TERVITUSTEGA PÄIKESELISELT MAALT: 25. märtsil tutvustatakse Tartu Kunstimuuseumis uut näitust „Parandamise esteetika tänapäeva Gruusias“ ning sellega kaasnevat samanimelist raamatut. Kuraator Marika Agu kirjeldab, mida grusiinid täna toimetavad.
Gruusia kunstist teatakse enamjaolt naivistliku kunstniku Niko Pirosmani (1862–1918) loomingut. Ilmselt igaüks, kes on külastanud Thbilisit või mõnda kohalikku gruusia restorani, on näinud tema tööde reprosid – pilte loomadest, lõpmatutest pidustustest lookas söögilauaga, erinevatest gruusia tüpaažidest (talupoeg, kalamees, pruut, maadevalitseja, vaimulik) jne. Pirosmani kultus viitab iseenda eksotiseerimisele – isegi sajand pärast kunstniku surma kasutatakse gruusia kultuurist rääkides tema maalikunsti peamise viitepunktina, irdudes seega sellest, mis praegusel ajahetkel Gruusia ühiskonnas toimub.
Mõrad, lõiked, augud, murrangud
Tartu Kunstimuuseumis on gruusia kunstnike näitused toimunud 1964., 1970. ja 1971. aastal ning järgmine leiab aset aastal 2016. Kui varasemaid näitusi tingis tihe suhtlus Nõukogude Liidu liikmesriikide vahel, siis nüüd ajendab näitust korraldama pigem uudishimu ning teadmiste vähesus gruusia kaasaegse kunsti kohta. Arvestades Tartu Kunstimuuseumi väiksust, ei ole sel kohustust keskenduda ainult peavoolu või esinduskunstnike loomingu eksponeerimisele, võimaldades liikuda ka äärealadel ning alternatiivsetel skeenedel, mis muidu niivõrd tähelepanu ei pälviks. Eesti ja Gruusia jagavad mõlemapoolset sümpaatiat, arvestades sotsialistlikku minevikku ning mõlema riigi geopoliitilist vahepealsust, paiknedes suurte regioonide kõrval, millest ühegagi ei saa ennast lõpuni identifitseerida.
Näituse ja raamatu aluseks on võetud kontseptsioon „parandamise esteetika“, mis väljendub mõrades, lõigetes, aukudes ja murrangutes nii Gruusia ühiskonnas kui ka isiklikus elus. Kunstnikud ja kirjutajad reflekteerivad parandamise mõiste üle, haarates nii kollektiivseid dünaamikaid kui ka personaalseid juhtumisi. Vajaduse kaudu midagi korrastada väljenduvad hierarhiad ja standardid, mille toel peetakse teatud konditsiooni parandamise vääriliseks ning mõnda mitte. Parandamise praktikat illustreerivad mõisted nagu „haltuura“ ja „euroremont“. Viimane jõudis Eesti ühiskonnas kasutusse eelkõige Euroopa Liitu astumise eel, märkides iha lääneliku elukorralduse järele. Euroremont tähendab normaliseeritud parandamiseviisi, mille puhul on kasutatud spetsiifilisi materjale ja töövõtteid, mille tulemuseks on üldjuhul anonüümne ning standardiseeritud esteetika. „Haltuura“ seevastu väljendab pidevat lõpetamatuse ja ligilähedasuse, kõikuva tasakaalu ja ebapiisava pühendumise seisundit, seostudes samas ka läbimõtlematute äkk-katsetega midagi paremaks muuta.
Haltuura: võimalikult odavalt
Mõistet „haltuura“ illustreerib kunstnik Nino Sekhniashvili töö pealkirjaga „Ligilähedane“ (2015), mis on täiendatud kujul eksponeeritud ka näitusel. Teos jäädvustab tema isa katset omal käel maja ehitada, järgimata arhitektuurse kompositsiooni ja funktsionaalsuse tavapäraseid juhiseid. Keerukas olukord, kus nappis raha, materjale ja teadmisi, viis üsna ootamatu tulemuseni, nii et näiteks aknaid sai avada üksnes kruvikeeraja abil. Tegelikult oli selle Mindeli tänava ehituse põhieesmärk püstitada maja võimalikult odavalt. Selles suhtes käitus Nino isa kui meistrimees, kes kasutas ära kõik, mis oli käepärast ja saadaval.
Omal käel õpitud oskuste kombineerimine vanade traditsioonide ja tegelike vajadustega määratleb esteetilise ja semantilise tiheduse Thbilisi sees. Joanna Warsza, kes kureeris 2013. aastal Gruusia paviljoni Veneetsia biennaalil, kommenteerib seda trükises avaldatud intervjuus järgmiselt.
