N. LIIT VER. 2.0 LÄHENEB AEGLASELT KUI KAUBARONG: Piiteris elav Mailis Hudilainen, kes sai äsja valmis „Minu Peterburi“ raamatu, jagab KesKus’iga muljeid sellest, milline näeb välja tänane, meile kõige lähem suurlinn. Ja mida mõtlevad ning hüüavad selle linna elanikud. Peterburi on vaieldamatult postkaardilik linn: kuhu ka pilku ei pööra, vahib vastu mõni tiražeeritud imposantne vaade. Tõsi, pisut sombusem kui Photoshopist läbi käinud kahemõõtmeline koopia, kuid sellegipoolest üheselt rikkaliku taustainfo ja ajaloo õige lahtriga seostatav. Uudsuse otsing kesklinnas on diogeneslik tegevus – ka päevavalgel lambiga naljalt ei leia. Laisk mõistus Laisk mõistus harjub, et kõik muutused jäävad fassaadide taha ja äärelinnadesse, ning linnasüdame üksluisust väisates tegutseb automaatkäigul – siin ei muutu ometi midagi. Jalad kõnnivad iseenesest sama rada mööda, kohusetundlikult tõusevad silmad ilusa vaate juures, et leida kinnitust: on küll ilus, on küll sama. Märkan küll siin-seal tellinguid ning ärritun igaveste teetööde pärast, kuid need ei riku väljakujunenud linnatunnetust, sest kipun eelistama mahajäetumaid ja renoveerimata linnaosasid. Paraadlinna pompöösse miraaži taga tahab mõistus ikka leida varjatud tegelikkuse, midagi häbiväärset ja rusuvat,ning ka küllatulnud sõpradele hoopis seda pähe määrida: ei ole teil vaja Nevski prospekti – sel tallub päevas kaks miljonit inimest, ei ole vaja Palee- või Senati väljaku grandioosseid ansambleid, minge ikka sinna, kus on pudenenud krohviga roidunud

majad, postapokalüptiliselt mahajäetud sisehoovid ja pääsud sentimentaalset ajaviidet pakkuvatele katustele. Tabalukk Linnale sobib see tolmune räsitud ilme; selle tagant paitab vaevlev väärikus ja mõttesügavus. Ajahambale ülevalt alla andnud tänavatel tundub enese resignatsioon poliitiliste muutuste eeski heatahtliku sallivusena, vaade raskendab hingamist, kuid kergendab hinge. Vaimu kasvatatakse ikka rasketes tingimustes, eks ole, nurrub viimane ning jääb veel mõneks ajaks tukkuma. Lõplikult äratab unelusest väga lihtne ese. Tabalukk. Ühe kangialuse malmtaral, teisel, kolmandal. Üritan saada vanale heale katusele – kinni. Sama ka teisega. Tõstan silmad kõige masendavama dostojevskiliku ristmiku keskel ega mõista, kus ma olen. Hoogsalt vuntsitud nukumajad – kuhu silm ka ei ulatu. Kõik on puhas, renoveeritud, fassaadid eputavad üleeilse värvikihiga. Peterburi on oma lapitud sineli maha visanud ning seisab järsku pestud ja viksina. Miskipärast võltsina. Ainuke võimalus kübekest räsituse romantikat taastada on vaid asfalti vahtida, leida salapärast puhkust pakkuvate tüdrukute reklaamide keskel teiste tüdrukute telefoninumbrid, kelle käes on fono- ja tabalukkude võtmed, ning nõuda neilt tasu eest ekskursioone. Kiirdiameeter Peterburi ilme euroopastub, teatatakse. Uhkustatakse, et Nevski prospektile on iga kahekümne meetri tagant prügikastid ilmunud ja teisi parendusi ainulaadne ajalooline ansambel ei talugi – vaadake, mis Maria teatri uus monstrum linnapalgega tegi! See-eest kesklinnaväline areng on grandioosne ning plaanid veel suursugusemad. Avati uus Pulkovo lennujaam, kümme aastat tagasi olematu ringtee tundub nüüd lahutamatu osana infrastruktuurist, hoogsalt ehitatakse ka Lääne kiirdiameetrit – konarliku nimega mammutjalgadel seisvat kiirteed kogu linna lääneosa