Enno Tammerit pole kohe üldse kerge kätte saada. Meil Ilmar Palliga võtab Aja kirjandusliku Isiksuse tabamine aega mitu nädalat. Palli ripub telefoni küljes nagu sitt saapal, ootab torust kokkusaamisvõimalust kut latseke jõuluõnnistust. Tammer lubab. Siis lükkab edasi. Siis lubab. Siis lükkab edasi. Siis põhjendab. Ta istub oma Nelli Teatajas või maal või teeb jubedalt tööd oma aastaraamatu kallal (vähemalt naise sõnutsi) või ei taha lihtsalt suhelda. Ma ise usun viimast. Mees, kes sai kuulsaks oma «üdini ausate», toimetamata intervjuudega, ei taha ise anda isegi toimetatud intervjuud. Ta vingub süütu Palliga: «Saada küsimused kirjalikult, saada kirjalikult, mees.» Ja Palli saadabki kohe: «Millal sinu ajakirjanduslik missioon alguse sai?»
Pikka aega on vaikus.
Meilboks on tühi ngau surnu silmad või Õhtuleht.
Ilmselt on Tammer ikkagi maal. Ja äkki! Toimub kontakt, Tammeri puhul tundub, justkui teise planeediga. Kontakt justkui Tarkovski «Solarises»! Enno kribib: «1978. aastal, läksin Tartu Ülikooli ajakirjandust õppima. Sisetunne ütles, et mine. Ja ma ei kahetsenud, sest kui sõjalist algõpetust ja mingeid punaseid aineid mitte arvestada, anti Juhan Peegli ja Marju Lauristini juhtimisel väga hea üldtaust. Sain kohe hakata tegema, mida tahtsin. 1983 sai minust tollase TPI ajalehe toimetaja. Püüdsin energiliselt seda lehte tudenglikumaks muuta, see aga parteisüsteemile mõistagi ei meeldinud. Sain vastu päid ja jalgu. Rahva Häälde läksin 1986. aasta lõpul, kui teised tuuled tasapisi puhuma hakkasid, ning sattusin jumala abiga Evald Jõgi ja Valve Raudnaski käe alla. Poliitikaga hakkasin kokku puutuma RH sotsiaalpoliitika osakonnas töötades. Osakonda juhtis Valve Raudnask. Tema toetusel sain oma tegemisi nii sättida, et mõne küsimuse kallal töötada kuu või paar. Nii sündisidki minu pikad uurivad lood selles lehes.»
*
Samalajal kui mina Tammeri vastust loen, on toimetuse teises otsas Palli telefonis järgmine vaatus etendusest «Pahandused tujuka Ennoga». Ta nimelt ei taha ajakirjanikke Nelli Teatajasse sisse lasta ja viitab tööle, mida olla üle pea või isegi rohkem. «Jonnib,» väidab Ilmar.
«Tegelikult on ta peale selle, et ta mees on, ka natuke nagu laps,» ütleb Tiina Väljaste, keda Tammer kunagi Postimehe toimetuse Favoriidi allüksuses nädalate kaupa sekretäriks pidas ning teda sõnadega «Kohvi ja värsked lehed!!!» tervitas. Muuseas, Tammer suutis Väljastega vaidlema minna, kui Väljaste ennast talle kui ajakirjanikku teadvustada proovis: «Ei sa ole ajakirjanik.» «Olen küll,» õigustas end Väljaste. «Ei ole,» vaidles Tammer jonnakalt. «Olen ikka,» arvas Väljaste. Selle vaidluse ajal oli Tammer veidike napsitanud, muidu poleks ta ehk Tiinaga diskussiooni astunud. Tammeriga koos töötanud inimesed ütlevad, et Tammer on napsisena palju julgem ja võib juba isegi ka naistega suhelda.
Mis on täiesti normaalne, sest kellega – naiste või meestega – nii ei oleks.
Mõned erandid välja arvata.
*
Olid aastaid vaieldamatult kõrgeima reitinguga ajakirjanik Eestis. Nüüd oled taandunud vähemalt ajutiselt vähe vaiksemasse seltskonda. Millest selline drastiline ja esmapilgul seletamatu metamorfoos?
