VALIKULINE KIRJAOSKUS JA VASAKEMOTSIOONID: Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel mõtiskleb, kust siginevad meil Euroopas Oudekki-sugused, kelle partisanlikud püüdlused reedavad nende mõtteviisi: taganeda pole kuhugi, selja taga on Moskva. Persse see Euroopa.
Ma teen juba pikemat aega koostööd ajaloolastega Almatõst, Kasahstani pealinnast. Nad töötavad instituudis, mis tegeleb spetsiifilise teemaga – Kasahstanis asunud GULAGi laagrite ja stalinlike küüditamiste uurimisega. Üks mu kasahhi kolleeg on kirjutanud väga hea raamatu tšetšeenide küüditamisest. Kõikidest stalinlikest rahvaste liigutamistest oli see nähtavasti kõige brutaalsem, sest seda tehti moto „Mahajääjad lastakse maha“ järgi. Tšetšeenide küüditamise aastapäeval oli nett täis selleteemalisi artikleid ja ma panin ühe oma näoraamatusse, et kunagi hiljem lugeda. Vähem kui tunni aja pärast oli artikli juures kommentaar. Üks Moskva tuttav väitis, et see kõik on vale ja tegelikult viidi tšetšeenid ära peaaegu puhkepäevase väljasõidu tingimustes – mugavates luksuslikes reisivagunites. Oma sõnade kinnituseks riputas ta sinnasamasse artikli Vene sõjalis-patriootlikult lehelt, kust kogu info pärines.
Kusjuures tšetšeenide küüditamine ei ole erand. Kes otsida viitsib, leiab internetist väga heas eestikeelses tõlkes monograafia Moskva võimutruult ajaloolaselt Aleksandr Djukovilt. Raamat on eestlaste küüditamisest ning autor väidab, et see toimus ülimalt humanistlikult: kõigi mugavustega vagunites, kus inimesi toideti kolm korda päevas vaheldusrikka ja tervisliku toiduga.
Isamaaline hüsteeria
Venemaal on Stalini ja tema kuritegudega kummaline lugu. Vist ülemöödunud aastal Jossif Vissarjonovitši sünnipäeval märkasin, et mitmed mu vene kolleegid postitasid oma näoraamatu seinale Suure Juhi portreesid. Ma siis küsima, et ega sa ole stalinistiks muutunud. Nemad jälle vastu, et ei ole, aga Jossif Vissarjonovitš on Suure Võidu sümbol. Suure Isamaasõja kangelasliku võitmise müüt on väga oluline kõigile Venemaa elanikele olenemata rahvusest ning seetõttu on suhe Stalinisse enamikul Venemaa elanikel pehmelt öeldes ambivalentne. Viimaste aastate isamaalises hüsteerias on pilt veel segasemaks läinud. Tihti pannakse võrdusmärk Stalini, Nõukogude Liidu ja venelase vahele. Ehk solvates üht, solvad automaatselt ka teist. Seetõttu näib paljudele venemaalastele, et Stalini kuritegude kritiseerimine on sisuliselt Teises ilmasõjas toodud inimohvrite eitamine. Johtuvalt sellest põrkun ma Venemaal järjest sagedamini ülitundlikkusega kõigesse, mis on seotud kriitikaga Stalini või Nõukogude Liidu aadressil.
