RAHASTAMISTE LOLL LUGU: (:)kuidas selgitada oma vaimset üleolekut alamatele eluvormidele, küsib Kivisildnik. Allolev lugu räägib kultuuri rahastamisest. Eheda näitena on toodud juhtum, kuidas meie esi-filmimehe Pääsukese asemel kooris papi mingi täielik soga, „Klassikokkutulek 2“.
Ega see lihtne ei ole teha lollile selgeks, misasi on kultuur. Mulle rääkis härra Hardi Volmer ükspäev keefirilauas välja piinliku olmelise probleemi, nimelt on kohalik kultuuripoliitika täiesti putsis. Nõustun, rahastajad panevad näkku. Seakari. Kui Volmeri ja Olavi Ruitlase Eesti ajalugu käsitlev film ei saa pennigi ja mingi jaburdus, mis on omakorda varastatud formaat ja kannab kutsungit „Klassikokkutulek“ saab, siis on tegemist alamate eluvormide võiduga.
Kunagi nimetas Toomas F. Aru seda nähtust hallide ja värviliste sõjaks. Hallide ja värviliste sõja võidavad alati hallid, sest kõik kontorid on täis mitte värvilisi Volmereid, vaid hämarat halli ollust. Et siga seda sööks. Hall ollus hoiab kokku, on hästi organiseeritud ja hävitab üksikud värvilised, kes ei lase neil rahus vegeteerida, mehaanilise järjekindlusega.
Kas sina, munn, oled ka hall?
Mis toimub Pärnu noortekeskuses pärast Aru väljakihutamist ja alandavat kohtuasja, mille ta võitis? Mitte sittagi? Kus on bändid? Kus on ägedad üritused? Kus on bändid, mis võidavad konkursse? Kus nad on, ma küsin teilt, hallid hiirekesed ja rotid. Midagi ei ole enam ja midagi ei saagi olla, sest hallus ei loo midagi peale nürimeelsuse, bürokraatia ja alusetute salakaebuste ja kohtuliku represseerimine. Vaata ka Kenderi kohtuasja.
Ma ei ole filmiekspert, aga ma tean, kes on Volmer ja mida ta on teinud; kes tema rahastamise üle otsustavad, neid inimesi ma ei tunne. Võib-olla on nad filmikunstiga niisama vähe seotud nagu kirjanduse rahastajad kirjanduse, eriti luulega. Ma ei tea, aga võin teha oletusi ja need on vastikud oletused.
Söögu sitta
Mina pole kaugeltki õige inimene arutama kultuuri rahastamise asju, ma olen juba mõnda aega kirjastaja ja poeet, kelle projekte ei rahastata. Lihtsalt ei rahastata ja kõik. Seega, ma ei oska alamatele eluvormidele seletada, mis on kirjandus ja kuidas seda süüakse. Ja ei oska ma ka Volmerile nõu anda, aga ma räägin teile siiski ühe naljaka loo.
See naljakas lugu juhtus täna ühes Pärnu juhtivas kaltsaris. Lähen mina kaltsarisse ja vaatan seal lahtiste silmadega ringi – saast ümberringi –, aga siis näen vaasi, mis sobib Karol Kallase disainitud hiirematiga. Ostan siis vaasi ära, kaks euri, lähen koju ja uurin seda lähemalt: vaasi sees on tükk paberit, pigem pappi.
Urgitsen selle pudeliposti saadetise välja ja loen – seal seisab, et see on sertifikaat, mis kinnitab, et see ja see ese on selle ja selle muuseumi säiliku nr see ja see ametlik koopia. Pole paha, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaasi peal on ühel pool kole loom ja teisel pool soliidne härrasmees, klassikalise ilu kehastus.
