatanud aga parve Töngi oja suus, teinud soojenduseks tulelõkke ja avanud õllepunsu. Viimaks viinud puusärgi üle surnuaia müüri ja matnud maha. Kui köster ja kellamees kalmistule vaatama tulnud, leidnud nad eest juba korrastatud haua. Kurjamäelt jõele vaadates näinud nad riislasi oma parve aerusid kääksutades kodu poole pürgimas. Nii jäänudki köster ja kellamees ilma tasuta.
Ühepuupaadi lugu
Ilmselt on regulaarsed üleujutused põhjuseks, miks just Soomaal on progressijõudude kiuste vastu pidanud ühest haavapuutüvest tahutud lootsik ehk haabjas. Haabjaga käidi kevadiste ja sügiseste üleujutuste ajal poes, koolis ja isegi õue pealt riidast puid toomas. Sellesama kõige ürgsema veesõiduki põhjas viidi surnuid viimsele teekonnale. Haabja ehitus algab sobiva puu valimisest – kõige paremad on pärna- ja haavapuu. Viimasest on tulnud ühepuupaadi nimigi. Puu peab olema pikk ning oksakohtadeta, läbinisti mädanikuta, tema langetamiseks sobivaim aeg on talv. Esmalt raiutakse paadi väliskuju sigarikujuliseks. Keskosa õõnestamiseks kasutatakse spetsiaalset künakirvest. Et nii küljed kui põhi sobiva paksusega saaksid, puuritakse haabjatoorikusse sadakond mõõduauku. Augud punnitakse hiljem kinni. Järgmisena painutatakse eelnevalt niisutatud haabja küljed lõkkel ning kuuma vee abil laiemaks – seda tööd nimetatakse laotamiseks. Laotamine on haabja ehituses kõige põnevam ja ka vastutusrikkam osa, kus kaalul on kogu varasem vaev. Kõige viimasena toestatakse paat kaartega ja tõrvatakse.
Veematkad viiendal aastaajal pakuvad omapäraseid alternatiive tavalisele jõesängis allavoolu kulgemisele – soovi korral võib sõita heinamaal ja lausa metsavahele pöörata.
* * *
Soomaa kõrval on Sakala ja vastupidi
VAATA JÄRELE: RMK kutsub mõistlikku inimest Sakala puhkealale. Toimetus samuti. Vaata ka www.rmk.ee
Magnet: Sakala kõrgustiku vaheldusrikkad metsa- ja rabamaastikud, muistne Lõhavere linnamägi, salapärased matkarajad koos mitmete pärandkultuuri objektidega
Asukoht: Viljandi-, Valga- ja Järvamaa
Teave: Lilli loodusmaja, telefon 513 2994
E-post: ly.laanemets@rmk.ee
Osake metsarahvast
Sakala puhkeala koosneb kahest osaalast – lõunapoolsemast Paanikse osaalast ja põhjapoolsemast Kabala osaalast. Alade nimetused on tulnud metskondade nimetustest, mille territooriumil enamik objekte paikneb. Puhkeala loodusele annab omapära Sakala kõrgustiku vaheldusrikas maastik koos eriilmeliste metsakoosluste ja veekogudega. Puhkeala lõunaosas Läti piiri ääres asuvalt Teringi soiselt maastikukaitsealalt võib matkaja mööda Sakala kõrgustiku lõunapoolsemat Suuga-Putniku künnist (122 m) leida tee salapärase pihlakasaluni, imetleda Virapuu rändrahnu ja saada infot kogu puhkeala võimaluste kohta Lilli loodusmajast. Puhkeala tähtsaima kõrgustiku kõrgusest ja pinnamoodide vaheldusest saab aimu Rutu mäel (146 m) ja lähedalasuval järskude nõlvadega Ainja maastikukaitsealal turnides.
Teistpoolt Viljandit võib keerata Kolga-Jaani poole, sest vaatetorn Parika järve ääres pakub silmailu igal aastaajal. Raba ja kauni laukajärvega saab lähemat tutvust teha aga Parika Väikejärve ümbruse laudteel. Suure-Jaani ja Olustvere vahelisel teel olles tasub kindlasti pikemalt peatuda Lõhavere linnuse piknikukohas ja meenutada Lembitu kuulsusrikkaid lahinguid. Puhkeala põhjapoolsemas osas Kabala metskonna metsades on mitmeid matkaradasid, millel on hulgaliselt puhkekohti, infotahvleid ja ööbimiseks mõeldud metsaonnid Vanapagana ja Saeveski. Rassi külas Tõrvaaugul on võimalik tutvuda tõrvaajamise ajaloo ja metoodikaga. Sealsetest metsadest läheb läbi ka metsatee, mida mööda käis Carl Robert Jakobson kodukohast Kurgjalt Vanaõue kaudu Viljandisse ajalehte Sakala toimetamas. Tema alatiseks peatuskohaks oli Saeveski metsavahi maja Saarjõe kaldal. Hoone pole enam säilinud, kuid sama paiga lähedale on ehitatud Saeveski metsaonn, kus on võimalik peavarju leida ka tänasel matkajal.