Küsimuses sisaldub mitu liini. Esiteks, ma ei tea, mis või kes võiks olla «kõrgeima reitinguga ajakirjanik». Ma ei ole teinud ega tee midagi reitingu pärast. Olen teinud eri ajal ja eri kohtades ja eri rollis teatud tööd, mille võib kokku võtta ka sõnapaariga «ajakirjanduslik töö». Näib vist nii, et see on kutsumus, mõne tegemise puhul ka missioon, ning ei saa ju ka eitada, et töö, mis annab ka mingi leiva, ja töö, mida mingil määral, vähemalt loodan, oskan.
Kuid ajakirjanduslik töö ei tähenda ainult igapäevast lugude vuhkimist päevalehtedes. Sel tööl võib olla mitu tahku ja tegutsemise võimalust.
Nii jõuab teise liinini: on kaks hoopis isenähtust – taandumine ja taandamine. Mõnes mõttes taandusin täiesti teadlikult aktiivsest igapäevasest vuhkimisest juba 1999. aasta lõpul, kui epl-i üks punapäine omanik taas mingi mõttetu epl-i raputamise ette võttis ja ma panin maha uudistetoimetuse juhataja koha.
Nii-öelda koduse töötajana jäin tegema intervjuusid, mõne pikema probleemse loo ja samas ise sundisin end tegelema hoopis (raamatu)projektidega. Ning üldiselt on alates 2000. aastast ilmunud peaaegu kaks raamatut aastas, mis olen kas ise kirjutanud või siis peatoimetanud, koostanud ja kirjutanud. Praegune tegemine, kui püüan paralleelselt vedada kaht raamatut, võib aga tähendada, et selle aasta lõpuks olen teinud kolm raamatut. (aasta algul veebruaris ilmus «Mälu võim»).
Nii et põhimõtteliselt taandasin end rohkem nagu projektipõhiseks tegutsejaks. Nii on ka praegu, kui olen vabakutseline.
Mis oli vahepeal, oli see, et teatud seltsimehed suutsid mind veenda, et minust võib olla abi ka igapäevases aktiivses tegutsemises, ehk siis tulin kodust välja ja hakkasin epl-i tegevtoimetajaks.
No need teatud seltsimehed mingi hetk aga arvasid, et nüüd aitab, ja järgnes koondamine. Seda annab nimetada küll nüüd selle teise sõnaga – taandamine. Teatud seltsimehed pidasid vajalikuks mind taandada nii eplst kui ka nii-öelda suurest ajakirjandusest.
Teatud seltsimehed? Ka Eestis on ka aimatav kanal, mille kaudu poliitikud saaksid ajakirjandusse sekkuda?
Tean midagi selle kohta, aga ei pea vajalikuks seda välja rääkida. Tegu on ikkagi pigem oletustega.
*
Nonii. Miks siis Tammer ikkagi n-ö suurest ajakirjandusest tala sai (Eesti mastaapides ju tegelikult irooniliselt ja lõbusalt kõlav: Eesti SUUR ajakirjandus)? Mina kui Raid pole Enno kui Tammeriga iial koos töötanud, tuleb järelikult targematelt nõu küsida.
Ja vaat, mida arvab targem Tiina Väljaste: «Ta pole lihtsalt mingi diplomaat, vaid käitub sama toimetamatult, nagu ta intervjuudki seda on. Ta ju tõi Eesti ajakirjandusse selle stiili, kus kõik, mida inetrvjueeritav ütleb, läheb ka sisse. Ja ta suhtleb samamoodi, et jätab kõik oma jutu sisse. Ülemustega ei tee samuti mingit vahet. Ma arvan, et ta osutus lihtsalt tülikaks ja kogu lugu.»
Võibolla ongi targemal Väljastel õigus. Sest targem Mart Riikoja, meie pääkangelase kursakaaslane ja ammune sinatuttav, räägib umbes samasugust juttu. «Mulle ütles kunagi Muuli – kellega ma ses suhtes nõus olen – , et kui aeg oli huvitav ja kiire, tekkis Eestis palju uue suuna vaenlasi. Ning Tammerist paremat vaenlastega võitlejat ei olnud. Kui aga aeg maha hakkas rahunema, kippus Enno ise vaenlasi välja mõtlema. Ta on ju õudne jäärapea. Teist nii suurt jäärapead ma ei teagi. Muidugi, kui on vaja kakelda, pole temast samuti paremat inimest.»
*
Kas praegu on Eestis uurivat ajakirjandust?