Pealtnäha võib tekkida tunne, et Venemaal on hüppeliselt kasvanud Stalini kultus. Järjest enam avatakse Suure Juhi mälestussambaid, raamatupoodides on temast rääkivaid raamatuid ja osta võib ka 40-köitelist Stalini kogutud teoste sarja. Reaalelu on pisut teine. Stalini mälestussambad asuvad enamjaolt nurga taga, neid avanema kogunes käputäis kommuniste ja veterane ning raamatupoodides on ka massiliselt Stalini-kriitilisi teoseid. Hoolimata kõikidest Stalini portreedega kaunistatud pelmeenidest ja paberossidest suhtuvad Venemaa elanikud Stalinisse ja tema tegudesse üldjuhul silmanähtava leigusega. Vähem negatiivselt, kui meile siin meeldiks, ent mitte ka ülientusiastlikult. Sellest hoolimata ei kiputa Stalinit ka kuigivõrd õhinal kritiseerima. Sest ajad olid rasked, suurt riiki saabki vaid ohvritega koos hoida, selle eest võitsime me sõja ja kui puid raiud, siis laastud ikka lendavad…
Nii või teisti viivad kõik diskussioonid ajaloo üle Venemaal Suure Võiduni. Ja siin tulebki jälle risti-põiki vastu võrdusmärk vene rahva ja Stalini vahel. On erinevaid autoreid, kes seda võrdusmärki üritavad lõhkuda, nagu ka neid, kes seda tsementeerivad. Kõigest hoolimata on aga tegemist debatiga, millele meie siin eriti mõju avaldada ei saa ja tegelikult ei peakski. Mida iganes välismaa ajaloolased ei avaldaks, Venemaal toimuva poleemika resultaati see ei mõjuta. Lähtuvalt kõigest pole ka ime, kui mõni Venemaa riigiduuma saadik, toetudes ülalmainitud publikatsioonidele küüditamistest, esineb avaldusega, et tegemist oli hädavajaliku ja humanistliku aktsiooniga.
Euroopa mood, Putinversteher
Mulle ei jõua aga parima tahtmisegagi kohale, miks peab sarnaste avaldustega esinema Eesti Vabariigi parlamendi liige. Oudekki Loone viimaste kuude väljaütlemised tunduvad pärinevat mingist teisest reaalsusest. Kuid vaadates asja laiemalt, võib väita, et päris nii see ei ole.
Selles kirjatükis pakun kõnealusele huvitavale nähtusele seletuse, mis ei pruugi olla küll ainus või põhjapanev.
Millalgi 2000ndate keskel ilmus Eesti meedia huviorbiiti soome nn ühiskonnateadlane, tegelikult pigem kriminoloog Johan Bäckman, kes võttis oma südameasjaks – kõige muu hulgas – Eesti venelaste õiguste eest võitlemise, väites, et Eesti Vabariigis valitseb sulaselge apartheid. Bäckmanile sekundeeris ka naisvõitleja Leena Hietanen, kes väitis tõsimeeli siinses meedias, et me kõik peaksime kui üks mees Nõukogude Liidule tänulikud olema.
Vaadates asja laiemalt, pole Bäckman või Hietanen ainukesed, neid on täis kõik Euroopa intellektuaalsed ringkonnad. Kogu see seltskond paistab silma ideoloogilise platvormiga, mille kirjeldamiseks kasutatakse nüüd saksakeelset sõna Putinversteher.
Mind on alati huvitanud, miks osa lääne vasakpoolseid intellektuaale kipuvad kiitma Putinit ja tema poliitikat, ignoreerides silmanähtavalt tõsiasju – näiteks riiklik homofoobia, sõnavabaduse piiramine, institutsionaliseeritud sooline ebavõrdsus Venemaal –, mis kohe kuidagi ei kattu vasakpoolse ilmapildiga.
Tugitoolivasakpoolsus
Üks põhjuseid on selles, et tegemist pole niivõrd Kremli-meelsusega, vaid intellektuaalsetes tugitoolivasakpoolsetes ringkondades (ma tõmban piiri selle seltskonna ja nn street socialism’i vahele, mis üldjuhul ei evi erilist sümpaatiat tänapäeva Venemaa suhtes) levinud nihilismiga Euroopa, oma riigi, lääne ning sealse elukorralduse suhtes.
Sealt tuleb ka Venemaa heroiseerimine, just Venemaas nähakse pindu perses sellistele „ebameeldivatele nähtustele“ nagu ülemaailmse kapitalismi poolt manipuleeritud Euroopa Liit või siis Ameerika imperialistliku hegemoonia ühes väljendusvormis NATO.
