ARMASTUS VENE KIRJANDUSES. 8. LUGU: Jelena Skulskaja lugudesari vene kirjanduse igavesest teemast – armastusest. Väidetavalt ei käinud Tšehhov võõras linnas kusagil peale lõbumaja ja kalmistu. Inimese närusus ja armetus avanesid oma mitmesugustes variatsioonides täiel määral just nimelt nendes kohtades, sõnab Jelena.
Moskva Kunstiteatri sameteesriiet ehib paks, haisev ja vastik kääbuslind, kes võib oma kollaka nokaga (see meenutab paadunud suitsumehe hambaid) inimesele augu pähe lüüa, kui too tema pesa lähedusse satub. Muidugi teisendatud välimusega lind – kunstnikud tegid ta kahe valge kokkukasvanud kulmukaare sarnaseks. Anton Tšehhov muutis kajaka armastuse ja kunsti sümboliks, tema näidendist „Kajakas“, mille ta kirjutas enda meelest armastusest, sai aga üks kõige oodatumaid teatritükke kogu maailma lavadel. Just nimelt niisamuti ülistas ja ilustas ka Picasso aplaid mõmisevaid tuvisid, tehes ühe nende hulgast – täpsemini ühe ematuvi – rahu lumivalgeks sümboliks.
Hamlet Leninliku Komsomoli teatris
„Kajakas“ ei ole nagu „Hamletiski“ teisejärgulisi rolle ja kõik näitlejad mängivad otsustava tähtsusega osi. Süžee on ebatõepärane: armastusnelinurga moodustavad kaks näitlejannat ja kaks kirjanikku. Ühe kirjaniku pruut hakkab teise kirjaniku armukeseks, too teine kirjanik on esimese kirjaniku ema elukaaslane. Ühe näitlejanna poeg sureb, teise näitlejanna poeg lõpetab elu enesetapuga. Ja kõikidele on kõik selge, keegi ei aja midagi segamini.
Seega võib öelda, et vananev kuulus näitlejanna on Gertrud, tema algajast kirjanikust poeg Treplev on Hamlet, noorepoolne edukas kirjanik Grigorin on Claudius ja Treplevi mõrsja Niina Zaretšnaja on Ophelia.
Treplevi mõrsja Niina Zaretšnaja armub Trigorinisse, lahkub kodust ja sünnitab lapse, laps sureb, Trigorin jätab ta maha ja läheb Arkadina juurde tagasi. Niina on edutu näitlejanna, Arkadina aga edukas. Ta hoiab Trigorinit kõvasti enda küljes. Ta vimmatseb pojaga ja klaarib lõputult temaga arveid. Treplev on rahapuuduse tõttu sunnitud maal elama. Ta on täiskasvanu ja reedab seega Arkadina vanuse, too tahab aga ikka veel kanda heledaid jakikesi. Treplev saab aru, et Niina ei tule tema juurde enam eales tagasi isegi pärast seda, kui Trigorin ta hülgas, ja tapab enda.
Siinkohal läheb „Hamletiga“ kõrvutamiseks vaja veel ainult üht lüli: on tarvis, et Ophelia oleks Claudiuse armuke. Ja nõnda see oligi! Just nimelt nii luges „Hamletit“ väljapaistev lavastaja Andrei Tarkovski, kui tõi selle tragöödia 1977. aastal lavale Moskva Leninliku Komsomoli nimelises teatris. Opheliat mängis Inna Tšurikova, kes igatses nii väga troonile tõusta, et pakkus ennast Claudiusele lausa Gertrudi juuresolekul! Kusjuures ta oli sellal juba rase Hamletist, kellele ta oli alguses panuse teinud.
Hiirelõks
„Kajakas“ on ka omaenda „hiirelõksu“ stseen. Treplev kirjutab salapärast näidendit maailma hingest, saatana lõõmavatest silmadest ja sellest, et kõik elav on maa peal välja surnud. Ja ta kordab: „Külm, külm, külm. Lage, lage, lage. Kole, kole, kole. …õudus, õudus.“ Lavateost esitab järve ja koduste dekoratsioonide taustal Niina Zaretšnaja. Mis on selles näidendis peidus? Võib-olla tahtis Tšehhov öelda, et kõik tema lubadused helgest ja rõõmurohkest elust, mis kahesaja aasta pärast vältimatult kätte jõuab – sääraseid monolooge toovad Tšehhovi tegelased ilmtingimata kuuldavale tema kõikides ülejäänud draamades –, on tühipaljas loba ja lohutav mõttetus kergeusklike olevuste jaoks. Kas tegelikult ei tulegi midagi peale hirmu ja külma?
