EUROOPA KINO TÄNANE FOOKUS: Maarja Hindoalla tutvustab filme, mis jõuavad europarlamendi kinokonkursi raames 50-sse Euroopa linna, sealhulgas ka Tallinnasse kinno Sõprus.
Euroopa Parlament annab Euroopa kinokultuuri edendamiseks alates 2007. aastast välja LUX-i filmiauhinda (LUX Prize). Oktoobrist jaanuarini jõuavad LUX-i filmipäevade raames rohkem kui 50 linna kinoekraanidele „Vahemere odüsseia“, „Mustang“ ja „Õppetund“.
Kõikide euroriikide ekraanidel
Lühidalt näeb LUX-auhinna skeem välja järgmine: ligi 70 filmi seast valib filmiprofessionaalidest koosnev paneel välja kümme – sel aastal olid lisaks finalistidele esikümnes ka Eesti kinodes jooksnud filmid „45 aastat“ (režissöör Andrew Haigh) ja „Inimese mõõt“ (režissöör Stéphane Brizé) –, mis kuulutatakse välja Karlovy Vary filmifestivalil. Veneetsia filmifestivali ajaks valitakse esikümnest omakorda kolm filmi, mis tõlgitakse 24 EL-i ametlikku keelde ning tuuakse LUX-i filmipäevade raames kõikide liikmesriikide ehk kokku ligi 50 linna – sealhulgas Tallinna – kinoekraanidele.
Koostööd tehakse paarikümne filmifestivaliga ning Eestis käivad LUX-i filmid käsikäes Pimedate Ööde filmifestivaliga, mille programmis on võimalik näha kõiki kolme filmi enne detsembri alguses toimuvaid LUX-i filmipäevi. Novembri lõpus valib europarlament välja võitjafilmi.
Väärtfilmid
Sageli, kui LUX-i filmidest räägin, hakkab mõni vestluspartner sõna „europarlament“ juures naljaga pooleks demonstratiivselt haigutama. Muidugi valitakse LUX-auhinna kandidaatideks filmid, mis lahkavad Euroopa Liidu jaoks aktuaalseid teemasid – sel aastal on fookuses migratsiooni, naiste ühiskondliku positsiooni ja haridussektori rahastamise küsimused –, kuid see ei vähenda grammigi filmide kinematograafilist väärtust.
Ilmekaimaks näiteks on eelmisel aastal LUX-auhinna võitnud Paweł Pawlikowski „Ida“, mis lõpuks ka Ameerika Filmikunsti Akadeemia kuldmehikese tasku pistis. Sel aastal on Prantsusmaa nimel Oscarit jahtimas LUX-i finalist „Mustang“ ning Indiewire ennustab filmile lõppviisikusse jõudmist.
Mustang: naised Türgis
Cannes’i filmifestivalil esilinastunud „Mustang“ kujutab naiste rolli ja õigusi (täpsemalt õiguste puudumist) Türgi ühiskonnas. Film algab suviselt kauni ja sundimatu stseeniga, kus viis õde hullavad sõpradega vees. Süütust mängust kasvavad välja alusetud süüdistused sündsusetus käitumises ning karistuseks muudetakse tüdrukute kodu vanglaks, kus nende ülesandeks saab õppida suurepäraseks koduperenaiseks, et neiud hiljem väimeestele maha parseldada. Algab viie õe võitlus vabaduse nimel.
Avastseeni kirjutas režissöör Deniz Gamze Ergüven maha enda elust ning kogus juurde hulga tõsielulisi episoode, mis annavad kokku pildi Türgi ühiskondlikest ootustest naistele. Kindlasti ei domineeri filmis kujutatav käitumisviis terves riigis, küsimus on rohkem konkreetsetes peredes, traditsioonides ja väärtustes, mida külvab agaralt ka meedia. Ecet kehastanud Elit İşcani sõnul on kõik viis noort näitlejannat pärit modernsetest ja avatud maailmavaatega peredest, kuid neidki rõhuvad ühiskondlikud standardid, mis igast võimalikust kanalist vastu kajavad. Ergüven toonitab, et filmi ajendiks on naiste seksualiseerimine, mis algab Türgis väga varajases nooruses. Režissöör ise elab juba aastaid Prantsusmaal ning ütleb, et kodumaad külastades tunneb ta mingit raskust õlgadel, mis surub tedagi maadligi.
