Vanasti kandis see asutus nime “HD”, see on miski mootorrattafirma nime lühend. Saalis istusidki nahas mehed, mootoratturhiired planeedilt Maa. Tänaseks on nad kuhugi ära sõitnud, endisest õllekast on saanud pitsarestoran. Iseenesest tekitavad kõik pitsakohad ettevaatust ning komplekse, võtame selle Amerikaana või Peetri või Kontravento, igal pool on midagi puudu. Kuidas sa istud Amerikaanas, mis näeb […]
Read more →Tulen läbi linna, liikuv õhk ulub kõrvus, sall jäi koju ja kurk ähvardab külma saada. Kuivab niikuinii. Nagu nimestki näha ja kuulda, on jaanuar janukuu. JUSTNAGU LÄTLASED Toidud-vedelikud aasta lõpul hulgakas ajaks ette ärr tarvitet, käibevahend niisamuti, eks sa siis ela ja ole, imetle korrektselt varnas rippuvaid hambaid. Lumi ja külm ühelt poolt, aasta algamine […]
Read more →NAVITROLLA Maalikunstsnik Käin Pika Jala restoranis. Meeldivad tore personal ning lähedus minu galeerile – vaid kümmekond sammu. Vastu hakkavad hinnad. Olen vaene kunstnik, aga Tallinna restoranide hinnad lähenevad juba Londoni omadele!
Read more →Praegusel talvisel ajal, mil putukate maailm sügavat talvepuhkust peab ning õues ja toa keegi peale elukaaslase ei pinise, inise ega sumise, on hea moment vaadata lähivaates putukate tegemisi. Prantsuse bioloogidest re?issöörid Claude Nuridsany ja Marie Perennou on DVD-l välja toonud 28 peamiselt putukatemaailma kuuluvat olendit: sipelgad, herilased, mardikad, kiilid, lepatriinud, röövikud, vesikirbud, ämblikud, liblikad, sajajalgsed, […]
Read more →Iseenesest on väga tänuväärne, et ilmus teos Venemaa kultuurist, mis ei esinda mitte sedastavat kuvandit, vaid pigem kirjeldusi ja kõikvõimalike Vene mölakate (kirjanikud, kunstnikud, poliitikud jne) pihtimusi otse maa räpasest ajaloost. Vene kultuuristoori võib kokku võtta kaheti. Variant a: põle old, ja variant b: on küll, aga nii segane, et käsitle, kuidas tahad. Kuna mitte […]
Read more →Käisin detsembris üle tüki aja Kirjanike Liidu musta laega saalis. Seal oli Musta lae kontsert (see on muusikaürituste sari). Ja mitte ainult. Seal oli kogunisti kontsertetendus. Pealkirjaks “Elutoamuusika”. Etenduses kasutati piibli, W, Woolfi, E. Ionesco, I. Bergmani, J. Liivi, D. Kareva ja J. Kaplinski tekste ning S. Reichi, J. Cage’i, A. Koppeli ja Lauri Jõelehe […]
Read more →“Eesti filmi tegemine oli 1947. aastal ootamatu ja sensatsiooniline sündmus,” räägib Gunnar Kilgas. Käis veel kahe noore näitleja otsimine Jakobsoni näidendi “Elu tsitadellis” järgi vändatavasse linateosesse. Puudu olid professor Miidase noorema poja Karli ja tütre Liidia osade täitjad. Muidugi pöörduti kõigepealt teatrikooli ehk tolleaegsesse Eesti Teatriinstituuti. See asutus jõudis enne natsionalistliku õppeasutusena sulgemist välja lasta […]
Read more →Agaate Veeberi nimi tuli mulle pähe ootamatult. Elasin Age ja meie tookord aastase pojaga ühe suve Nürnbergi lähedal, külas baltisaksa taustaga pianistil Renate Lutheril (vineeritöösturi lapselapselapsel). Suvi oli palav, Nürnbergi seisva õhuga kitsastel tänavatel vahel võimatult palav. Astusin siis ühte või teise kirikusse sisse – seda olen ju teisteski linnades alati teinud – ja istusin […]
Read more →Mäletame kahjuks kõik: millalgi sügisel toimus ka Eestis “suur kirjandussündmus” – ilmus viies raamat Harry Potteri raskest kooliteest ja koledast elust. Vaidlustamata kuidagi J. K. Rowlingi loodu väärtusi, ei saa ma kuidagi nõustuda üleüldise kiidulauluga selle prillidega poisikluti teemadel. Iseäranis häiriv on meediamüüt, otsekui oleks just Harry Potter lapsed lugema pannud. Kuraditki see nii ei […]
Read more →Mõrva toimumise ajal sündmuspaigal viibida on iga korraliku ajakirjaniku suur unistus. Seepärast meelitas enne jõule Võrus Tamula Tallides toime pandud ettekavatsetud tapmine ehk seatapu seminar kohale hulga foto- ja videokaameratega rahvast. SIGA VAATAB INIMEST KUI OMASUGUST Seatapu pealtnägemine pole tegelikult imeasi. Eestis tapetakse aastas 300 000 siga, inimesi vaevalt 500. Siiski on see kuidagi rituaalsem […]
Read more →
