MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Paradiisi palmisaared – Väikeste Antillide Antigua ja Barbuda, Barbados, Grenada, Saint Kitts ja Nevis ning India ookeani Seišellid ja Maldiivid. See on huvitav kraam igavlevatele lollidele, riigid, mida pole üldse mõtet pidada.
Põhjamaa inimestes, kellel on paar kuud tõelist sooja ilma, elab unistus palmisaarest, kus on igavene suvi, ookean, pilvitu taevas ja muinasjutulised võimalused logelemiseks. Maailm on täis jalgpallimiljonäre, filmitähti, igat sorti oligarhe, korruptiivseid riigitegelasi, lihtsalt väga rikkaid inimesi ja nende lähikondlasi, kes selliseid palmisaari vajavad. Kasvõi selleks, et sinna oma luksusjahiga randuda. Sellised unistuste palmisaared on olemas. Mõni kannab neist koguni riigi nime. Ja seda ainult selleks, et ülalpool loetletud tegelastel oleks, kus käia. Muidu on taolised palmisaared absoluutselt mõttetud riigid, ajaloo eksitus ja vingerpuss.
Soojade merede palmisaared
Atlandi ookeani saared on koondunud peamiselt idaossa Aafrika ja Euroopa mandri lähedusse ning lääneossa Kariibi mere piirkonda, piirnedes loodes Põhja-Ameerika Mehhiko lahe ja Florida poolsaarega, läänes Kesk-Ameerikaga ja põhjas Lõuna-Ameerikaga.
Ajalooliselt said Kariibi mere saared esimestelt eurooplastest maadeavastajatelt nimetuse Lääne-India saared, eesotsas Kolumbusega oldi veendunud, et Euroopast läände purjetades avastati uus meretee Indiasse. Kariibi mere saartel valitseb troopiline kliima.
Suurriikide pidev kaklemine oma Kariibi mere koloniaalvalduste üle lõid eeldused, et paljudest killustatud saarekestest tekkisid lõppude lõpuks ka iseseisvad riigid. Peamised osapooled nendes veristes maadejagamistes olid suured impeeriumid Hispaania, Prantsusmaa ja Suurbritannia.
Geograafiliselt jagatakse Kariibi mere saared Bahama saarteks ning Suurteks ja Väikesteks Antillideks. Bahama Saarte Ühendus moodustab alates 1973. aastast iseseisva riigi, mis koosneb u 700 saarest ja 2000 korallrahust, millest asustatud on vaid 30 ringis. Saarte pindala kokku on 14 500 km². Suur-Antillid koosnevad kuuest idapoolsemast suuremast saarest: iseseisvatest riikidest Kuuba, Dominikaani Vabariik, Haiti, Jamaica ning Suurbritanniale kuuluvast Kaimanisaartest ja USAga ühinenud Puerto Ricost. Suur-Antillide saarestiku pindala kokku on 216 000 km².
Väikesteks Antillideks nimetatakse väikeste saarte vööd, mis moodustavad Lääne-India saarestiku lõuna- ja kaguosa. Nende saarte pindala on u 14 000 km². Väikestel Antillidel asub kaheksa iseseisvat riiki, ülejäänud territooriumid kuuluvad USA või Venezuela koosseisu või on jäänukid kunagistest Suurbritannia, Prantsusmaa ja Hollandi koloniaalvaldustest.
Väikesed Antillid kujutavad endast mäeaheliku sarnast kaart ning on vulkaanilise päritoluga. Lisaks veel soe ja niiske troopiline kliima, mis teeb Väikesed Antillid üheks sihtmärgiks, kust otsida meile sobivat palmisaart.
India ookeani piiravad lõunast Euraasia manner, läänest Aafrika ja idast Austraalia. India ookean ei ole saareriikide poolest väga rikas. Enamik saari jääb mandri lähedusse ja on vastavate riikide osad. Iseseisvatest riikidest suurimad saareriigid on Madagaskar ja Sri Lanka, India ja Vaikse ookeani piiril Sumatra ja Jaava. Tervikuna asuvad India ookeani saartel lisaks kahele nimetatule sellised riigid nagu Bahrein, Maldiivid, Mauritius ja Seišellid. Meie palmisaare otsingutes torkavad sobivatena silma Maldiivid ja Seišellid.
