KULD JA TEGELIKKUS: Kulda kaevandatakse ja sellepärast on kullal püsiv reaalne väärtus, mille on andnud selle kättesaamiseks tehtud töö. Seepärast peaks ka raha olema seotud kullaga, väidab kullastandardi armastaja. See on poolharitud iba, leiab majandusajakirjanik Erik Aru.
Kui Briti ansambel KLF naelutas miljon naela näitusesaali seinale (hiljem põletasid nad selle raha üldse ära), pidid nad lisaks trahvile tasuma Inglise Pangale 500 naela, et too saaks trükkida uue miljoni. Tekib küsimus: kui palju siis miljon naela tegelikult väärt on? 500 naela? Aga kui palju see väärt on? Peagi jõuamegi päris nulli lähedale.
Paberilipik, mis on raha ainult selle pärast, et riik nii ütleb, tekitab mõnes inimeses igatsuse millegi püsivama järele. Näha ju, et selle väärtus aina langeb – asjad lähevad muudkui kallimaks. Aga vaat väärismetallidel nagu kullal on püsivam väärtus kui sularahal. Kulla kaevandamise nimel tehakse ju tööd, mis selle väärtuse annabki. Siit pole kaugel järeldus, et maailma rahasüsteem võiks olla kuidagi seotud kullaga, sest nii oleks kindlam. Ikkagi tõeline väärtus, mitte lihtsalt paber. Hinnad ka ei tõuseks.
Kui palju on maailmas kulda?
Aga – kui suur kulla sisemine väärtus siis on? Kui palju peab tööd tegema, et kuld maapõuest välja tuua? Kulu hinnangud erinevad, ent jäävad üldiselt 1000 ja 1200 dollari vahele ühe Troy untsi (kulla mõõtühik, mis on tavalisest untsist ligi kümnendiku raskem ehk 31,1 grammi) kohta. Siinkohal võib kiuslikum tüüp muidugi pärida: nii, maksame ühe Troy untsi kulla eest 1200 dollarit – aga kui palju need 1200 dollarit siis tegelikult väärt on, kui vaadata eelnevat KLF-i näidet? Ehk oleks parem kulla väärtust mõõta tööks kulunud energias, kilovatt-tundides näiteks? Hea küll, anname kullafännidele armu. Esialgu.
Hakkame hoopis mõtlema, kuidas kullapõhisele rahale üleminek välja võiks näha. Aasta 2012 lõpul oli maailmas kulda kokku 174 000 tonni. See on siis kulla kogus, mille kokkusaamiseks tuleks inimestel hambad suust ja ehted kaelast kiskuda. Praeguse hinnataseme järgi oleks siis kulda 7,4 triljoni dollari jagu. Keeruline on öelda, kui palju raha täpselt maailma riikides ringleb, sest keskpangad armastavad igaüks erinevaid rahamõõdikuid avaldada. Laias laastus aga piisaks kullast ligikaudu USA ja euroala ringluses oleva sularaha katmiseks.
Unustame siinkohal igasugused ahned väikeriigid, kes ka kindlasti endale kullareserve tahaks – tutkit, brat. Ja oletame, et tõesti piisaks sellest, kui dollarid ja eurod oleks kullatagatisega. Jääks ikkagi häda, et kogu maailma kuld kataks ainult kahe olulisema valuuta müntide ja paberina ringleva osa, ilma et suurt midagi üle jääks. Vähevõitu.
Kui me aga vaatame, kui palju kulda keskpangad reaalselt võiks kuidagi kokku ahmida – kui palju on praegu ametlikes reservides ja investeeringutena kasutusel, siis koguneb seda mõnevõrra vähem, kui on USA baasraha (pankade hoiused keskpangas pluss ringluses sularaha).
Seda on juba selgelt liiga vähe. Sellist süsteemi, kus ülejäänud valuutad olid seotud dollariga ja dollar kullaga, sai pärast Teist maailmasõda juba näha. Bretton Woodsi süsteem lõppes krahhiga, kui USA-l ühel hetkel kadus huvi oma valuuta seost kullaga hoida. Vaja oli sotsiaalsüsteemi arendada ja Vietnami sõda pidada, see nõudis raha – ja mis oleks lihtsam, kui seda juurde trükkida.
Kas peame kümme korda rohkem töötama?
