LEGENDIDE PESAKAST: Suvel saab sammud seada Tartusse, sest sellel aastal on Tartu ja ka Eesti kunstielus tähtsal kohal kunstikool Pallas, mis tähistab 1. oktoobril oma asutamise 100. aastapäeva. Pallasest sai esimene kõrgemat kunstiharidust pakkuv kool Eestis ning ta on väga oluline ka Tartmusi loomisloole, sest just pallaslased asutasid 1940. aastal Tartu Kunstimuuseumi. Kristlyn Liier joonistab kaardi.
Kooli asutamine polnud lihtne – 20. sajandi alguse poliitiline olukord ning nii I maailmasõda kui ka Vabadussõda kurnasid väikest riiki, pärssides erinevate liitude, seltside, ühingute ja koolide asutamist. Kuigi kool loodi 1919. aastal kunstiühing Pallase eestvedamisel (Konrad Mägi, Aleksander Tassa, Ado Vabbe ja Anton Strakopf), kinnitati kooli põhikiri alles 31. märtsil 1920. ning 3. novembril 1924 saadi lõpuks ka kõrgema kunstikooli nimetus.
Pallas panustas palju eesti kunstiajaloosse – selle esimeseks juhiks oli Konrad Mägi ning esimese lennu 1924. aastal lõpetas ka eesti esigraafik Eduard Wiiralt. Kooli tegevusele hakkas lõppu tegema nõukogude võimu tulek 1940. aastatel: Kõrgem Kunstikool Pallas lõpetas 1944. aastaga tegevuse ja paljud toonased õpilased põgenesid välismaale. Kuigi peale seda kooli enam ei eksisteerinud, kestis kunstikooli mõju edasi veel kuni 1960. aastateni.
Esimene
Näitus „Pallas 100. Kunstikool ja kultus“ (kuraatorid: Hanna-Liis Kont ja Joanna Hoffmann) keskendub kooli tegutsemisaastatele 1919–1944. Tegu on olulise perioodiga eesti kunstiajaloos, sest kõigest 25 aastaga suudeti luua kunstiharidus, mis vastas ka Euroopa nõudmistele ja standarditele. Jõudumööda käidi ennast täiendamas ka Euroopas. Pallase õpilased polnud reeglina jõukad, pigem vaesed ning seetõttu kestsid ka õpingud kaua. Välismaale reisimine, näiteks Saksamaale, Prantsusmaale ja Itaaliasse polnud alati rahalistel põhjustel võimalik ning nii jäid suured unistused paljudel ette võtmata.
Tartmusi kõik kolm korrust on jaotatud erinevate alateemade vahel: esimesel korrusel on võimalik heita pilk Pallase asutamisele ning selle algusloole, samuti üldisele poliitilisele olukorrale, mida ilmestab ka Pallasega paralleelselt jooksev ajatelg. Lisaks on võimalik panna klapid pähe ning kuulata intervjuusid tänase päeva kunstikultuurimaastiku tuntumate nimedega, kes vastavad erinevatele Pallase tänast kuvandit ja mõju puudutavatele küsimustele.
Teine ja kolmas
Teine korrus on väga inimkeskne, keskendudes ateljeedes töötamisele ja õppimisele ning Pallase õpilastele (auto)portree formaadi kaudu. Ateljeede teema võimaldab luua seoseid ja tõmmata paralleele õpilaste ja õpetajate vahel, analüüsida, kui palju või vähe ateljeede ümber koondunud õpilased tegelikult oma õpetajatest mõjutatud olid. Ateljeedele järgnevad vaataja jaoks (auto)portreed, seda nii maalis kui ka skulptuuris. Võimalik on heita pilk kunstnike käekirjadele ja sellele, kuidas inimesi toonases Pallases kujutati. Ruumi on laotatud ka arhiivimaterjalid, alustades õpilaspiletitest kuni kooli lõputunnistusteni välja.
Kolmandal korrusel on eraldi välja toodud Pallase naiskunstnikud, keda küll õppis Pallases rohkem kui mehi, ent lõpetas vähem. Erinevatel põhjustel on need õpilased kas jäänud tähelepanuta või on neid kunstipublikule lihtsalt liiga vähe näidatud. Kui esimeses ruumis saab keskenduda rohkem graafikale, siis teisest leiab nii maali kui ka skulptuuri. Korrusel edasi liikudes leiab teoseid, mis kajastavad sotsiaalseid ja ühiskonnakriitilisi teemasid. Samuti võiks raamatusõpru huvitada ka näitusele loodud lugemisnurk, kus külastaja saab tutvuda ja lugeda Pallasega ja pallaslastega seonduvaid raamatuid ning ka näituse kataloogiga „Pallas 100“ (disain: Valter Jakovski). Neist mõningaid raamatuid on võimalik ka Tartmusi muuseumipoest soetada.
Pikk nimekiri
Nii teoste kui ka kunstnike nimekiri on pikk: eksponeerimisel on üle 200 teose nii Tartu Kunstimuuseumist kui ka mujalt.
Tuntumatest kunstnikest on näitusel eksponeeritud Karl Pärsimägi, Eduard Wiiralt, Anton Starkopf, Ado Vabbe, Konrad Mägi, Peet Aren, Villem Ormisson, Karin Luts, Natalie Mei, Aino Bach jpt. Väljas pole kõik teosed, mis oleks näitusele sobinud, sest enama jaoks pole Viltuses majas ruumi. Väljapanek annab siiski hea ettekujutuse sellest, mis Pallases toimus. Näitus on mahukas ja sisutihe, mistõttu külastaja on oodatud näitusele ka teist, kolmandat ja neljandat korda uusi nüansse avastama.
Lisaks ajaloole ja kunstiteostele pakub ka näituse kujundus omaette huvi (kujundaja: Kaisa Sööt). Ruumidesse on loodud mitmed lisaseinad, riiulid, lauad ja vitriinid, mis pakuvad esteetilisust oma lihtsusega ning mingil määral ka püüeldes ajastutruuduse poole, ent seda veidi kaasaegsemas võtmes.
Pallaslased meie kodudes
Paralleelselt näitusega „Pallas 100. Kunstikool ja kultus“ loodi sellele ka kõrvalprojekt – „Pallaslased Eesti kodudest“ (kuraatorid: Hanna-Liis Kont ja Annegret Kriisa) –, mis sai alguse muuseumipoolsest üleskutsest paluda inimesi kirjutada Tartmusile lugusid nende kodudes olevatest pallaslaste töödest.
Kokku külastati üle 50 kodu ning kogutud info ja kirjade põhjal valiti välja paarkümmend teost. Kuna avastamata pärleid oli niivõrd palju, siis on kõrvalprojekt jaotatud kaheks näituseks. Esimene väljapanek kestab maist kuni augustini ning teine augustist oktoobrini. „Pallaslased Eesti kodudest“ on omaette kunstiajaloolise väärtusega, kuna paljud eksponeerimisel olevad teosed pole kas kunagi või aastakümneid avalikkuse ees olnud.
Terve suvi kuni oktoobri lõpuni (27.10.2019) on võimalik külastada neid näitusi Tartu Kunstimuuseumi viltuses majas. „Pallas 100. Kunstikool ja kultus“ on hea näide sellest, milline võiks olla Tartu Kunstimuuseumi püsiekspositsioon, kui muuseumil oleks suurem ja tingimustele vastavam hoone.