Maakera suurim veekogu, Vaikne ookean jääb idas Ameerika, läänes Euraasia ja Austraalia vahele. Suurimad saarte rühmad paiknevad lõunaosas, kus need jagatakse geograafiliselt Melaneesiaks, Polüneesiaks ja Mikroneesiaks. Sealt võiks sobivaid palmisaari leida, kuid kauguse tõttu turism sinna eriti ei jõua. Pealegi on enamik taolistest saartest suuremate riikide osad või sõltuvad territooriumid.
Riigid ja sõltuvad territooriumid
Kuna meie tegeleme iseseisvate riikidega, olgu nad siis kui tahes mõttetud, peame palmisaare otsinguil üle parda viskama kõik sõltuvad territooriumid. Nimetame siis kolooniaid viisakalt nii. Siin ilmneb üks väga huvitav nähtus. Pärast suurte koloniaalimpeeriumide kokkuvarisemist alates 1960. aastatest on vanad impeeriumid suutnud säilitada endale alluvaid territooriume, mis meenutavad just meie otsinguobjekti – soojade merede palmisaart turismi sihtkohana. See on huvitav avastus, et just sellistest unistuste puhkuseparadiisidest hoiavad kunagised koloniaalimpeeriumid viimasena küünte ja hammastega kinni.
Mariaanid Vaikses ookeanis kuuluvad USA-le
Võtame ette Vaikse ookeani saared. Mariaanid ookeani lääneosas Mikroneesias kuuluvad USA-le. Guam on Mariaanide lõunapoolseim saar. Guami staatus on selline, et ta ei kuulu USA koosseisu, kuid on samas USA valdus. Saarel on suur USA sõjaväebaas, sellest vabal territooriumil Filipiinide mere ääres läänerannikul keerleb kogu elu turistide teenindamise ümber. 90% turistidest on Jaapanist, sest Guam on Jaapanile lähemal kui Hawaii saared. Turism tundub olevat nähtus väljaspool igasugust poliitikat. 2012. aastal kehtestas USA Venemaa turistide jaoks viisavaba režiimi. Sealt alates on Guami populaarsus vene rikkurite seas aina kasvanud, saarele on tekkinud nn vene restoranid venekeelsete reklaamidega, kus filipiinidest kohalikud kokad meeleheitlikult vene rahvusköögi hõrgutisi püüavad valmistada.
Samasuguses USA valduses olevad Põhja-Mariaanid moodustavad saarestiku 16 põhjapoolset saart, mis jäävad Filipiinide ja Hawaii vahele. Jällegi turismile pühendunud saared. Aastas külastab u 80 000 elanikuga saart pool miljonit turisti, peamiselt Jaapanist. Sarnaselt Guamiga saavad Venemaa turistid viibida seal 45 päeva viisavabalt.
Pitcairn Vaikses ookeanis kuulub Suurbritanniale
Suurbritannia ainus valdus Vaikses ookeanis, Pitcairn Polüneesias saab u 80% oma tuludest turismist. Pitcairnil peatuvad kruiisilaevad, sest saar on tuntud oma erilise ajaloo poolest. Kuna saarel elab ainult 50–60 inimest, ei saa kohapeal puhkus olla eriti massiline. Saare esimesed asukad olid Briti laeva Bounty mässama hakanud meeskonnaliikmed. Osa neist jõudis Pitcairnile ja nad avastas sealt USA laev alles 1808. aastal.
Prantsuse Polüneesia
Pitcairnist läände jääb Prantsuse Polüneesia, mis koosneb 35 saarest ja 83 atollist. 1962. aastal toodi saartele üle Prantsusmaa tuumapolügoon. Pärast sõjaväe lahkumist on tähtsamaks tulude allikaks muutunud turism.
India ookeani saared
Ka India ookeanis leidub koloniaalvalduste reliktidest palmisaari, ehkki vähesel määral. Pigem on turistide populaarsuse võitnud Taile kuuluva Phuketi sarnased puhkusesaared. Kuid midagi me ikka sellest rubriigist leiame, näiteks 1946. aastast Prantsusmaa ülemerepiirkond Réunion. Vulkaanilise tekkega saar asub 800 km Madagaskarist idas. Turism on saare majanduses küll tähtsal kohal, kuid kauguse tõttu on seal arvestatavam majandusharu siiski suhkruroo kasvatamine.