Praegune reaalsus on aga see, et USA Föderaalreservil on kulda vaid umbes 6700 tonni jagu, vaevalt 285 miljardi dollari eest. Seda on vähem kui kümnendik baasrahast. Muudel keskpankadel on seda enamasti veel vähem.
Niisiis, päris kullastandardile naasmiseks, kus kõigil keskpankadel on enam-vähem usutav kogus kulda oma kohustuste katmiseks, praegu kogu maailma kullast ei piisa. Vähemalt nüüdse kulla hinna ja emiteeritud raha koguse juures. Üks kahest peaks muutuma.
Kui me tõmbaks raha hulka koomale, tuleks mängu raha kvantiteedi teooria. Selle järgi on ühel best online casino pool võrdusmärki raha pakkumine – ringleva raha hulga ja raha ringluskiiruse korrutis – ning teisel pool raha nõudlus – hinnataseme ning majanduse kaupade ja teenuste hulga korrutis. Kui meil raha hulk väheneb, peab samavõrd vähenema ka võrrandi teine pool. Ehk siis hinnatase. Tooted ja teenused peavad muutuma odavamaks. Kui tõmbame USA rahapakkumise kümme korda väiksemaks, et keskpanga kullavaru baasraha kataks, peab sealne ärimees oma pangalaenu tasumiseks kümme korda rohkem asju müüma, lihttööline aga… äkki siis kümme korda rohkem töötama? Ei funka vist nii. Alternatiiv oleks pangad allavett lasta. Pole ka vist hea mõte?
Hea küll, oletame, et muutub kulla hind. Keskpangad hakkavad kulda kokku ostma, suurenenud nõudlus tõstab hinna sellele tasemele, et tõepoolest saab kogu ringleva raha kullaga kaetud.
Nüüd oleme aga kummalises olukorras. Kuld maksab järsku päris palju rohkem, kui selle maa seest välja kaevamiseks raha kulub. Kus on meil siis nüüd kulla reaalne väärtus? Einoh, selgitab kulla austaja, see sünnib nõudluse ja pakkumise vahekorrast – reaalse kulla järele on nõudlus ja sellest tärkab tema hind.
Möh? Mille poolest on siis kulla hind reaalsem igasuguse katteta paberraha hinnast, mis sünnib samuti, kui näiteks dollarite nõudlus ja pakkumine üksteist valuutaturul põrutavad? Mis dialektikat te mulle ajate, seltsimehed?
Nüüd jõuamegi sinnamaale, et kuna väärismetallide sisemise väärtusega on asjad kahtlased, ei tähenda raha seotus kullaga tegelikult seda, et hinnatase ei võiks tõusta. Või mis veel hullem, langeda.
Häid aegu pole olnud
Tuntud on lugu sellest, kuidas konkistadoorid leidsid Peruust tohutud hõbedavarud, kukkusid kaevandama ja arvasid, et õnn on tulnud nende õuele. Lõpptulemus oli aga lihtsalt see, et langes hõbeda hind – kaubad muutusid hõbeda suhtes kallimaks. Teisisõnu, tekkis tavaline inflatsioon, nagu ikka siis, kui raha juurde tuleb.
Üldist hinnalangust sai aga hästi näha 19. sajandi teisel poolel, kui maailmas umbes 50 aasta jooksul olulisi kullaleiukohti ei avastatud – sajandi keskel leiti värsked varud Californiast, lõpukümnendil aga Alaskast ja Lõuna-Aafrikast. Vahepeal oli aga majanduses pool sajandit sitta suusailma.
Kui majandus kasvab, kasvab nõudlus raha järele, sest inimesed tahavad rohkem kaupu ja teenuseid osta ning müüa. Kui raha juurde ei tule, võiks küll suureneda raha ringluskiirus – olemasolev raha hakkaks kiiremini omanikku vahetama. See aga ei saa kuigivõrd kasvada ja sageli loetaksegi seda üldse konstantseks. Raha kvantiteedi teooria järgi on ainsaks lahenduseks üleüldine hinnalangus. Seda, miks see halb on, me juba kirjeldasime (languse mõõtmed olid küll veidi üleelusuurused), ja 19. sajandi teine pool, kui maailm tuikus ühest majanduskriisist teise, on selle kohta heaks näiteks.