Alternatiivfaktiline maailm on selliste vasakpoolsete seas ammu reaalsus – a priori ei usuta ametlikku meediat ning seetõttu otsitakse tõde muudest allikatest, milleks on tihti kas otse või kaudselt Vene meedia manipuleeritud infotulv.
Mõned eriti võitlevad isendid lähevad oma nihilismis aga sammukese kaugemale – markantseim näide on USA ajaloolane Stephen Cohen. Üritades oma tõde kuuldavaks teha, mattuvad nad järjest sügavamale üha absurdsematesse argumentidesse, ammutades neid kas otse või kaudselt Vene riigitruudelt autoritelt.
Oudekki ja vene papi
Vene inforuumiga on asjad üldjuhul nii, et kui te kohtate näiteks Anadõris, Moskvas, Tallinnas ja Berliinis inimesi, kes ajavad ühte ja sama juttu, kohati isegi samas sõnastuses, siis on selge, et nad on need argumendid leidnud Vene meediast. Tihti keerab kirjeldatav indiviid jutu nendele teemadele täiesti meelevaldselt ja seega on situatsioon absurdne.
Sõitsin hiljuti rongiga Moskvast Tallinna ja sattusin ühte kupeesse ühe vene lennundusprofessoriga. Taat oli tugeva kiiksuga, aga sellest hoolimata rääkisime tükk aega õpetamisest ülikoolis. Ja ühel hetkel, täiesti kontekstiväliselt, teatas papi: „Aga sakslased tahtsid ju kõik eestlased ära hävitada. Neil oli Generalplan Ost, selle järgi pidid kõik eestlased maamunalt kaduma. See oleks juhtunud, kui Punaarmee poleks Eestit vabastanud.“
Ma olen kindel, et professorihärra ja Oudekki pole kunagi kohtunud, küll aga on neil ühine infoallikas – kõigi eelduste kohaselt Vene riigitelevisiooni jutusaated, mida juhatavad sellised tähed nagu Dmitri Kisseljov või Vladimir Solovjov. Euroopa intellektuaalid-vasakpoolsed klammerduvad taoliste argumentide külge, ehitades neile üles oma narratiivi, et õigustada ennekõike oma negatiivset suhtumist Euroopasse endasse.
„Peaasi, et pommid ei lange“
Kohati on mul tunne, et Oudekki ja temataolised on endale konstrueerinud alternatiivse reaalsuse, omistades iseendale masohhistlikult nurkaaetud märtri staatuse, kes on viimased võitlejad antiglobalistliku ja antiimperialistliku uue õiglase maailma barrikaadil. Loogiliselt lisandub sellele partisanihoiakule arusaam, et taganeda pole kuhugi, sest selja taga on Moskva. Johtuvalt sellest autoradikaliseerumisest kasutatakse järjest ajuvabamaid argumente. Väljend „Peaasi, et pommid ei langenud!“ pärineb Vene riigimeedia narratiivide teisest rubriigist. Seda juttu ajavad kaamerasse Krimmi elanikud, põhjendades, miks nad on ikkagi õnnelikud Venemaa rüppe naasmise üle. Elu on jah halvem, aga selle eest neid ei pommitata nagu Donbassis. Selline ühe valdkonna argumendi üleviimine teise on Vene televisiooni uskujate seas tavaline. Anything goes!
Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et Oudekki-suguste Putinversteher’i eksisteerimine Eestis on märk sellest, et Eesti on saanud osaks Euroopast.
Tegemist on marginaalse ja oma radikaalsuses täiesti eluvõõra ning kontekstivälise intellektuaalse getoga.
Nende argumendid ei ole diskussioonikõlblikud, need on ajuvabad, ja mõistes seda, kipuvad nad ise järjest enam põletama sildu dominantsete diskursustega.