Atlandi ookean
Atlandi ookeani idaosa palmisaartest rääkides on Euroopa massiturismi mekad Portugalile kuuluv Madeira 600 km kaugusel Aafrika rannikust ja Hispaania Kanaari saared, Aafrika looderannikust 100 km kaugusel asuv lähistroopilise kliimaga saarestik, üks Hispaania 17 autonoomsest piirkonnast. Kindlasti tuleb nimetada ka Portugali autonoomset piirkonda Assoore Atlandi ookeani põhjaosas. Vulkaanilised saared pakuvad siiski enam huvi loodushuvilisele nõudlikumale rändajale, mitte olesklemist nautivale mererannas lesijale.
Bermuda
Hoopis teine pilt avaneb meile Atlandi vastaskaldal. Umbes poolel teel Euroopast Ameerikasse asub suur veteväli, mida ei piira rannad ega saarestikud, vaid hoovused. Läänest ja põhjast Golfi hoovus, lõunast Antilli hoovus ja idast Kanaari hoovus. Sargasso meri on koht, kus angerjad kudemas käivad. Kuid seal asub ka kurikuulus Bermuda kolmnurk, osa Sargasso merest Bermuda saare, Puerto Rico loodetipu ja Florida poolsaare lõunatipu vahel. Suurbritannia meretagune ala Sargasso meres Bermuda koosneb 181 saarest ja korallrahust, millest asustatud on 20. Neist saartest 10 on omavahel ühendatud sildade ja teetammidega ning moodustavad peasaare Main Island. Bermuda saarestiku saared on ainsad Sargasso meres. Miks see 53,2 km² suurune 65 000 elanikuga saarestik on meie käsitluses ülioluline? Seetõttu, et ta on Suurbritannia Kariibi mere meretaguste valduste ülesehituse musternäide. Bermuda elab turistide ja nn finantsteenuste najal. Elab nii hästi, et on sisemajanduse koguproduktilt (SKP) maailma riikide ja hallatavate territooriumide seas teisel kohal Luksemburgi järel. Juba 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses hakkas Bermuda majandus orienteeruma turismile. Praegu annab turism 60% kogu tulust. Bermudat külastab igal aastal ligi 600 000 turisti, kellest 90% on USAst. Kuid mis veelgi tähtsam, Bermuda on maksuparadiis, offshore-ettevõtete kodukoht. Selle tõttu on Bermuda näiteks merelaevade tonnaažilt maailmas viiendal kohal. Tegelikult müüb Bermuda lihtsalt oma lippu ega küsi selle eest makse, mille tõttu maailma maade merelaevanduse kompaniid registreeritakse seal. 1970. aastal asendati kohalik rahaühik Bermuda nael (oli seotud Briti naela kursiga 1 : 1) Bermuda dollariga, mis on omakorda seotud USA dollariga kursiga 1 : 1.
Bermuda mudel töötab ka kõigil Kariibi mere Suurbritannia valduste puhul. Ja muuseas, töötab hästi. Kaimanisaared kuulusid ajalooliselt Jamaica alla, kuid viimase iseseisvumise järel 1962. aastal soovisid Kaimanisaarte elanikud jääda Briti krooni alla. Ja õigesti tegid. Tänapäeval on Kaimanisaared õitsev offshore-keskus, saartel on registreeritud ligi 100 000 ettevõtet, sealhulgas 500 panka ja 800 kindlustusfirmat. Turism annab 75% Kaimanisaarte tuludest, 68 000 elanikuga kolmest saarest koosnevat piirkonda külastab igal aastal üle 2 miljoni turisti.
Briti Neitsisaared on Väikeste Antillide kõige põhjapoolsem rühm saari. Briti Neitsisaared on kõige stabiilsema ja tugevama majandusega haldusterritoorium Kariibi mere piirkonnas. Tuntud maksuvaba piirkonnana, saari külastab u 800 000 turisti aastas, peamiselt USAst.
Turism ja maksuvabadus iseloomustavad ka teisi Briti meretaguseid piirkondi Kariibi mere saarestikus, selliseid nagu Anguilla, Turks ja Caicos ning Montserrat.
Oma koloniaaljäänukeid hoiavad Kariibi mere saartel heldinult ka Prantsusmaa ja Holland. Turism õitseb sellistel paradiisi palmisaartel nagu Prantsusmaa meretagused piirkonnad Guadeloupe ja Martinique Väikestel Antillidel. Hollandile kuuluvad turismimagnetid Aruba, kus pärast naftatöötlemise lõpetamist on turism vallutanud kogu majandustegevuse. Brittide eeskujul on Aruba maksuparadiis. Aruba on üks ühe elaniku kohta kõrgema sissetulekuga riike Kariibi mere saartel. Samad jooned iseloomustavad Hollandi Antillide kaht ülejäänud omavalitsuslikku piirkonda, milleks on Curaçao ja Bonaire.