Algeid on, aga nähtust ennast pole. 80-ndate lõpul, 90-ndate algul oli uurivat ajakirjandust palju enam. Lehtede juures peaksid olema erikorrespondid, kes rahulikult saaksid süvenemist vajavate asjadega tegelda. Ei tea, et neid praegu eriti oleks.
Oled kasvõi oma kuulsa vanaonu Harald Tammeri tõttu kindlasti tuttav ka nn esimese vabariigi ajakirjandusega. On`s mingeid silmatorkavaid erinevusi, võrreldes praegusega?
Erinevus on eelkõige väljanägemises. Olemuslik sisu, olemuslik roll ei saa erineda – see on muutumatu suurus. Muide, uurisin 30- ndate aastate eesti ajakirjandust ülikoolis ?urnalistikat õppides.
Vanaonu artiklitest eeskuju pole ma võtnud, küll olen avastanud, et mulle sarnaselt püüdis temagi mingit aastaraamatut kokku panna.
Ajakirjandusel peaks olema ühiskonnas teatav äärmiselt oluline funktsioon ning see ei seisne kahtlemata ainult uudiste edastamises või ajaviitmises. Kui kaugel on tänane eesti ajakirjandus oma põhirollist?
Mis see on?
Igaüks näeb seda paratamatult isemoodi. Riigi leival olev Sirbi tegija Mihkel Mutt (lugesin millalgi just tema üht kommentaari) ühtmoodi, Lennart Meri ühtmoodi, pidev ise ajakirjanduses sees olev tuhistaja ühtmoodi, omanikud ühtmoodi jne?
Olen enda jaoks selle põhirolli sõnastanud kunagi hoopis nii – ajakirjandus peab olema kui tuli. Ja tuli ühtaegu siis võib nii kõrvetada, kui vaja, kuid samas peab andma ka valgust ja soojust.
Võib-olla ehk liiga kujundlik, aga umbes nii ma mõtlengi, lootuses et austet õpetajad ülikoolist andestavad, et ei suuda hoobilt üles lugeda massikommunikatsiooni teooria õpiku kohaselt neid ajakirjanduse kõiki funktsioone.
Kui aga lähtuda tule kujundist, siis jah, mingi sisemine seletamatu tunne on, et see tuli visiseb, sest keegi on vahel vett peale visanud, kuid samas selle visiseva lõkke ääres römisetakse mõnuga.
Ja mis sest, et ei kõrveta korralikult, ei anna ka õiget soojust ega valgusta ?römiseda saab ikka.
*
Aga ühtäkki paneb põraka Mai Vöörman, samuti targem inimene, Postimehe arvamusosakonna juhataja vms (või muu suur). «Tammer on kahtlemata isiksus,» teatab Targem Vöörmann Pallile mööda libedaid telefoniliine. «Aga viimasel ajal hakkas tema kuulsates intervjuudes üha enam esile tõusma tema isik. Ja seda küsitletava arvel. Seda aga ajakirjanik endale mingil juhul lubada ei tohiks.»
Ning seejärel:
«Ja pealegi – arvan, et isiksuste aeg eesti ajakirjanduses on möödas.»
Mai arvamus ajab meile nutu kurku. No mis jutt see peaks siis olema? Kas me hakkame tõesti lugema ajakirjanikke väikese algustähega, väikese vaimu ja väikese ütlemisvõimega?
Mäss tuleb laeval tekitada!
Isemõtlejaid on vaja.
Mart Riikoja juba ütlebki: «Tammer on suur isemõtleja. Suur-suur isemõtleja. Aga aus. Ja see mulle kohutavalt meeldib. Ta ei ütle pigem halli sõnagi, aga valetama ta kuramus ka ei hakka.»
*
Niipalju kui mina tean, olid just sinu interv juud need, mis üht või teist lehte omal ajal müüsid?
Mina seda küll ei tea. Nelli Teataja projektis ma küll ei müü. Olen üldse paha tüüp ajakirjanduse olukorrast rääkima, sest kui sa ise oled seal sees, pole mõtet teda maha tampida. Tänased ärevad märgid on eelkõige selles, et ajakirjanduse usaldusväärsus on järsult langenud. Ma pole suutnudki mingit suurt põhjust selleks välja mõelda. Võib- olla on tegu lati üldises madaldamises – SL Õhtulehe dumpingu abil turule ilmumisega, mil labasus hakkas prevaleerima. Kuigi ma ei ütle, et SL Õhtulehes midagi head poleks, ja kokkuvõttes muutis tema lähenemine ka teisi väljaandeid, kes hakkasid kordama Õhtulehe trikke. Ning lugeja ei võtagi enam kogu leheasja tõsiselt. Palju sa oskad nimetada ajakirjanikke, kelle signaale tõsiselt võetakse. Aga kui neist lugudest tulu pole, langeb kohe ka usaldusväärsus.
