Delfis valiti aasta tegijaks elajas, peaministri kass Punik. Tihe rebimine käis looma ja sportlase vahel, ent lõpuks rebis Punik ennast protsendiga Marko Märtinist ette. Poliitik Villu Reiljan sai tubli kaks prossa, Parts ise kolm ja president Põõsas viis sajandikku häältest. Poliitiku keskmine tulemus oli kümnendik tõpra omast. MILLINE LEMMIK JA KUI KARVANE? Mägironija Alar Sikk […]

Ette ära öeldes – see lipu mahakiskumine oli nõukaajal muidugi levinumaid patriootilisi ja riigivastaseid akte. Väga lihtsal põhjusel. Pühade ajal oli aega viina juua ja patriootilisi tegusid teha ja juhtumisi oli nõukogude võim lasknud üles riputada lipud, nii et patriootilist tegu polnud vaja kaugelt otsida. Ja võim siis oli omakorda valvas, et tulipead lipulõikuselt kokku […]

Passioon on üks huvitav sõna. Ta tähendab üheltpoolt kirge ja teisalt kannatust. Seda saab kasutada mitmete asjade kohta, kuid see sobib ka väljendamaks tänases ühiskonna vaat et peaprobleemi – kapitali passioon. KAPITALI LOOGIKA Mõtlesime, et on meie valida, millises ühiskonnas tahame elada, kui äkki selgus, et oleme juba valiku teinud. Olime tulnud poliitilise määratuse maailmast […]

Vana Rooma hüüdu “Leiba ja tsirkust!” mõistetakse tänasel Venemaal nõnda, et just vaatemängude autorid saavad väga sageli ka restoranipidajaiks. KULTURNIKUD UUTE KOHAOMANIKENA Populaarne bard ja pätilaulude autor Aleksander Rozenbaum, keda muuseas kutsutakse ka valitsuse üritustele, avas nüüd Piiteris restorani “Paks frajoor”; nagu vene mattigi on seda nimetust küllaltki raske varga?argoonist tõlkida. “Frajoor” on bandiidiameti diletant, […]

Oma hirmuks ja üllatuseks olen täheldanud, noorte ja muidu värskete inimeste mõtetes vohab kasvajana poliitiline teadmatus ja lollus. Kahjuks üsna tagurlikul ning tegutseval moel. Parteistuva Eesti kiirtee ei toimi üksnes keskealiste hulgas, noori ja piimahammastega kogenematuid poliitikuid sigineb järjest juurde. Kahjuks ei too nad aga maastikule mitte mõttekat alternatiivi, vaid laulavad oma poliitiliste juhtide ja […]

1. Kui võrrelda praegust elu sellega, mida neandertali mehed elasid, võime täheldada teatavat edenemist. Inimesed ei näri enam puukoort ega sure kahekümneaastaselt mustusesse. Paljud oskavad teha tuld ja mõned tunnevad isegi kirja. Samuti on vähenenud kannibalism. 2. Võib olla nii, et miljon aastat ei juhtu midagi, aga ühel heal päeval leiutab ahvipärdik kuuseehted ja säraküünlad. […]

Ma olen kahjuks juba kuidagi liiga harjunud sõnumileheliku virisemisega vaba ajakirjanduse teemadel, nutuse kuvandiga, mille järgi on igasuguse trükivabadusega kohe-kohe kööga. Või juba ongi. Itkuga telest, mis koosneb ainult saastast ja seebiseriaalidest. Vanasti ajas see vihale. Nüüd õlgu kehitama. Tuletan meelde: kui Postimees sulges oma kultuurilisa, oli kraaklemist ning kisa rohkem kui ruubli eest; tegijad, […]

“Lehes polnud midagi, palun raha tagasi, polnud gorikatuuri?” Umbes nii kaebas ärritunud lugeja Waba Maa toimetusse saadetud kirjas 20-ndatel. Millal on mõnele tänasele Eesti lehetoimetusele selline märkus tehtud? Aare Kasemets vedas Riigikogu kantselei najal mõne aasta eest ajalehekarikatuuride võistlust. Midagi nagu tuli ka, aga ellu see projekt ei jäänud. Igas suuremas lehes on joonistajad palgalised […]

See tunne keerles mul peas juba hulk aega. Kinnitust sain asjale hiljuti, kui lugesin Sirbist Evi Arujärve artiklit “Kergitab kulmu: Pehmelt ja karvaselt”. Autori hoiakus on äratuntavat murelikku kodanikunärviga intellektuaali, kes südamepõhjas usub ratsionaalsuse ülevusse ja just seetõttu peab kohustuseks manduvale maailmale vaimunõrkust meelde tuletada. Selles kõnes on prohveti hoiatust mitte kummardada kuldvasikaid ja samas […]

Elame absurdi keskmes. Ega saa nõnda arugi, kus me õieti oleme. Veider on vaadata, kuidas üha kahanev rahvas, kellel on maad üleliiagi käes, koondub kokku väikesele territooriumile. See kõik toimub praegu Eesti ja Tallinnaga. Kui nõnda edasi läheb, on kõik see, mis meist siis järgi on jäänud, 2050. aastaks juba Tallinnas. Aga kõike seda peetakse […]