Kui paljudel riikidel Euroopas on disainipoliitika olemas?
Euroopa Disainiassotsiatsioonide Liit näeb, et mitte sugugi kõigil Euroopa Liidu liikmesriikidel ei ole olemas sellist dokumenti nagu disainipoliitika. Ent paberi puudumisest olulisem on tõik, et sageli puudub ka üldine ettekujutus disaini rollist ühiskonnas. Soomes ja Taanis on juba väga kaua aega tagasi tugev disainipoliitika välja töötatud. Eesti hakkab ka just enda oma arendama ning Läti ja Leedu samuti.
Mis asi on üldse disainipoliitika ja milleks seda vaja on?
Disainipoliitika tähtsus peitub selles, et võim tunnistab endale ametlikult vajadust toetada ja edendada disainivaldkonda. Ütleb selgelt ühiskonnale välja, et disain on tähtis osa majandusest ja eduka riigi toimimisest. Enamiku riikide disainipoliitikad näevad ette disainiturgu sekkumist disainisektori kui eraldi valdkonna toetamise näol. Edendatakse teadlikkust näituste ja avalike ettevõtmiste kaudu ning haritakse inimesi disainiteadlikuks alates algkoolist. Ning seda riiklikul tasemel. Kui riigil on disainipoliitika, siis sellega öeldakse, et riik usub disaini väärtusse ühiskonnas, et see on meile kõigile tähtis.
Mõnel riigil siiski pole mingit disainipoliitikat ega plaani seda juurutada, ent disainivaldkond õitseb!
Jah, mastaapseim näide sellisest olukorrast on loomulikult Ameerika Ühendriikide turumajandus. USA valitsus ei sekku mingil juhul turu tegemistesse ega püüa seda reguleerida. Turg ise otsustab. Neil pole disainipoliitikat ega hakka olema ka. Seal on aga väga eriline ja konkreetne olukord, mis tuleneb just selle riigi tugevalt turule orienteeritud majandusest. Suurbritannias ütleb näiteks u 80% firmajuhtkondadest, et nad usuvad disaini ja disain on nende ettevõtete tulevikuõnnestumiste tagatis. Samas vaid 20% neist kasutab disaini eeliseid ka tegelikkuses. See on turu viga, et asjad reeglina ise end ei reguleeri ning seetõttu tulebki valitsustel sekkuda ja aidata ettevõtetel riikide disainipotentsiaal endale kasu teenima panna.
Millisena Eesti disaini tase tundub?
Siin veedetud kahe päevaga on mulle küll täiesti selgeks saanud, et Eestis on palju väga tugevat disaini. Näiteks seesama Rotermanni kvartal, kus me praegu seisame. Reisin küll väga palju, ent see koht on küll täiesti unikaalne. Lausa rabav, detailideni välja, kuni nende käsitsi siinsamas Eestis tehtud tellisteni selle punase maja küljes. See on hea näide olukorrast, kus igas mõõtkavas on olemas väga tugevad kvaliteedid, tugev ja professionaalne disain. Ka juba nende Bruno auhinnale esitatud 46 töö põhjal võib julgelt väita, et disain on Eestis tugev ja muutub aina tugevamaks ning Eestile ja teie ühiskonnale tähtsamaks.
Kas Eesti-suurusel väikeriigil on oma disainipoliitikat vaja ning kas sellest on ka mingit kasu?
Küsimus on muidugi selles, kui palju ettevõtteid väljaspool disainifirmasid ka tegelikult disaini oluliseks peavad. Vaadates teie majanduse iseloomu, ei oska kuigi paljud firmad täna veel disaini eriti tähtsana näha. Või kui ka näevad, siis võtavad seda pigem kulutuse kui investeeringuna. Et see maksab nii palju ja kas me siis ise ei saa seda kuidagi ära teha? Viimane asi muidugi viitab turu ebaküpsusele ja selleks ongi Eestile disainistrateegiat vaja, et asi muutuks: riik peab sekkuma, olema initsiaator ja partner.
Lõuna-Koreas on näiteks viieaastane disainiplaan. Nad näevad disaini majanduses tähtsa elemendina, mis kasvatab nende SKP-d. Lõuna-Korea võttis vastu selge otsuse, et neist saab tugev disainiliider maailma riikide hulgas. Oma maa ettevõtete brände toetati nii jõuliselt, et neist on saanud üle maailma kuulsad ja tuntud elustiili-märgid, mitte lihtsalt suured ja rikkad ettevõtted.
