Vabandan sissejuhatavalt lugeja ees mitmes kohas tehtud oletuste pärast, sest artikli kirjutamise hetkel on jäänud Oscari nominatsioonide väljakuulutamiseni veel mõni aeg ning kuna KesKus on siis juba ilmunud, olen sunnitud osa materjalist ennatliku non?alantsusega kohvipõhja pealt ennustama. Mis on keeruline, sest ma ei joo kohvi.
26. veebruaril jagab Ameerika Filmiakadeemia 84. korda kuldkujukesi, mille peamine funktsioon on võitja klaaskapis või kaminasimsil tolmu koguda ja respekti genereerida. Kirjutamise hetkel on veel ees BAFTA auhindade jagamine, kuid seljataga Kuldgloobuste tseremoonia. Seega vajab seniste tulemuste korreleerimine kõrgemat kraadi matemaatilises statistikas ja kõhutunnetamises, mistõttu istugem maha mõne maitsva suupistega ja korreleerigem täis kõhuga!

Potentsiaalsed kandidaadid

Et teemat mitte lõhki ajada, vaatame üksnes parima filmi kategooriat. Nagu lubatud, alustame kohvipaksu pealt (kui mõni film veel Eestis linastunud pole, on sulgudes ära toodud ka kuupäev, millal see meile peaks jõudma).

BAFTA nominendid

“Artist” (The Artist)
“Järeltulijad” (The Descendants, 10.02)
“Ohtlik sõit” (Drive)
“Koduabiline” (The Help)
“Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk” (Tinker Tailor Soldier Spy)

Kuldgloobused (ühend kahest kategooriast: parim draama ja parim muusikal või komöödia; võitjad rasvaselt)

“Järeltulijad”
“Koduabiline”
“Hugo” (Hugo,13.04)
“Märtsi iidid” (Ides Of March)
“Edu valem” (Moneyball)
“Sõjaratsu” (War Horse)
“Artist”
“Pruutneitsid” (Bridesmaids)
“Kesköö Pariisis” (Midnight In Paris, mille Quentin Tarantino valis oma eelmise aasta nimekirjas esikohale!)
“Minu nädal Maryliniga” (My Week With Marylin, 03.02)

Mis nimekirjadest puudub?

Paljude jaoks puuduvad nendest nimekirjadest veel sellised lemmikud nagu “Rango”, “Tintini seiklused ” (The Adventures Of Tintin), “Lähtekood” (Source Code), “Hanna”, “Rumal pöörane armastus” (Crazy, Stupid, Love) “X-mehed: esimene klass” (X-Men: First Class), “Nakkus” (Contagion), “Ahvide planeedi sünd” (Rise Of The Planet Of The Apes), “Lohetätoveeringuga tüdruk” (The Girl With The Dragon Tattoo) ja Malicki “Elupuu” (Tree Of Life) – film, mis on nagu elevant keset tuba, keda kõik ignoreerivad. Tähelepanuväärselt pole sel aastal ühtki tõelist suurhitti nagu eelmisel aastal oli “Kuninga kõne” või üle-eelmisel “Piinakamber” (The Hurt Locker), mille vastu julgesid kihla vedada ainult kõige raudsemate närvidega entusiastid (ja seetõttu ka kaotasid). Ent see ei tähenda sugugi, et viimane aasta heade filmideta oleks möödunud!
Mitmed nendest on tegelikult Oscari nominatsiooni väärilised, isegi kui suuremal osal puudub ?anss võita. Küll aga pole ilmselt paslik oma lemmikuid päris pimesi selekteerida – palju lõbusam on heita pilk minevikku ning uurida, millistel filmidel on reaalne ?anss jõuda tippkonkurentsi.
Alustagem siiski kõige tähtsamast. Kõik Harry Potteri fännid: unustage ära, seda ei juhtu. “Videviku” fännid – on tõsi, et Stephanie Meyer keerulisi sõnu ei armasta, aga kardetavasti pole see triviaalne fakt siinkohal ainus inhibiitor.