Sõelale jääb 6 saareriiki
Pärast pikka analüüsi ja kaalumist jäi meie palmisaarte otsingu sõelale kuus riiki. Antigua ja Barbuda, Barbados, Grenada, Saint Kitts ja Nevis asuvad kõik Väikeste Antillide saarestikus. Nende saareriikide tulust annab turism 60–70%. Peale kõige muu on neil riikidel üks poliitiliselt määratlev ühisjoon, kõik nad on Briti Rahvaste Ühenduse liikmesriigid, seega endised Briti kolooniad. Kõige varem iseseisvus neist Barbados 1966. aastal, Grenada 1974, Antigua ja Barbuda 1981 ja Saint Kitts ja Nevis 1983. aastal.
Suurima rahvaarvuga on Barbados (286 000 elanikku), väikseimaga Saint Kitts ja Nevis 56 000 elanikuga). Nende vahepeale jäävad veidi üle 100 000 elanikuga Grenada ning Antigua ja Barbuda.
Barbados
Barbados asub samanimelisel saarel, mida ümbritsevad mõned väikesaared. Esimese püsikoloonia rajasid saarele britid 1627. aastal. Saare pärast pidasid sõda Suurbritannia ja Holland.
Barbados on Kariibi mere idaosa riikidest kõige arenenuma majandusega, kus peamist tulu toob turism. Nagu mujalgi selles piirkonnas, oli varem peamiseks tegevusalaks suhkruroo kasvatamine. Uuteks majandusharudeks on offshore-pangandus ja IT-sektor. Riigis on oma raha Barbadose dollar. Enamik rahvastikust on Aafrika neegerorjade järeltulijad. Peamiseks usutunnistuseks on anglikaani kirik ja teised protestantlikud suunad.
Grenada
Grenada on Kariibi mere saartele mitte-iseloomulikult tasane saar. Algul oli Grenada Prantsusmaa võimu all ja see hävitas viimseni saare põliselanikud kariibid. Omavahelistes sõdades läks saar Versailles’i rahulepinguga 1783 lõplikult brittide kätte. 18. sajandil olid kõik Lääne-India saared pühendunud suhkruroo kasvatamisele ja suhkru tootmisele Aafrikast toodud orjatööjõu abil. Kui Grenadat tabasid suured looduskatastroofid, hakati seal kasvatama muskaatpähkleid. Lisaks viljeleti kakaopuude kasvatamist. Peale Grenada saare kuulub riigile veel lõunapoolne osa Grenadiini saartest.
- aastal toimunud riigipöörde järel tuli Grenadas võimule marksistlik revolutsiooniline valitsus, mis asus kohe looma tihedaid suhteid Kuuba, Nicaragua ja teiste kommunistlike režiimidega. 1983. aastal vallutas saare USA sõjavägi ja kommunistid kõrvaldati võimult. Sealtmaalt on toimunud rahulik majandusareng, tähtsaim majandusharu on turism. 1997. aastast on antud hoogu offshore-pangandusele. Enamik rahvastikust on Aafrika orjade järeltulijad. 45% rahvastikust on katoliiklased, 44% protestandid.
Antigua ja Barbuda
Riik koosneb kahest suuremast saarest (Antigua ja Barbuda) ning hulgast asustamata väikesaartest. Mõlemad asustatud saared on vulkaanilise tekkega. Suurbritannia koloniseeris saared 17. sajandil. Saartele rajati suhkruroo istandused ja toodi Aafrikast orjatööjõud. 17. sajandi lõpul vallutas saared lühiajaliselt Prantsusmaa. Tänapäeval on tähtsaim majandusharu turism, mis annab üle 60% kõigist tuludest. 1982. aastast alates areneb riik ka offshore-piirkonnana: 1993 anti roheline tee offshore-pankadele. Uue haruna on kiiresti kasvanud internetimängude äri. Rahaühikuna on kasutusel koos mõnede teiste sealsete riikidega Ida-Kariibi dollar. Enamik rahvastikust on Aafrika päritolu. Usutunnistuselt on enamuses anglikaanid ja teised protestantlikud voolud.
