“Päevaliilia on taim intelligentsele laiskvorstile.”
Karl Foerster
TALLINNA BOTAANIKAAIA LOOD: Tallinna Botaanikaaia vanemaednik Heli Russak räägib lilledest, kes on ilusad ja kellega ei ole vaja peaaegu üldse tegeleda. Ja lisaks saab neid ka süüa.
Kes ei tahaks oma aeda vastupidavaid, vähenõudlikke, pikalt õitsevaid, värviküllaseid ja kauneid lilli – kõik tahavad! Päevaliilia on just selline taim, kes vastab paljude inimeste suurimale soovile, mille järgi peaks lillepeenar või miks mitte kogu aed olema kogu aeg ilus ja tegema ei peaks mitte midagi.
Päevaliiliad (Hemerocallis) kuuluvad omaette päevaliilialiste (Hemerocallidaceae) sugukonda, mõned allikad liigitavad nad tooneliilialiste (Asphodelaceae) hulka. Perekonnas on kokku 16 liiki. Looduslikult on nad levinud Lääne-Siberist kuni Hiina ja Jaapanini ning Lõuna-Euroopas. Paljud liigid on nüüdseks naturaliseerunud nii Euroopas kui Ameerikas.
Eestikeelne perekonna nimetus on tuletatud kreeka keelest, kus hemera tähendab päeva ja kallos ilu. Ka ingliskeelne daylily ja saksakeelne taglilie tähendavad tõlkes ikkagi päevaliiliat. Taime nimetus viitabki sellele, et päevaliilia iga õis on lahti vaid ühe päeva. Õnneks on õisikus õisi rohkem ja kogu taime õitsemine kestab umbes kuu aega.
Päevaliiliaid on kultuuris kasvatatud juba aastatuhandeid. Esmalt tehti seda Hiinas, kus kaunite õitega taim leidis kasutust nii ilu- kui ka ravim- ja toidutaimena. Euroopasse jõudsid päevaliilia Aasia liigid kauba- ja mereteid pidi 16. sajandi alguses.
Levinumad liigid
Kõige rohkem tuntakse oranžikaspruunide õitega ruuget päevaliiliat (Hemerocallis fulva). Visa taim võib ühe koha peal kasvada väga pikalt, saab hakkama ilma ümberistutamise ja hoolitsuseta. Seetõttu võib teda tihti kohata mahajäetud aedades või parkides, kus ta rohu sees ikka veel ellu on jäänud. Taimed kasvavad 60–120 cm kõrguseks.
Oma nimele kohaselt on sidrunkollase päevaliilia (Hemerocallis citrina) õied sidrunkollased ja kergelt maikellukese lõhnaga. Taimed kasvavad 80–120 cm kõrguseks, õitsevad kaua ja rikkalikult juulis ning augustis. Seda liiki on palju kasutatud sordiaretuses, kuid ta on ka ise vähenõudlik ja kaunis püsilill.
Oranžikaskollaste kergelt lõhnavate õitega söödav päevaliilia (Hemerocallis esculenta) on laialdast kasutust leidnud Aasia köögis. Taimed õitsevad ka poolvarjus. Suured puhmikud võivad kasvada kuni 1 meetri kõrguseks.
Middendorffi päevaliilia (Hemerocallis middendorffii)) on oranžikaskollaste õitega ning tema õite ilu saab näha juba mais ja juunis, mil teised alles lehestikku kasvatavad.
Helekollaste lõhnavate õitega väike päevaliilia (Hemerocallis minor) on kõigest 45–50 cm kõrgune taim. Vähenõudlik ja armas püsilill õitseb juunis ja tema iga õis püsib värske 2–3 päeva.
Aed-päevaliilia (Hemerocallis hybrida)
Selle nime alla on koondatud paljude liikide vahelised hübriidid ja tänapäeval juba hübriidide hübriidid. Aretatud on suur hulk erineva õievärviga ja erineval ajal õitsevaid sorte. Need uhked lilled on tänapäeval looduslike liikide kasvatamise peaaegu täielikult välja tõrjunud.
Teadaolevalt oli Inglise kooliõpetaja Georg Yeld esimene, kes päevaliiliate sordiaretusega tegelema hakkas. 1893. aastal registreeris ta oma esimese pääsukese ’Apricot’,,mis siiani hinnatud on. Eriti populaarseks muutusid päevaliiliad Ameerika Ühendriikides, kus tänaseks on aretatud juba tuhandeid sorte. Väga suure panuse aretustöösse on andnud Arlow Burdette Stout, kes tegutses New Yorgi Botaanikaaias ja tal õnnestus saada üle 100 kõrgelt hinnatud sordi.