*
Üks asi veel. Kes peavad Enno Tammerit tema intervjuid meenutades mingiks laiajaks või ülbeks pommiks, eksivad. Minu meelest teeb ta absoluutselt kõik, et oma isikule mitte mingit tähelepanu pöörata. Vähemalt praegu. Kui poleks olnud Ilmar Palli lootusetult armunu kannatust, poleks Tammer aad ega ood poetanud.
No ja kes teda tunnevad, ütlevad ka igasugu asju. Halvemaid, ent ka paremaid.
«Hiljem suhtles ta minuga nagu võrdsega,» ütleb näiteks Tiina Väljaste.
Ja lisab kohe juurde: «Nagu peaaegu et võrdsega.»
*
Eesti ühiskonnas on uue iseseisvuse ajal peetud lausa jumalikuks korraloojaks müstilist turukätt, mis kõik asjad peaks justkui optimaalselt paika panema. Kas peaks see kehtima ka ajakirjanduse kohta?
Pääsu ju nii väga ei ole, turg mõjutab paratamatult ja jääbki mõjutama. Ei ole meil selliseid rahakaid hulle, kes maksaks lihtsalt tuima näoga peale, et tehke midagi ja mind üldse ei huvita, kas see midagi, mida teete, müüb ja reklaami sisse toob.
Aga mis see turg on? See turg on meie oma eesti inimene. Kui suur on tema rahakott, milliseks ta on muutunud viimase 10-15 aasta jooksul.
Iseenesest ka küsimus ajakirjandusele – milliseks me oleme kas aidanud kujundada (või ka ise kujundanud) selle oma inimese.
*
Riikoja Mart, see targem, kui ma veel ei öelnud, hüüatab: «Mis ajakirjanik!»
Tähenduslik paus.
«Tammerist pidi ilmtingimata saama naljamees,» selgitab ta lollimale, «ta ju kirjutas algul humoreske. Isegi avaldati. Ja näitemängu tegid nad ka. Vahepeal oligi Enno nagu suur rahvakunstnik; elas rolli sisse ja ei tahtnud enam ära tulla.»
Riikoja kõhistab naerda.
«Ükskord ta?» hakkab Mart midagi üleliigset plärama, saab siis aru ja katkestab,«äi kurat, seda ma äi räägi, Tammer lööb mu maha.»
Kardab, näe.
Ja edasi:
«Aga ma räägin ühe teise loo. Selle võid kirja panna. Olime ülikoolis ja meil mõlemal oli juba kaks last. Et kui sõjavägi ohvitseriks ei tee, jääme Eestisse. Kui ohvitserikraad kukub, saadetakse ikka. Läksime siis Tammeriga ohvitseri eksamile, ise kõvasti läbikukkumiseks valmistunud, umbjoobes ja loll jutt suus. Äkki hakati meile põhjendamatult kõrgeid hindeid panema. Lubamatult häid. Miskitmoodi õnnestus meil siiski asjast kõrvale hiilida.»
*
Kas ajakirjanduse roll Eesti-taolise väikeriigi elus erineb ka tema rollist meist suuremates maades? Näiteks kas väikeriik üldse vajab oma süvenevat või uurivat ajakirjandust või piisab talle täiesti n-ö. pinnal libisemisest?
Ajakirjanduse roll ei sõltu riigi suurusest või väiksusest.
Riigi väiksusest sõltub aga ajakirjanduse pinnapealsus.
Et kui neid võimalikke lugejaid on täpselt nii palju, kui neid on, ja nende rahakott on nii suur, nagu on, ja nende huvid on just sellised, nagu on, siis võimaliku müügiedu nimel valitakse paratamatult kiire ja vahel ka labane pinnapealsus.
Kes ja kus juhivad ja määravad sinu meelest tänast eesti ajakirjandust?
Peatoimetajad, välismaised omanikud või nende kohalikud esindajad? Mida kujutab endast sõnavabadus tänases Eestis? Näiteid on nii ja naa. Sõnavabadus ikka on. Aga sõnavabadus kindlasti on üha enam sõltuvuses omaniku era(äri)huvidest.