Lõuna-Korea on suur ja võimas, Eesti aga väike ja väeti…
Disainiliidrid võivad olla ka väikesed riigid, kui nad saavad aru, mis asi see siis lõpuks on, mis just neid unikaalseks teeb. Ning muudavad enda loova energia oma maa ekspordipotentsiaali arendamiseks. Tuleb luua brände, mida inimesed enda ellu tahaksid. Kindlasti ei tuleks tahta tegutseda kohe LG või Samsungi mõõtmeis. Näiteks Island – sealt on pärit suur hulk globaalselt tuntud brände. Tegelikult on neil vaid väikesed, mõne töötajaga firmad, mis teevad toredaid ja vajalikke asju. Nii et riigi suurus ei ole disainimaaks saamisel mingiks takistuseks, sest kui riigis peituv disainikvaliteet üles leida ja tööle rakendada, siis saate küll midagi erilist korda saata.
Kuidas aru saada, mis on just Eestile omane disainisuund?
Tuleb palju välismaal käia ja vaadata, mis seal tehakse ning eriti tihedalt oma vahetute naabritega kontaktis olla. London on muidugi suurlinn ja seal on väga palju disainifirmasid, aga nendel on 70% disainikliente väljastpoolt Suurbritanniat. Nad müüvad oma disainiideid välismaale. Seda peaks ka Eesti tegema, sest teie enda disainiturg on liiga väike, et saada üle eksklusiivsuse läikivast künkast. Seeriatootmine ja koostöö teiste riikide ning ettevõtetega on edukuse tagatised. Ja seda kõike peabki reguleerima riiklik disainipoliitika – et ka ettevõtted näeksid disainereis ekspordi- ja majanduspotentsiaali, mitte vaid nutikate ja vaimukate asjade tegijaid. Nii muutuvad edukaiks nii ettevõtted kui ka nende disainerid.
* * *
26.09. kell 15.00 tehti Arhitektuuri- ja Disainigaleriis pidulikult teatavaks Eesti disainiauhinna Bruno võitjad.
Rahvusvahelisse ?üriisse kuulusid:
Michael Thomson (Inglismaa), BEDA president (Bureau of European Design Associations)
Gudrun Lilja Gunnlaugsdóttir (Island)
Timothy Jacob Jensen (Taani)
Harri Korhonen (Soome)
Heikki Zoova (Eesti)
Kuna 46 osalenud nominendi tase oli niivõrd kõrge, otsustas ?ürii suure hulga töid veel eriliselt ära märkida.
Parima tootedisaini preemia sai Mare Kelpman kollektsiooni eest Lights&Stripes. See on high-tech materjalidest kootud kangastest padjakollektsioon, mis on inspireeritud esiemade triibuvaipadest. Osa ornamendist kogub endasse valgusenergiat ning helendab pimeduses, olles dekoratiivseks ja funktsionaalseks valgustajaks hämaras ruumis.
Äramärgitud tööd tootedisaini kategoorias on:
Matti Õunapuu – vann PAO
Martin Pärn – juhimööbli seeria KUMA
Tarmo Luisk ja Margus Triibmann – taimekonteiner/istepink/valgusti KAUBAPALL
Reet Aus – rõivakollektsioon ReUse
Elna Kaasik – paberkangasari Kirjad
Parima disainiprojekti eest sai preemia Tarmo Luisk valgusti LED STICK eest.
Led Stick on led-valgusallikas. Kasutades erineva optilise läätsega led’isid saab luua erineva iseloomuga Led Stick’e. Valgusallikas koosneb alumiiniumkorpusest, mis töötab ka jahutina, led’idest, klaaskattest, mida saab kasutada optikana ja pistikust. Lihtne on koostada erinevaid valgusteid ja muuta valguse suunda.
Äramärgitud tööd disainiprojekti kategoorias on:
Martin Pärn ja Edina Dufala-Pärn – kummipink
Tarmo Luisk ja Margus Triibmann – Rotermanni tänava terviklahendus, led-tänavavalgustid, valgustusega plastistmed, prügikastid, taimekonteinerid
Marta Kisand – pulmavaibad – eesti etnograafiliste vaipade kollektsioon
Eeskujuliku design management’i eest sai preemia By Roller.
www.byroller.com
Design management’i äramärgitud ettevõtted on:
AS Balteco www.balteco.com
Fellin Furniture OÜ www.fellin.eu