KIRI EUROOPA KESKPUNKTIST: Seltsimeestes pettunud saksa sots prof. Ulrike Birkenbach rõõmustab ettevaatlikult tegelikkuse tagasituleku üle poliitikasse.
Praeguseks on juba kulunud fraas, et ärkasime 24. veebruaril 2022 uude maailma. Ka on nii minu kodumaa kui ka välismeedias räägitud palju tegelikkuse tagasitulekust, reaalpoliitikast, ümberorienteerumisest ja nõndanimetatud Putinversteher’ite läbikukkumisest.
Kibedus ja häbi
Kuid võib-olla ei ole välismaalt vaadates päris selge see, kui suur ja radikaalne säärane pööre ikkagi suure osa liitvabariigi poliitikute ja arvamusliidrite jaoks on. Ning kuidas see käib risti läbi maailmavaadete, kehtestades kasvõi ajutiselt mingid uued teljed ja uue tegelikkuse. See on tõesti die Wende, pööre – kui kasutada sõna, millega seni on märgitud rahumeelset revolutsiooni Saksa demokraatlikus Vabariigis.
Avades Ukraina sõja algusele järgnenud esimesel laupäeval harjunult taz’i (Tageszeitung, sõpradele taz, on liitvabariigi juhtiv vasakpoolne ajaleht) ja asudes lugema peatoimetaja Ulrike Winkelmanni kommentaari, pidi mul kohv kurku kinni jääma. „NATO peab oma idatiiba relvastama,“ kirjutab peatoimetaja ja jätkab: „NATO riigid Euroopas võtavad Ukrainast vastu põgenikke ning kogevad kogu kibedust ja häbi, mida toob endaga see, et NATO ei võitle koos Ukrainaga Venemaa vastu.“ Nagu sellest veel ei piisaks: „Õppetund ülejäänud maailmale kõlab: ära anna iial ära oma tuumarelvi – ja kui saad, ehita need endale ise.“
Nii kirjutab seni jäägitult rahuliikumise ja desarmeerimise eest seisnud lehe peatoimetaja. Ja õigesti kirjutab. Ja nii ei kirjuta mitte ainult tema, vaid sarnaseid tekste võib lugeda teistestki Saksa lehtedest – nii parem- kui vasakpoolsetest. Kas see tähendab, et vähemalt ühes küsimuses – kuidas suhtuda Vladimir Putini režiimi rünnakusse Ukraina vastu – valitseb liitvabariigis ühtsus?
Poliitikud, kes usuvad, et „teised pole Putinist paremad“
Päris nii siiski öelda ei saa. Ühest küljest on hämmastav, millise kiirusega on nii mõnigi Putinversteher sõnumit vahetanud, teisalt leidub jätkuvalt poliitikuid, kes püüavad Putini tegevust kui mitte õigustada, siis vähemalt väita, et ega teised pole paremad. Seejuures leidub neid eri erakondades.
On muidugi parteisid, mis on alati olnud selgematel positsioonidel Venemaad puudutavates küsimustes. Nõnda on Rohelised juba oma ökoloogilisest platvormist tulenevalt võidelnud nii Nord Stream 1 kui ka Nord Stream 2 vastu ning Vabad Demokraadid on suhtunud eitavalt Putini režiimi kui majandusvabadusi kägistavasse kleptokraatiasse.
Samas on erakondi, mille seisukoht on pigem sõltunud üksikküsimusest või hetkeolukorrast. Vale oleks arvata, nagu oleks kogu Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei Putinil nii-öelda taskus – nii ei olnud see ei liidukantsler Gerhard Schröderi valitsusajal ega hiljemgi –, kuid soov ja valmisolek leida koostööpunkte on selles erakonnas olnud siiski tuntav.
Sama vale on aga näha end konservatiivsete põhiväärtuste ja majandusvabaduste eest seisvas Kristlik-Demokraatlikus Liidus kaitsetammis Putini ja tema korrumpeeriva mõju vastu. Kippus ju proua Merkelgi tükk aega õigustama Nord Stream 2 ehitust „puht-majandusliku“ projektina ning nii mõnes muuski küsimuses võisid just majanduslikud argumendid teha CDU poliitikuid Putini režiimi suhtes koostööaltimaks.
Sunnitud sõnu sööma
Võib-olla kõige rumalam kogu selle teema juures on aga vääritimõistmine, nagu peaks vasakpoolse maailmavaate juurde käima Putini või üldisemalt Venemaa poliitika õigustamine.
Selles, et see siiski nii on, peavad end süüdistama vasakpoolsed ise, kes näevad hea meelega USA imperialismi, kuid Vene oma mitte – olgu nimeliselt mainitud Gregor Gysi Vasakparteist ja Ralf Stegner SPD-st. Olgu aga lisatud, et nii nemad kui mõned teisedki veebruari lõpus Putinit õigustanud poliitikud sattusid väga ruttu ebamugavasse olukorda, olles sunnitud oma sõnu sööma või lihtsalt vaikima.
Siinkohal on mul juba aastaid hea meel taz’i üle. Ajalehes juhib välistoimetust minu vana sõbranna Barbara Oertel, kelle asjatundlikkus Vene poliitika suhtes tähendab ühtlasi väärillusioonide puudumist ning nõnda on taz suutnud näidata, kuidas euroopalik vasakpoolsus saab olla sõltumatu vana külma sõja aegsest taagast.
Artikliga, mis mulle lugemise ajal kohvi pidi kurku ajama, demonstreeris aga taz sedagi, et olla vasakpoolne ei pea tähendama pimedat usku desarmeerimisse või patsifismi. Tõsi – sellise vasakpoolsuse eest oli omal ajal väljas ka sotsiaaldemokraadist liidukantsler Helmut Schmidt, kellele oli Bundeswehri tugevdamine südameasi. On omamoodi liigutav ja veidi naljakaski, et selle lipu paistavad nüüd üle võtvat Roheliste asekantsler Robert Habeck ja liberaaldemokraadist rahandusminister Christian Lindner – ning seda sotsiaaldemokraadist kantsleri valitsuses.
Otsustamatus on hullem
Kuigi me kõik ärkasime 24. veebruaril uude, loodetavasti realistlikumasse ajajärku, võtab mõne tõe mõistmine aega.
Elame ju ajal, mil ühiskonnas otsustab asju põlvkond, kellel puudub kogu ühiskonda hõlmava sõja kogemus. See teeb korraga naiivseks – kasvõi selles osas, et suur osa meist ei uskunud sellise sõja puhkemise võimalusse – ja ettevaatlikuks. Ei juleta teha järeldusi ega langetada otsuseid küsimustes, mille võimalikke tagajärgi ei tunta.
Ometi peaks nüüd üks olema selge – otsustamatus on hullem. Olgu olukord kui halb tahes, on kõige parem tunnistada endale nii seda kui tehtud vigu. Sellest paistab vähemalt suur osa liitvabariigi poliitikuid lõpuks ometi aru saavat. Ja kes ei saa – nende üle langetab otsuse juba ajalugu. Samas ei tohi unustada veel midagi väga olulist – sõnadest tähtsamad on teod. Kuigi välisvaatlejale võis jääda mulje, et Scholzi kabinetil võttis sõnadest tegudeni – Ukraina relvadega aitamiseni – jõudmine aega, toimus see protsess siiski üle ootuste kiiresti. Mis paneb arvama, et meil on veel lootust.
Lääne-Saksamaal Offenbachis elav Ulrike Birkenbach (s 1955) on Frankfurdi Goethe Ülikooli emeriitprofessor ja vabakutseline ajakirjanik.