„Mina isiklikult näen selles parasiitses Gruusia-pärases remondi-arhitektuuris võimalikku progressiivsust: on leitud omamoodi vahendid, sest ei taheta minevikku hävitada, alla suruda ja seejärel unustada. Sa kas lihtsalt kasvad minevikust välja või remondid selle ära, lisades järjekordse kihi. Sedasorti arhitektuur viitab tagasi ka kohalikule palimpsestlikule ehitustehnikale, millega on keskajast saadik Kaukasuse mägede järskudele nõlvadele olemasolevate majade peale uusi ehitatud – nii ei tehta minevikust mitte monumenti, vaid laiendatakse seda tuleviku jaoks. Mulle jättis kõige sügavama mulje see, kuidas nõukogude pärandit ei olnud vaja likvideerida ega eirata – nagu tehakse mu kodumaal Poolas.“
Edasiarendatud vanad hooned
Gruusia arhitektuuritraditsioonis vanu ehitisi mitte ei asendata, vaid neid arendatakse edasi. Seda tendentsi on jäädvustanud ka kunstniku Sophia Tabatadze projekt „Pirimze“ (2015) installatsiooni, raamatu ja dokumentaalfilmi näol. Kesklinnas paiknenud Pirimze hoone pakkus aastakümneid teenuseid igaühele, kellel oli midagi katki läinud: kingad, rõivad, kellad, ehted, elektroonikaseadmed. Lisaks oli võimalik seal saada ilu- ja rätsepateenust. Selle lähimaks analoogiaks oli tõenäoliselt Teenindusmaja Tallinnas, mis tegutses 1974. aastast, kuni 2004. aastal avati peale põhjalikku ümberehitust samas majas Tallink City Hotel.
Pirimze hoone (ehitatud 1971) asendati 2007. aastal Pirimze Plazaga, mis majutas standardseid, anonüümseid kontoriruume, mida eelmised rentnikud ei saanud endale lubada.
Eelmistel töötajatel õnnestus olukorraga kohaneda, puistates oma ühemeheettevõtted sama hoonet ümbritsevatesse ehitistesse laiali. Näitusel on eksponeeritud koopia Pirimze hoone käsitööliste kojast algupäraste tööriistade ja sisekujunduse elementidega (väljalõiked ajakirjandusest, embleemid, pildikesed jms). Taolisi putkasid oli hoones sadu, igaüks kujundatud oma meistrimehe maitse ja käe järgi.
Sotsiaalne dünaamika tänases Gruusias
Näitusel eksponeeritud teosed on välja toodud ka seda saatvas trükises.
Trükise toimetaja Francisco Martínez on tellinud tekstid üheteistkümnelt autorilt, mille tulemuseks ei ole ainuüksi Gruusia-pärase parandamiskultuuri kirjeldamine – pigem on tegemist kaleidoskoopilise ülevaatega sotsiaalsetest dünaamikatest ning materjalikultuurist (sisaldades kunsti) tänapäeva Gruusias.
Trükise autorid on rahvusvahelise profiiliga kuraatorid (Irena Popiashvili, Joanna Warsza), gruusia kunstiajaloolane (Lali Pertanava), eesti humanitaarteadlased (Rene Mäe, Juuli Nava, Aimar Ventsel), National Geographicu ajakirjanik (Paul Salopek), semiootik (David Bostanashvili) ning antropoloogid (Marcos Farias Ferreira, Francisco Martinez, Constanza Curro).
25. märtsil kell tutvustavad gruusia kunstnikud oma tööd ja loomingut – kunstnik Nino Sekhniashvili räägib kogemustest juhtida Thbilisis asuvat artist-run-space’i„Nectar“, Sophia Tabatadze annab loengu eelmainitud Pirimze hoone muutuste dokumenteerimisest. Lisaks esitletakse näitusega kaasnevat raamatut. Üritus toimub inglise keeles. Täpsem info muuseumi kodulehel!
*Kunstnikud: David Bostanashvili, Bouillon-grupp, Thea Gvetadze, Levan Mindiashvili, Giorgi Okropiridze, Nino Sekhniashvili, Sophia Tabatadze
*Kuraator: Marika Agu
*Raamatu toimetaja: Francisco Martínez, Marika Agu
*Tekstide autorid: Marika Agu, Rael Artel, David Bostanashvili, Constanza Curro, Marcos Farias Ferreira, Francisco Martínez, Rene Mäe, Juuli Nava, Lali Pertenava, Irena Popiashvili, Paul Salopek, Aimar Ventsel, Joanna Warsza