kohal, rääkimata kümnete hiiglaslike ostu- ja lõbustuskeskuste avamisest igas linnaosas. Teatatakse, et järgmiste aastate uudsused on veelgi laiaulatuslikumad: ehitatakse uus blokaadimuuseum-instituut, suurim kongressikeskus, lõbustuspargid (ei saagi aru, kas Disneyland või Angry Birds), lõpuks ometi ka uus loomaaed… Tõesti aukartustäratav. Kes teab, äkki läheb nende plaanidega samamoodi nagu uue spordistaadioniga, mis pidi juba 2009. aastal avatud olema, nüüdseks aga plaanib kindlalt võtta jalgpallihaigeid vastu 2018. aastal Peterburis toimuvaks MM-iks… Või nagu metroovõrgustiku laiendamisega, mis lükatakse üha edasi tulevikku ja aina kärbitakse uute jaamade nimekirja… Rasvane linnuke Muidugi avatakse! Avati ju Peastaabi idatiivas Ermitaaži uus korpus – kakskümmend aastat pärast selle üleandmist muuseumile. Tõele au andes on ruumid tõesti uhked, ja mitte selle sõna venelikus tähenduses. Neist õhkub hoopis euroopalikku vaoshoitust. Täielikult avati tiib külastajatele sel suvel – nüüdisaegse kunsti biennaali Manifesta 10. osana. Kas pole siis uhke ja ajakohane, küsitakse? Rahvusvaheline nüüdisaegse kunsti laiahaardeline näitus on oskuslikult kaasanud ka Talvepalee näitusesaale! Tõsi. Ekspositsioon ei lahka tavakohaselt ühte teemat, see on lihtsalt nimekate mittevene ja vene tegelaste kuulsaimate teoste valimik. Kuraator kommenteeribki, et tegi näituse peterburilaste, venelaste jaoks, kes pole veel nüüdisaegse välismaise kunstiga piisavalt kursis. Aga välismaised külastajad, nemad ju on? Suurrahva suhtumine rahvusvahelisusse on oma alatooniga. Väikesed on need, kes peavad paindlikult teistega arvestama, küsima: „Mida me teile pakkuda saame?” Suur küsib hoopis: „Mis te meile anda saate?” Meenub Sotši olümpia – korraldatud, et rahvusvahelisel areenil rasvane linnuke kirja saada, aga ka endi jaoks – näete, meil on veel, mille üle uhkust tunda.   Kui olümpia võitsime, kui Krimmi võtsime Uhkuse järele on siin janunetud pikalt. Varem kuulus iga kübeke üleskorjamisele. Juba siis, kui Tsvetotšnaja tänaval alles ehitati Venemaa patriootlikku koondkuvandit – hiiglaslikku maketti –, lookles selle juurde pidev järjekord. Nüüdseks mõni aasta valmis makett on jätkuvalt kohalike ja Vene turistide hitt: nii suur kui ka väike tahab näha, milline Venemaa on. Küll on seal väikesi raudteeliine, küll tehaseid ja tootmist ning soojuselektrijaamu ja lennukiehitust… Ja juurde käib audiogiidist tekst, mis pritsib absoluutnäitajaid: toodetakse nii mitu kilo metalli ja kaevatakse nii mitu kilo niklit ja üldse oleme nii vägevad vennad. Nõukat meenutav bravaad pole lihtsalt moes, ta on vajalik. Uhke miraaži tagant ei otsita varjatud tegelikkust, midagi häbiväärset ega rusuvat. Kuulen juba oma tuttavategi suust seda sõna – gordost, uhkus. Üks suuräri omanikust daam võtab kokku: „Viimane aasta on lõpuks andnud põhjuseid oma maa pärast uhkust tunda: õigesti häälestatud näituse „Õigeusklik Venemaa. Minu ajalugu. Romanovid” pärast; siis, kui olümpia võitsime ning kui Krimmi võtsime. Miks?! Sest viimaks näidati venelastele endale ja väljapoole, et Venemaad on vara veel maha kanda.” Oma kätega! Kõik on selge ja klaar, lisatakse. Vaenlane on lõpuks identifitseeritud, see, kes on elu halvenemise tõeline tekitaja: maad, mis netiväljas sildistatud Geiroopaks ja Pindostaniks ning nende aatekaaslased