Saint Kitts ja Nevis
Inglise kapten Thomas Warner rajas 1624. aastal saarele esimese koloonia Kariibi mere saartel. Ka Prantsusmaa rajas sinna oma esimese koloonia, saar jagati Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel. Mitmel korral püüdsid prantslased kogu saart oma valdusesse võtta, kuid 1713. aasta rahulepinguga sai kogu saare oma valdusse Suurbritannia. Britid rajasid oma asunduse 17. sajandi alul ka Nevise saarele. Just Nevise saare kuumaveeallikatele rajati 1778. aastal kogu läänepoolkera esimene hotell ja hakkas edenema turism. Kahte suuremat saart ümbritsevad korallrahud. Kuni 20. sajandi esimese pooleni oli peamine majandusharu suhkruroo kasvatamine. Hoo on sisse saanud ka offshore-pangandus. Peamiseks kaubanduspartneriks on USA. Aafrika päritolu rahvastik on valdavalt anglikaanid ja teiste protestantlike usulahkude järgijad. Grenada ning Saint Kitts ja Nevis on läänepoolkera kaks väikseimat riiki. Mõlemas on kasutusel oma valuuta – Ida-Kariibi dollar.
Nagu näeme, kopeerivad need iseseisvad palmisaared pea kõiges sealse piirkonna, eriti Suurbritannia ülemere-valduste majandusstruktuuri, kuid vähem edukal moel ning on majanduslikult ja poliitiliselt ikkagi suures sõltuvuses geograafiliselt lähimatest (USA) ja kultuuriliselt ning ajalooliselt lähimatest (Suurbritannia) suurriikidest. Mis mõte sellisel riiklusel küll on?
India ookeani saareriikidest jäid meie valikusse Seišellid ja Maldiivid. Seišellid on Aafrika väikseim riik, Maldiivid pindalalt ja rahvaarvult Aasia väikseim riik. Kui Maldiivid on moslemiriik, siis Seišellid on katoliiklik maa.
Maldiivid
Maldiivide saarestik Indiast lõunas koosneb suurest hulgast atollidest – korallrahudest. Seetõttu on riigi kõrgeim tipp vaid 4,2 meetrit. Saarestikus elab üle 400 000 elaniku.
Saared asustati juba üle 2000 aasta tagasi tänapäeva Sri Lankalt ja India lõunaosast väljarändajate poolt. 5.–7. sajandil ilmusid saartele araablased ja pärslased. Juba 12. sajandil võtsid elanikud omaks islami. 16. sajandi keskel püüdsid saari vallutada esmalt portugallased ja seejärel hollandlased, kuid edutult. 1887. aastal õnnestus see lõpuks brittidel. 1959. aastal tekkis Madiividel separatistlik moodustis, mis eksisteeris kuni 1963. aastani. 1964. aastal hakkasid Maldiivide elanikud Briti koloniaalvõimu vastu mässama. Suurbritannia andis Maldiividele iseseisvuse 1965. aastal. Võim on küll järk-järgult demokratiseerunud, kuid tänavatele valguv võimuvõitlus kordub aeg-ajalt siiani.
Peamised majandusharud on turism ja kalapüük. Igal aastal külastab Maldiive kuni pool miljonit turisti. Esimesed turistid tõi siia üks tuntud Itaalia rännumees koos kahe kohaliku ettevõtjaga alles 1972. aastal. Turistide teenindamine annab 30% riigi SKP-st. Põllumajanduses on peamine tegevus kookospalmid.
Seišellid
Seišellid asuvad 1600 km kaugusel Aafrika rannikust, põhja pool Madagaskarit. Riigis on 115 saart, millest 33 on asustatud. Suurimal saarel Mahel elab ligi 80% riigi 95 000 elanikust. Seal asub ka pealinn Victoria ja rahvusvaheline lennuväli. Saared jagunevad graniitsaarteks ja korallrahudeks.