Tänapäeval on sortide registreerimise õigus antud Ameerika Päevaliiliaseltsile (AHS). Selts annab välja ka auhindu nagu Stouti hõbemedal ja väärtusliku sordi (Award of Merit) preemia. Auhinnatud sordid peavad olema vastupidavad väga erinevates tingimustes.
Uued päevaliilia sordid esindavad pea kõiki vikerkaarevärve, tihti on ühes õies mitu värvitooni ning sõnades on neid raske kirjeldada. Praeguseni on aretajatel kättesaamatuks jäänud puhas valge, öömust ja taevasinine õis. On aretatud ka sorte, mille iga õis on avatud mitu päeva.
Õit kutsutakse ühevärviliseks, kui õie kroon- ja tupplehed on sama tooni. See on siis õie põhivärvus. Kahevärviliseks nimetatakse õisi, mille kroonlehed on tupplehtedest erineva värvusega.
Neeluks kutsutakse päevaliiliaõie südamikku, kust ulatuvad välja emakas ja tolmukad. Enamasti on neel kollane, oranž või roheline. Põhivärvusest erinevad võivad olla veel kroonlehtede servad ja tsoon vahetult neelu kohal, mida kutsutakse silmaks.
Eristatakse veel vesimärgiga, aplikatsiooniga, kontsentriliste ringidega, tähnilisi, soonilisi ja murtud õievärviga sorte. Eriti huvitavad on nn värvi muutvad sordid, mis on hommikul õie avanedes hoopis teist tooni kui õhtupoolikul.
Erinevatel sortidel on ka erineva kujuga õied. Kõige tavalisemad on lihtõied, kuid on ka ämblikõisi, täidisõisi ja ratasjaid õisi. Kroonlehtede servad võivad olla gofreeritud ehk kurrulised või koguni hambulised. Esineb veel mitmeid ebatavalisi õievorme, nagu näpistatud, väänatud, kroogitud, plisseeritud jt.
Värvuse ja õie kuju kõrval erinevad sordid ka näiteks õie suuruse ning taime kõrguse poolest. Taime kõrgust arvestatakse õisikuvarre kõrguse järgi. Madalad sordid kasvavad kuni 60 cm kõrguseks. Kõige levinumad on keskmised (61–91 cm) ja harvem esineb kõrgeid (üle 91 cm) sorte. Aiapidajate lemmikuteks on läbi aegade olnud suureõielised (õie läbimõõt 11,5–17,5 cm) keskmise kõrgusega päevaliilia sordid. Pisemates linnaaedades on madala kasvu ja miniatuursete õitega sordid omal kohal, sest need võtavad vähem ruumi ning sobivad ka kiviktaimlasse või konteinerisse.
Valik sorte
Päevaliiliate sorte on praeguseks registreeritud ligi 100 000. Kõik kindlasti ei sobi meie kliimaoludesse, kuid piisvalt palju on neid Eestis katsetatud ja väga rikkaliku värvivaliku hulgast leiab igaüks endale sobiva. Järgnevalt vaid väike valik hakatuseks neile, kes kuidagi selle suure virvarri seest omale õiget pole leidnud.
’Always Afternoon’ – roosad suured õied on violetse silma ja kollase neeluga. Taimed keskmise kasvu ja varase õitsemisajaga.
’Bela Lugosi’ – see sort on kõige tumepunasemate, peaaegu mustjate õitega ja keskelt roheka neeluga. Taimed keskmise kasvu ja õitsemisajaga.
’Catherine Woodberry’ – lavendelroosad suured lõhnavad õied on helerohelise neeluga. Keskmise kasvuga vana hea ja vastupidav sort.
’Chicago Sunrise’ – kuldkollaste suurte õite ja kergelt roheka neeluga, kroonlehtede keskel on heledamad triibud. Keskmise kasvuga, väga ilus ja efektne sort.
’Crimson Pirate’ – tumekirsspunased suured õied on kollase neeluga. See on üks vanemaid ämblikõielisi sorte. Keskmise õitsemisajaga ja vastupidav.
’Ed Murray’ – mustjaspunased keskmise suurusega õied on roheka neeluga. Kaunis sort on saanud mitmeid kõrgeid auhindu.