Mõõdukas omapära aitab, kuid ei garanteeri midagi

Vaadates viimase kahekümne Oscari-aasta võitjaid, jääb silma, et kuldmehikese on saanud kaheksa eepost (“Titanic”, “Gladiaator”, “Inglise patsient”, “Sõrmuste isand” jne), kuus karakteripõhist filmi (“Voonakeste vaikimine”, “Kuninga kõne” jne), neli (vähemalt Ameerikas) sotsiaalselt tähtsat filmi (“Piinakamber”, “Schindleri nimekiri”, “Rentslimiljonär”, “Kokkupõrge”), üks indie-film (“Tabamatu ilu”), üks komöödia (“Armunud Shakespeare”) ja paar filmi, mis panid omal ajal paljusid erinevatel põhjustel erinevaid kohti kratsima (“Chicago”, Scorsese “Kahe tule vahel” ning silmipimestavalt 11 Oscari võitjaks osutunud “Sõrmuste isanda” kolmas osa). Selle järgi võiks oletada, et trend on üsna selge. Ja kuna meil on Kuldgloobuste tulemused juba olemas, siis neid kaht saab ju ometi omavahel võrrelda!
Siiski, valiku tegemine muutub keerulisemaks, kui vaadata BAFTA-de ja Kuldgloobuste nominentide nimekirju ja täheldada, et need pole kuigi sarnased. BAFTA on muidugi briti värk ja selge on see, et neile seal meeldib pigem teejoomine, mistõttu võib ilmselt nüanssidel mängivad kvaliteetfilmid “Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk” ja “Ohtlik sõit” tagaplaanile jätta. Kuldgloobuste tulemused on omakorda viimase kuue aasta jooksul kattunud Oscaritega vaid ühel korral (“Rentslimiljonär”, 2008|)!
Tähelepanuväärne on see, et sel aastal pole võistlustulle astumas ühtki eepost peale “Sõjaratsu”, millelt võib siiski oodata arvestatavat rahvusvahelist edu. Korralikest karakterifilmidest on eesrinnas “Koduabiline”, “Märtsi iidid”, “Järeltulijad” ning, nii üllatav kui see ka pole, “Pruutneitsid”. Õige küll, ja Terrence Malicki “Elupuu”.
Poleks sugugi üllatav kui Woody Alleni “Kesköö Pariisis” oleks vähemalt nomineeritud (tegemist on ometigi ju sõna otseses mõttes ajatu filmiga, olgugi et kõik tegelased on lõppkokkuvõttes sama vedelad kui Dali kellad) ning vaheldusrikas (kuigi mitterealistlik) oleks nominentide nimekirjas näha filmi nimega “Rumal pöörane armastus”, mis teeb nii toreda tagasivaate 1950-ndate screwball-komöödiatele ilma ohverdamata korralikku sisu ja fantastilisi etteasteid. Targem oleks siiski oma raha panna “50/50” peale.

Mis teema siis on?

Heites veel ühe pilgu Oscaritele, võib eri aastatel iseäranis tseremoonial täheldada kõlamajäävaid teemasid ja tabude murdmisi, mis väljenduvad teinekord veidi kentsakal moel (jääme viimase kümmekonna aasta sisse): kindlasti tasub Youtube’ist üles otsida Halle Berry (esimese mustanahalise naise) võidukõne aastast 2001, Benicio Del Toro (esimene latiino näitleja, kes võitis 50 aasta jooksul) võidukõne 2000. aastal või uurida, millist möllu tekitasid sellised filmid nagu “Brokebacki mägi” ja “Milk” (gay-asi, “don’t ask, don’t tell” jne), “Rentslimiljonär” (mis tõi India lõpuks ometi maailmakaardile), “Kokkupõrge” (rassiline võrdõiguslikkus) või “Piinakamber” ([Iraagi] sõja mõjud; film, mille eest võitis Oscari esimene naislavastaja). Sellised “teemad” ei jookse aastast aastasse sügavuti, aga need need annavad alatihti tervele auhinnagalale omapärase järelmaitse.
See on ajend, leidmaks mingit läbivat joont ka selle aasta potentsiaalsetes tippnominentides. Lähemal vaatlusel jäävad pinnale kaks filmi, millest üks on siiamaani eraldi mainimata jäänud: “Artist” ja “Hugo”. Ühine joon? Juured.
Akadeemia liikmed armastavad filmi. See pole töö, see on elu ning nagu elu ikka, sai kunagi millestki alguse. Oscareid jagati esmalt 16. mail 1929, mil esimese parima filmi Oscari võitsid siiamaani ainsad tummfilmid nimega “Tiivad” (Wings) ja “Päikesetõus” (Sunrise). Sel aastal võivad need lõpuks ometi saada endale kaaslase. Nii “Artist” (mis on mustvalge tummfilm) kui ka “Hugo” (räägib filmikunsti algusaastatest) lähevad tagasi filmikunsti juurte juurde ning arvestades “Artisti” edu siiamaani, on kindlasti tegemist ühe tugevama konkurendiga parima filmi tiitlile. Seega poleks sugugi üllatav, kui valik taanduks just nende kahe meistriteose vahele.

Jah, see on küll tore, aga pealkiri ütles, et see kõik on mõttetu!

Toon lõpetuseks ära viis enamteeninud filmi eelmisest aastast, mis peaks lõppkokkuvõttes veenvalt demonstreerima, miks tummfilm meie eluviise enam kunagi ei ähvarda (võrdlusmomendiks võib võtta ühe eduka Oscari-filmi “Koduabiline”, $205 mln):
Harry Potter 8, $1,3 mld
Transformerid 3, $1,1 mld
Kariibimere piraadid 4, $1 mld
Videviku saaga 4, $700 mln
Kung Fu Panda 2, $650 mln
Piletitulu kokku 5,75 miljardit dollarit. Pluss popkorn.