Kord rääkisin „Mustangist“ endast mõni aasta vanema mehega. Ta küsis, kuidas see film haakub meie praeguse ühiskonnaga. Üritasin selgitada, et Eestis küll otseselt tüdrukutega sellisel viisil ei hangeldata, ent küsimus on laiem: milline on naiste roll ja õigused ühiskonnas? Teda ei tundunud see väga kõigutavat ja tuima järjekindlusega jätkas ta küsimist, kuidas see film oluline on. Andsin lõpuks alla, sest mulle endalegi hakkas tunduma, et äkki see teema ei olegi meie jaoks oluline ning ma keerutan üles mingit pseudoprobleemi, millel ei ole reaalset alust.
Nädalapäevad hiljem juhtus aga kummaline lugu, mis tõi mind „Mustangi“ juurde tagasi ning kinnitas, et tegu on olulise filmi ja teemaga. Tean ühte imearmsat viieaastast tüdrukut – elurõõmsat ja särasilmset suurepärast väikest inimest. Ühel hommikul keerutas ta tükk aega peegli ees ja teatas järsku: „Ma olen paks!“ Ma ei liialda, kui ütlen, et mul jäi suu lahti. Kuidas ühe väikese toreda inimese pähe üldse tekib selline mõte? Millised on need ühiskondlikud jõujooned, mis meid siin ja praegu maadligi suruvad? Eestis on need pained ehk rohkem pinna all peidus, kuid nende kurjad juured ulatuvad sügavamale.
Õppetund: Bulgaaria pedagoog
Samuti tõsielulistel sündmustel põhinev „Õppetund“ pöörab meie pilgud aga Bulgaaria väikelinnas elava majandusraskustesse sattunud pere koduseinte vahele. Alkoholilembese abikaasa sahkerduste tõttu avastab õpetaja ametit pidav Nadežda, et nende pere võidakse kodust välja tõsta.
Margita Goševa hiilgavalt mängitud kõlbeline pedagoog seisab silmitsi eetiliste dilemmadega ning tal tuleb teha ootamatuid valikuid, sest silmus tõmbub üha koomale. Kusjuures see kulunud kõnekäänd ei ole siin juhuslikult, sest „Õppetund“ võtab oma tumedates toonides üksluisesse keskkonda vangi ning äng pitsitab ka vaataja südant, sest niivõrd sümpaatse inimese niivõrd ülekohtusesse olukorda sattumine tekitab paraja koguse frustratsiooni.
Iroonilisel kombel taotlesid „Õppetunni“ režissöörid Kristina Grozeva ja Petar Valchanov Bulgaaria rahvuslikust filmikeskusest kaks korda toetust, kuid said mõlemal korral eitava vastuse. Ajaleheartikli pealkirjast alguse saanud idee tundus aga niivõrd intrigeeriv, et film suudeti valmis teha režissööriduo varasemate lühifilmide auhinnarahadega. Eelarve oli 11 000 euro ringis ning seetõttu nimetavad tegijad ise „Õppetundi“ nanoeelarveliseks filmiks. Loodetavasti on San Sebastiani filmifestivalilt debüüdiauhinna ning Sofia festivalilt parima Bulgaaria filmi tiitli korjamine õhinapõhisele meeskonnale leevendust toonud ning kedagi pole kodust maksmata üüri pärast välja tõstetud, sest „Õppetund“ on loodetava triloogia esimene osa.
Vahemere Odüsseia: Teekond Burkina Fasost
Sel aastal ei pääse üle ega ümber pagulasteemast, mida käsitleb Jonas Carpignano „Vahemere odüsseia“. Ayiva ja Abas võtavad ette ränga teekonna Burkina Fasost läbi Tuneesia ja Liibüa Lõuna-Itaaliasse. Rosarnosse jõudes tapavad lootuse kergemale elule ebainimlikud elamistingimused, pisukese palga nimel rügatud pikad töötunnid kohalikule maffiale kuuluvas tsitruseistanduses ja – mis kõige hullem – kohalike võõraviha. Õde ja tütart ülal pidav Ayiva üritab rahuliku tuleviku nimel vaigistada hõõgavaid pingeid, kuid kahe äärmuse kokkupõrkest saavad alguse jõhkrad rahutused. Kogu selle kaose keskel lahutab Carpignano – oluline on rõhutada, et ilma näpuga näitamata ja moraali lugemata – tundmatu massi inimesteks, andes neile näo ja nime.