’El Desperado’ – kollased suured õied on veinipunase südamiku ja rohelise neeluga. Taimed on keskmise kasvu ja hilise õitsemisajaga. Väga omapärane sort.
’Frans Hals’ – kahevärviline sort, kellel telliskivipunased kroonlehed vahelduvad kollaste tupplehtedega. Punastel kroonlehtedel on kollased triibud, neel on kollane. Hilisema õitsemisaja ja keskmise kasvuga.
’Golden Zebra’ – madalakasvuline miniatuursete kollaste õitega sort, keda kasvatatakse peamiselt kollasekirjute lehtede pärast. Päikeselisel kasvukohal on kirjulehisus intensiivsem, varjus lähevad lehed tagasi rohelisemaks. Sobib hästi konteineris kasvatamiseks.
’Mauna Loa’ – oranžid suured õied on kollase südamikuga. Keskmise kasvuga sort on varase õitsemisajaga.
’Moonlit Masquerade’ – kreemjad suured õied on tumepunase südamiku ja rohelise neeluga. Sort on keskmise kasvu ja varase õitsemisajaga.
’Siloam Double Classic’ – roosad täidisõied on roheka südamega. Taimed on madala kasvu ja varase õitsemisajaga. Väga armas päevaliiliate klassikasse kuuluv mitmete auhindadega pärjatud sort.
’Strawberry Candy’ – suured roosad õied on roosakaspunase silma ja kollakasrohelise neeluga. Taimed on keskmise kasvu ja varase õitsemisajaga. Väga populaarne omapärane sort.
Kodumaised sordid
Paljudele on üllatuseks, et ka Eestis on päevaliiliate sorte aretatud. Hobiaednik Elle Ahse viitteist päevaliilia sorti on võimalik näha Tartu ülikooli botaanikaaias. Erakordse punase värviga ’Pihlaka’, rohekaskollaste suurte õitega ’Orhidee’ ja säravkollaste õitega ’Mesinädalad’ on nendest tuntumad. Kõige pikema õitsemisajaga on violetne ’Intriig’. Kõik Elle Ahse aretatud sordid on osutunud väga vastupidavateks, talve- ja põuakindlateks.
Tallinna Botaanikaaias tegeles pikaaegselt püsililledega Mari Seidelberg. Aastal 2010 aretas ta päevaliilia ’Alli Süvalepp’ oma ema mälestuseks, kes oli üks botaanikaaia rajajatest. Lillakate õitega kaunis päevaliilia saadi sordi ’Sugar Candy’ vabatolmlemisest saadud seemnekülvist.
Päevaliilia aeda, vaasi, kööki ning ravimiks
Tänapäevased sordid vajavad rikkalikuks õitsemiseks päikesepaistelist kasvukohta ja viljakat piisavalt niisket mulda. Vähenõudlikud ja vastupidavad taimed võivad ühe koha peal kasvada 12–15 aastat. Nad on ilusa lehestikuga ning kaunite õitega murevabad aiataimed, kes saavad hakkama ka siis, kui jätta nad iseenda hooleks.
Tihti arvatakse, et päevaliilia ei sobi lõikelilleks, kuna üks õis õitseb vaid ühe päeva. Tegelikult on nii, et kui lõigata paljude õienuppudega õisik, siis lähevad õied järjest lahti ja lill on vaasis väga efektne.
Päevaliilia kogu taim on söödav. Aasia köögis on teda toiduks tarvitatud ammustest aegadest. Õisi võib kuivatada või süüa toorelt, näiteks lisada salatile.
Õienuppusid keedetakse või praetakse õlis, need sisaldavad rohkelt C- ja A-vitamiini. Lehti saab peenestatult lisada salatitesse või suppidesse. Noori kasve süüakse toorelt või hautatakse nagu sparglit. Päevaliilia juured on lihakad ning neid tarvitatakse toiduks nagu kartuleid, maitselt on nad pähklised.
Hiina ja Korea rahvameditsiinis on päevaliiliaid olnud olulised ravimtaimed, kasutatud on neid unetuse, kopsupõletiku, tuberkuloosi ja arseenimürgituse puhul. Siberi ja Kaug-Ida rahvad kasutasid päevaliiliat südamehaiguste korral, palavikualandajana, haavade parandamiseks jne.
Ühe iidse legendi järgi peletab päevaliilia puudutus mured ja paha tuju.