Saared avastasid Portugali meresõitjad 1505. aastal. 1742 läksid saared Prantsusmaa valdusesse ja 1794 vallutasid need britid. Pärast Seišellide iseseisvumist 1976. aastal on seal toimunud mitmeid riigipöördeid. 1977. aastal tulid niimoodi võimule marksistid-revolutsionäärid. Nende rajatud totalitaarne režiim leevenes 1991. aastal, kui toimusid mitmeparteilised vabad valimised ja senised võimurid loobusid marksistlikust riigiehitusest. Riigi tuludest moodustab turism 75%. Seišellide külastajad võivad piiranguteta puhata kõikidel randadel, kaasa arvatud hotellide randadel. Alates 1995. aastast areneb riik ka kui offshore-keskus. Seišellidele on registreeritud üle 140 rahvusvahelise firma. Alates 2013. aastast hakkasid Seišellid rahvusvahelise rahapesu vastase võitluse tulemusena edastama teiste riikide maksuametitele teavet riigis registreeritud offshore-firmade kohta. Riigi tähtsaim ekspordiartikkel on tuunikalakonservid (90%) ja krevetid (5%). Rahaühik on kohalik ruupia.
Seišellide rahvastik on kirju: prantsuse-afrikaani mulatid, eurooplased, neegrid, hindud, hiinlased ja araablased. 82% rahvastikust on katoliiklased, 6% anglikaanid. 15-aastaste ja vanemate inimeste seas on kirjaoskajaid 92%.
Lõpetuseks
Niisiis oskab iga lugeja ise hinnata: palmisaarte otsingud on küllaltki kaheldav asi, kui sa ei ole jahiga ookeanil ringi luusiv suvaline logard. Mida seal ikka teha, las peavad ise oma palmisaari.
Saareriigi otsinguil
Kuidas leida tüüpiline mõttetu palmisaar? Esiteks on meil vaja sõeluda välja saareriigid.
ÜRO andmetel on praegu 194 iseseisva riigi seas selliseid saareriike 47. Saareriigiks ei peeta Austraaliat (mis on manner) ning veel on kaks riiki, mille mõned osad asuvad mandril, kuid pealinnad asuvad saarel – Taani ja Ekvatoriaal-Guinea.
Saareriikide seas on pindalalt tõelisi hiiglasi ja kääbuseid. Kõige suurem klassikaline saareriik on Indoneesia, pindalaga pea 2 miljonit km². Eestist üle viie korra suurem Suurbritannia jääb saareriikide loetelus oma pindalaga alles 7. kohale. Indoneesia ja Suurbritannia vahele mahuvad veel Madagaskar, Paapua Uus-Guinea, Jaapan, Filipiinid ja Uus-Meremaa. Suurbritanniale järgnevad Island ja Kuuba on Ühendkuningriigist pindalalt umbes poole väiksemad, Iirimaa ja Sri-Lanka umbes kolm korda väiksemad.
Sealt alates tulevadki riigid, mis võiksid pretendeerida tüüpilise palmisaare nimetusele. Seda enam, et kõik nad on soojade merede saareriigid. Kõigepealt Eestist veidi suurem Dominikaani Vabariik ja veidi väiksem Taiwan. Loetelus järgnevad Haiti (27 750 km²) ja Saalomoni Saared (27 556 km²). Pindalaga 10–20 000 km² vahele jäävad Fidži, Ida-Timor, Bahama, Vanuatu ja Jamaica. Napilt jääb sellest vahemikust välja Küpros (9251 km²).
Sealt edasi kahaneva pindalaga saareriikide loetelu tuleks võtta juba luubi alla, sest just sellest grupist peaksime leidma meid huvitava tüüpilise mõttetu palmisaare: riigid pindalaga 5000–1000 km² kahanevas järjekorras on Brunei, Trinidad ja Tobago, Roheneemesaared, Samoa, Mauritius, Komoorid, São Tomé ja Príncipe.
Edasi riigid pindalaga 800-500 km². Nende riikide jaoks on Eesti juba tõeline hiiglane, sest oma suuruselt jäävad nad maha 6-9 korda. Sellesse järjestusse mahuvad Kiribati, Tonga, Dominica, Bahrein, Mikroneesia Liiduriigid, Singapur, Saint Lucia ja Belau. Edasi tulevad 9 riiki, mis on juba päris tillud, pindalaga 450 – 200 km²: Seišellid, Antigua ja Barbuda, Barbados, Saint Vincent ja Grenadiinid, Grenada, Malta, Maldiivid, Saint Kitts ja Nevis, Marshalli Saared. 47-riigilise saareriikide loetelu lõpetavad 2 mikroskoopilist riiki Tuvalu ja Nauru, pindalaga vastavalt 26 km² ja 21 km². Kui Tuvalu on maailma väikseim riik millel on pealinn