Ja ei ole neid omanikke, kel ei oleks huve.
*
Muuseas, Mart Riikojale meeldivad Tammeri artiklid väga. Eriti just need, mida Tammer kunagi Edasis avaldas.
«Need on need artiklid,» ütleb Mart (naerdes heh-heh-heh), «et «Kroonuaia tänaval kaotatud rahakott». Või «Tähtveres kaotatud pintsak, rahakoti ja dokumentidega».»
«Mida-mida,» küsin, «kas Tammer kaotas alati kõik ära?»
«Kuidas sulle seda nüüd delikaatsemalt öelda,» keerutab Riikoja (on pidanud suhtekorraldaja ametit), «ütleme nii, et ta pani need hoiule. Teatud tänavatele või aedadesse, kust ta neid hoiult iga kord üles leidma ei kippunud.»
*
Millist taset esindavad tänased eesti suuremate väljaannete ajakirjanikud? Millist nõu annaksid ülikoolide ?urnalistika õppeprog rammide koostajaile?
Ei oska esimese hooga midagi vastata ja ei kipu ka kedagi õpetama.
Mis mind on alati häirinud (ja ilmselt jääb ki) häirima, on taustateadmisteta, tuimad kalapilgulised tegijad, kes rutiinselt veeretavad oma päevakese õhtasse ja midagi selle jooksul siis ka ära treivad ja midagi avaldatakse.No neid ikka kohtab.
Ja eks see nii-öelda suur ajakirjandus on muutunud piisavaltki korporatiivseks.
Tavaliselt võivad selle all vahel kannatada ärksamad.
*
Kunagine tippajakirjanik (vastik, miks kunagine, Tammer on praegugi kahtlemata oma ala tipp) on siis Nellis. Nagu öeldud.
Kuidagi ei sobita kokku.
Aga näe.
Elu.
Ja Riikoja:
«See Nelli asi tuli ka mulle suure üllatusena. Minu jaoks oli see nati nagu? Eee? (jälle otsib ta sõnu) arusaamatu. Aga eks midagi peab tegema. No ja ma pean sügavalt lugu Leitost, kes peab sügavalt lugu Tammerist, nii et – kõik on võimalik.»
Miskipärast arvab Riikoja, et Tammer võiks hoopis romaani kirjutada. «A-a-aga,» tõstab Mart näpu, «mitte ajakirjandusest, vaid millestki muust. Tal on ilus suvekodu, las kirjutab romaani maja ehitamisest.»
*
Mis roll on sinu elus Nelli Teatajal?
Olen FIE, kel on käsil kolm projekti, ühes neist peab Nelli Teataja muutuma kusagil sügise paiku Teatajaks. Küsimus on eelkõige selles, kas väheste vahenditega on võimalik edasi minna. See pole minu jaoks mingi ideaalne, vaid pigem enda ajakirjanduslikus vormis hoidmise paik. Ent pean tunnistama, et puhtajakirjanduslik töö mind enam nii väga ei huvitagi, muud otsingud paeluvad enam.
Nelli Teataja läks enne mind paremaks. Ma pole oma 10-11 lehega suutnud tõestada, et minu teatud visioon parem oleks.
*
Mis Ennost kui Tammerist edasi saab?
Hästi paljud on küsinud. Ja miskipärast arvavad peaaegu sama paljud, et ajakirjandusse ta ei naase. Kõik ei arva muidugi mitte V öörmani kombel, kelle jaoks – eel juba öelduna – isiksuste aeg ajakirjanduses läbi on.
«Mina aga ei näe praeguste jõujoonte säilimise juures Tammerile küll ajakirjanduses kohta,» mõmiseb Mart Riikoja mõtlikult, «vata, asi selles, et paljud, kellega ta Postimehes ja Päevalehes töötas, on seal alles. Ja ta oli ju ebamugav! Ja Ekspressis ei kujuta teda ette, sest Ekspressist lahkuvad isiksused. Mõned küll ka tulevad juurde, aga rohkem nagu lahkuvad. Ja Eesti on ju niii-iii väike.»
Mis ma ise Tammeri-asjast arvan, küsib üks teletöötaja umbusklikult.
Mis ma arvan.
Ma arvan, et isiksuste aeg eesti ajakirjanduses on veel ees.