Venemaal – liberastid. Enamus ühineb ühtses puhangus „Rossija – vpered!” Patriotism on ainuke väärtus ja mõõdupuu, Krõmnaš, Venemaa ei vannu alla ega küsi lipitsejalikult „kellega me oleme”, vaid teatab resoluutselt: „Kes pole meiega, on meie vastu.” Ja inimesed, veel eile kurvad ja alla andnud, on indu ja pealehakkamist täis. Omast algatusest korjavad annetusi Donbassi regioonile, minnakse vabatahtlikeks… (Tõsi, räägitakse, et veel aprillis, kui täiskasvanud mehed Peterburi sõjakomissariaati tulid hüüdega, et saatke mind kohe Ukrainasse, oma käega lõpetan seal korralageduse, ulatati sellistele varem valmisprinditud visiitkaart psühhoneuroloogiakliiniku kontaktandmetega. Nüüd ei anta.) 10% ja 90% Kõige enam pommitatakse viiendaks kolonniks sõimatud kontingenti: näiteks kuulutatakse kultuslik muusik A. Makarevitš kurjategijaks selle eest, et ta Krimmi annekteerimise vastu sõna võttis. „Viies kolonn”, seevastu, boikoteerib hoolikalt sci-fi kirjanikku S. Lukjanenkot, sest ta keelas oma raamatute tõlkimise ukraina keelde, lastekirjanik E. Uspenski (see, kes Tšeburaška välja mõtles) paneb rahvale diagnoosi „Vene elanikkond jaguneb kaheks ebavõrdseks osaks: 10% tarku, 90% idioote”, vastavalt suhtumisele Krimmi annekteerimisse, ja see on kõige leebem väljendusviis. Venemaa vappub ja tõmbub veel enam äärmuste vahel pingule, ainult täna on üks pool sellises ülekaalus, et teist justkui polegi vaja kuulda. Vähemalt olmelised mured enamuse silma enam ei paista. Kõik teavad, et Venemaa majanduse seisund jätab soovida, keegi ei tea, mis tuleb homme, aga see-eest „Krõmnaš”! Kui juba minevikku, siis täielikult Vaikselt, kuni rahvas tegeleb Ukraina küsimustega, keeratakse üha rohkem kruvisid kinni – Nõukogude Liit ver. 2.0 läheneb aeglaselt, aga pöördumatult, nagu raske kaubarong: seisad selle ees ega suuda täpselt aru saada, kas oled vabatahtlikult raudteerööbastel või nende külge kinni aheldatud. Ümberringi enamasti skandeeritakse. Vaikijad murravad pead suurima neid vaevava eetilise küsimuse üle: miks nad ise midagi ette ei võta? Miks nad vaid vaatavad mornilt pealt? Hing põgeneb vaevavast dilemmast üles või alla: kõrgkultuurilisse pseudotasandisse või igapäevasuse olmeorjusesse. Kergem ongi rõõmustada selle üle, et Nevski prospektile on iga 20 meetri tagant prügikastid ilmunud, et metroovagunite aknad on puhtaks pestud ning avati põnev käsitöö co-working keskus. Aga mis homsest saab? Ei-ei, elagu olmeline budism. On olemas vaid siin ja praegu. Ja muide, kesklinnas on ka teisi muutusi: lõpuks hakatakse maha võtma pinnuks silmas olnud reklaame. Linnavalitsuse määrusel. Seda jääb 18 korda vähemaks. Ja jalgrattarajad tulevad. Seega ehk kunagi jääb ka kesklinn minu unistuste kohaselt autodest priiks ning kiireks liiklemiseks saab üürida hobuseid. Et kui juba minevikku pöörduda, siis täielikult.   Pildiallkirjad: Kohviku eripakkumine „Sevastoopoli valss“: „Tere tulemast tagasi, Krimm!” Grand-makett Venemaa. Väikesed plastmassist meeleavaldajad hoiavad plakateid „Käed eemale maketist!”; „Ärge tehke meid katki, me oleme ka inimesed!”; „Nõuame lugupidamist!”. Peterburi sisehoovi järsku tekkinud ehitise vineerseinal on otstarvet selgitav plakat: „Kamennoostrovski sünagoog”. Peastaabi idatiiva siseaatrium. Vabatahtlikud metroojaama ees argipäeval Donbassile annetusi korjamas.