Praeguseni oleme muidugi lähtunud päris tobedast eeldusest: nagu riigid tahaks, et rahasüsteem ka suurema häda korral samamoodi toimiks ja tagaks lihtinimesele ka siis tolle säästude säilimise. Minevikus ei ole sellist asja veel ette tulnud. Häda, näiteks sõja korral läheb riigirahandus üle hoopis teisele käigule.
Kui inimeste käes on olnud kulla tagatisega paberraha, siis on riigid häda korral lihtsalt teatanud, et ei vaheta enam paberit kullaks. Nii juhtus näiteks Esimese maailmasõja puhkemisel. Oli kullastandard ja siis, kui häda käes, enam ei olnud. Muidugi, ega suurem osa inimesi siis tahtnudki oma raha kullaks vahetada ja Riosse pageda. Hoopis rindele tahtsid.
Mõni võib siinkohal ohata, et küll need olid head ajad, mil ringles ainult väärismetallist raha – selle väärtus püsis. Tuhkagi.
Väärtuse pidev vähendamine
Riik pressib mündid ja riik võtab mündid. Ei ole juhus, et tulu, mille raha emiteerija saab sellest, et raha valmistamise kulu on selle nimiväärtusest madalam, hüütakse inglise keeles seigniorage – eesti keeli siis senjööritulu. Tegu on juba iidse rahateenimisviisiga.
Sürakuusa türann Dionysos oli neljandal sajandil e.m.a andnud välja võlakirju. Ühel hetkel aga korjas ta kokku kogu ringluses oleva raha, laskis kõigile ühedrahmistele müntidele lüüa peale kahedrahmise märgi ja maksis seejärel oma võlad. Nii teenis ta umbes sada protsenti senjööritulu. Inflatsioon pidanuks ka siis tõenäoliselt umbes sada protsenti olema – asju oli ju endiselt umbes sama palju, raha aga kaks korda rohkem.
Raha väärtmetallisisaldust saab loomulikult vähendada ka vargsi. Rooma dinaaris oli hõbedat esialgu umbes 4,5 grammi. Augustus kärpis seda 3,9 grammile, Nero 3,4 grammile ja edasi läks ainult hullemaks. Igaüks võib internetist leida graafikuid, mille järgi kolmanda sajandi teiseks pooleks dinaaris enam hõbedat suurt polnudki.
Henry VIII, kellel hoolimata tohutu varanduse pärimisest ja katoliku kiriku varade konfiskeerimisest ikkagi raha otsa sai, ja tema poja Edward VI ajal vähenes Inglise naela hõbedasisaldus Carmen Reinharti ja Kenneth Rogoffi raamatu „This Time is Different: Eight Centuries of Financial Folly“ andmeil 83 protsenti. Prantsuse kuningas Philippe IV Ilus, kes raha hankimiseks saatis maalt välja juudid ja Lombardia kaupmehed ning kiusas rikkaid abte, ei häbenenud loomulikult ka münte põhjalikult lahjendada: 1303. aastal kukkus liivrite hõbedasisaldus 56,8 protsendi võrra. Pariisis puhkes mäsu ja kuningas pidi pelgupaika otsima templirüütlite ordu juurest. Ordu peksis ta mõni aasta hiljem laiali ja selle juhid saatis tuleriidale, et ordu vara endale saada.
Üldse alanes kümne Euroopa olulisema rahaühiku kaalutud keskmine hõbedasisaldus Reinharti ja Rogoffi andmeil ligi üheksalt grammilt 1400. aastal umbes kolmele grammile 1800. aastaks. Napoleoni sõjad tõid veel täiendava kukkumise ja 19. sajandi keskpaigaks, kui ka paberraha oli juba laialt levinud, sisaldasid mündid keskmiselt vaid umbes grammi hõbedat.
Kõik see ei tähenda, et väärismetalliga seotud raha ei võiks tagasi tulla, näiteks osaliste kullareservide toel. See võib juhtuda siis, kui inimesed miskipärast kaotavad usalduse praeguse rahasüsteemi vastu. Kuidagi tuleb nad ju siis maha rahustada. Nii et kui kuld naaseb, siis tõenäoliselt järjekordse pettusena. Ja kui ajad lähevad kehvaks, võtab riik ikka inimeste säästud ära, olgu need kullast või paberist.
Kui kuld naaseb, siis tõenäoliselt järjekordse pettusena. Ja kui ajad lähevad kehvaks, võtab riik ikka inimeste säästud ära, olgu need kullas