Afroameeriklasest ema ja itaallasest isa lapsena on Carpignano varasest noorusest tundnud huvi rassisuhete vastu. Filmitudengina kolis ta 2010. aastal Rosarnosse, kus olid äsja toimunud rahutused, millel film suuresti põhineb. Immigrantidega suheldes ja lugusid kogudes kohtus režissöör Ayivat kehastava Koudous Seihoniga, kelle isiklik ja emotsionaalne kogemus sai esmalt lühifilmi „A Chjàna“ (2012) ning hiljem täispikaks mängufilmiks arendatud „Vahemere odüsseia“ selgrooks. Seihon mängib mõlemas ka peaosa.
Nägin „Vahemere odüsseiat“ Veneetsia filmifestivalil septembris, paar päeva pärast seda, kui süüdati Vao pagulaskeskus. Pean tunnistama, et kombinatsioon sellest filmist ja Vao-uudisest tekitas minus ärevust. Ka üks Ungari kolleeg ütles, et kuigi näeme sarnaseid kaadreid igapäevaselt uudistes, suutis „Vahemere odüsseia“ ta korralikult läbi raputada.
*
„Mustang“, „Õppetund“ ja „Vahemere odüsseia“ annavad inimliku näo ja hääle olulistele sõlmküsimustele, mis meid igapäevaselt ümbritsevad. Konstantne kohalolu tekitab apaatiat ja nüristab diskussioonivõimet, kuid nendel lugudel on võime tuletada meelde, et need ei ole mitte probleemid ja teemad, mis meie kõrval kõnnivad, vaid inimesed.
Konstantne kohalolu tekitab apaatiat ja nüristab diskussioonivõimet, kuid nendel lugudel on võime tuletada meelde, et meie kõrval kõnnivad inimesed.
Kolm filmi ekraanil
„Õppetund“ („Urok“, Bulgaaria-Kreeka, 2014). Režissöörid ja stsenaristid Kristina Grozeva ja Petar Valchanov, operaator Krum Rodriguez, monteerija Petar Valchanov. Osades Margita Goševa, Ivan Barnev, Ivanka Bratoeva, Stefan Denolyubov, Ivan Savov, Deya Todorova jt. 105 min.
„Mustang“ („Mustang“, Türgi-Prantsusmaa-Katar-Saksamaa, 2015). Režissöör Deniz Gamze Ergüven, stsenaristid Deniz Gamze Ergüven ja Alice Winocour, operaatorid David Chizallet ja Ersin Gok, monteerija Mathilde Van de Moortel, helilooja Warren Ellis. Osades Günes Sensoy, Doga Zeynep Doguslu, Elit Iscan, Tugba Sunguroglu, Ilayda Akdogan jt. 97 min.
„Vahemere odüsseia“ („Mediterranea“, Itaalia-Prantsusmaa-USA-Saksamaa-Katar, 2015). Režissöör ja stsenarist Jonas Carpignano, operaator Wyatt Garfield, monteerijad Sanabel Cherqaoui, Affonso Gonçalves ja Nico Leunen, heliloojad Dan Romer ja Benh Zeitlin. Osades Koudous Seihon, Alassane Sy jt. 107 min.
PILDIALLKIRJAD:
(ühispilt):
LUX-i filmide vestluspaneel Veneetsia filmifestivalil: „Õppetunni“ peaosatäitja Margita Goseva, „Mustangi“ näitleja Elit İşcan, „Vahemere odüsseia“ režissöör Jonas Carpignano ning näitlejad Koudous Seihon ja Alassane Sy, moderaator Nicoletta Romeo (Trieste filmifestival). Foto: LUX Prize
(Mustang):
Viie noore näitlejanna hiilgav kokkumäng – võiks isegi öelda üheshingamine – tekitab ajuti tunde, nagu oleks tegu ühe organismiga, kuid samas joonistuvad õdede erinevad iseloomud selgelt välja nende reaktsioonidest väljakannatamatule olukorrale. Kaader filmist „Mustang“.
(Õppetund):
Tänu intrigeerivale teemale võttis Margita Goševa Nadežda rolli vastu esimesel pakkumisel, kui stsenaariumi ei oldud veel kirjutama hakatud. Kaader filmist „Õppetund“.
(Vahemere odüsseia):
Ayiva ja Abas üritavad nigelate elamistingimuste, kesise palga ja pikkade töötundidega kohaneda, ent kõige raskemaks katsumuseks saab kohalike vaenulikkus. Kaader filmist „Vahemere odüsseia“.