Aja püksid maha ja vaata peeglisse
Kui ma nüüd alasti peegli ees seisan, siis pean teile tõsiasju tunnistades kinnitama, et olen füüsiliselt paremas vormis kui see kreeka vant – mitte palju parem, aga siiski. Olin vanasti tennisemängija ja nüüd, kus ma olen sügisest peale 23 kg (loe: kakskümmend kolm kilo) alla võtnud ja teen iga päev 5–9 tundi trenni, näen parem välja kui 96% kirjastajaid ja poeete, Sophokles kaasa arvatud.
See on minu meetod rääkida alamate eluvormidega, ma suhtlen nendega kehakeeles. Kui ma kirjutan asju, mida nad teha ega mõista ei suuda, siis ma ei saa sellest vaimset rahuldust, kui ma aga oma vaimujõul treenin oma keha vabanenud ressursside arvelt, siis ma löön loomariiki tema oma relvadega. Lömastan koduväljakul, surun näoga vastu sitast muru.
Minu loomingut te ei mõista, koerad, sähke, siin on mu keha, tehke järele. Armetud lojused ei suuda isegi oma keha klassikalise ilu kaanonisse suruda, millest me üldse räägime. Ma soovitan hr Volmeril tegeleda kahe asjaga: lihvida oma keha nagu briljanti ja tegeleda ka arvutispordiga. Ma kirjutan seda lugu kahe arvutispordi MM-i etapi vahel ja teen seda meeskondlikus liidrisärgis.
Kes siin on maailma tasemel tegija?
Volmer ja mina, mitte sina. Ma olen maailma nr 1 (loe: esimese) gildi karm võitleja, kes on laias maailmas superstaar ning kelle ümber keerlevad globaaliludused nagu kärbseparv. Te pole nii ilusaid naisi näinudki. Kes lõi number kaks gildi rünnaku üksi tagasi (loe: kes lõi Kurski kaarel tankirünnaku üksi tagasi), kui staap arutas, mida ja kuidas uute reeglite tingimuses välja joonistada?
Kes on legend? Kes tegi serbia kõrilõikajate vastu 28% lahingust, mille me küll kaotasime, aga võitsime sõja, ja mitte lollusest, vaid sellest, et siin mõned sundisid kellelegi peale strateegia, mis raiskas neil reaalselt sadu dollareid tunnis ja lahingud ei kesta meil siin üks tund, kaugel sellest.
Kusjuures see strateegiamäng, mida ma mängin, et sisalda ühtegi liikuvat pilti ja siin pole tegemist sõrmeosavuse harjutamisega. See on mäng, mida mängivad tippspetsialistid, advokaadid, arstid, fotograafid ja üldse mõtlevad inimesed. Seda ei mängi kultuurirahastaja ega hallid genitaalid. Ja kui ka mängivad, siis kuskil suvalises Eesti gildis, mis kadus topp 100 lõpust juba hallidel aegadel.
Ma olen kindel, et Volmer saab hakkama nii meie gildis kui ka tormiga metsikul treeningrajal, ta on ennast tõestanud. Mina tegin luuleraamatu kirjutamiseks vajaliku energiaga endast kreeka jumala, mida Volmer võib teha ühe filmi valmistamiseks kuluva jõuga – mõeldagi ei taha.
Hardi Volmeri film „Esimesed 7 minutit“
Stsenarist: Hardi Volmer, Olavi Ruitlane
Idee autorid ja kaasstsenaristid: Peeter Brambat, Hardi Volmer, Kauksi Ülle
Režissöör: Hardi Volmer
Operaator: Mait Mäekivi
Produtsent: Anneli Ahven
Tootjafirma: Kopli Kinokompanii
Osades
Johannes Pääsuke: Ott Sepp
Volter: Märt Avandi
Sergo: Arvo Kukumägi
Nasta: Linda Kolde
Taarka: Merle Jääger
Projekt on osalenud ühe korra EFI mikroeelarveliste filmide konkursil ja kolm korda EFI täispikkade filmide tootmistoetuse konkursil. Eitavad vastused. Kulka on filmiprojekti toetanud.