Olgu sellega siis, kuidas on, aga Arkadina ei lase Niinal lõpuni mängida ja katkestab teda korduvalt kohatute hüüatustega, nii et õnnetu Treplev lõpetab viimaks näidendi ettekandmise. Arkadina reedab nagu Gertrudki ennast etendust vaadates – väga, väga varsti ootavad teda ees olematus, vanadus ja põlvkondade vahetumine! Kuid esialgu on ta veel valmis noorusele kõikidel rinnetel viimast lahingut andma.
…Mõned uurijad väidavad, et uude linna saabudes ei käinud Tšehhov kusagil peale lõbumaja ja kalmistu. Inimese närusus ja armetus ning olemise tühisus ja mõttetus avanesid oma mitmesugustes variatsioonides täiel määral just nimelt nendes kohtades. Ta ei uskunud õnnelikesse ja pikkadesse kooseludesse ning talle näis sageli, et isegi tema enda õnnetu ja haige elu lõpuosas sõlmitud abielu on suur ja labane eksimus. Korra tuli Tšehhovi naine, kuulus näitlejanna Knipper-Tšehhova, kes mängis kõikides tema näidendites, pärast etendust koju ja hakkas sööma külma põldpüüd. Tšehhov pomises: „Kui andetu näitlejanna põldpüüd piinab, on mul põldpüüst kahju!“ Talle endale oli tiisikus otsa peale tegemas, pidurõivais ja õnnelik naine aga käis koos oma armukese, Tšehhovi austaja ja Moskva Akadeemilise Kunstiteatri asutaja Nemirovitš-Dantšenkoga õhtustel vastuvõttudel.
Tšehhov ei uskunud, et kahe inimese armastus võib olla vastastikune. Kõik tema süžeed on rajatud sellele, et armastus suudab elus püsida ainult siis, kui puudub vastuarmastus ja jumaldatu jääb kättesaamatuks. Kohe pärast seda, kui tekib vastastikuse tunde sädemeke, lõpeb kõik igavuse, räpasuse, sõimu, reetmiste ja alatusega. Tšehhov küll kirub kirjades pidevalt venda, kes ei austa oma abikaasat, irvitab tema üle kõrvaliste isikute juuresolekul, demonstreerib kõikidele soovijatele perekonna argielu varjatumaid tahke ja avalikustab intiimseid saladusi, kuid samas on ta veendunud, et kuidagi teistmoodi ei saagi abielu välja näha.
Vaadakem armastusest rääkivat näidendit „Kajakas“ hoolikamalt.
Kuidas armastus välja näeb
Näidend algab sellega, et teisejärguline kangelane Maša, kes elab selles mõisas, kus sündmused hargnema hakkavad, räägib meile: „…ma leinan oma elu.“ Ta kannab leinariideid – musta värvi – seepärast, et armastab ilma vastuarmastust leidmata noort kirjanikku Treplevit. Treplev ei märka teda ega pööra talle tähelepanu, tal pole mitte mingisugustki lootust kahepoolsele armastusele ja seetõttu Tšehhov online casino nederlandsegokken tunnustab tema armastust. Mašat ennast armastab kõrvaltegelane Medvedenko, kes on naljakas, igav ja rumalavõitu. Kuid ta armastab andunult, ennastunustavalt ja ilma vähimagi lootuseta vastuarmastusele, käies igal õhtul jalgsi maha kuus versta, et näha Mašat, kes ei soovi teda tunda ega taha teda näha. (Lõpuks läheb Maša küll talle mehele, kuid nende suhetele ei avalda see mitte mingisugust mõju ning Maša ei hakka nagunii teda märkama ega inimeseks pidama.)
Maša ema jälitab arsti oma armastusega peaaegu abikaasa pilgu all ning arst ei tea, kuidas temast lahti saada, püüab naljatustega vabaneda, põikleb kõrvale ja ärritub, kuid ei pääse naise talumatu ja lakkamatu pinisemise eest kuhugi.
Treplevile näib, et pruut tuleb viimaks siiski tema juurde tagasi, kui ta saab sama kuulsaks ja populaarseks kui Trigorin. Ta saavutab kirjanikuna tunnustuse, ajakirjad läkitavad talle soliidseid honorare, ta võib maaelule käega lüüa ja linna sõita ning Trigoriniga konkureerida, aga Niina Zaretšnaja ei naase tema juurde enam iial. Treplev on ebatavaliselt tugevasti seotud emaga ning taotleb tema armastust, mõistmist ja tunnustust, kuid emal pole tegelikult temaga asja ja teda ei huvita poja tragöödia, vaid edu ja kiiduavaldused.
Arkadina armastab oma ammumöödunud noorust, oma pidevat edu, ehkki küll provintsi ulatuses, ja oma Trigorinit – armastab nagu asja, mis tagab talle noorevõitu naise staatuse. Ja just nimelt seepärast, et ta Trigorinit ei armasta, suudabki ta meest enda juures hoida ega lase tal koos Niina Zaretšnajaga lahkuda. Ja ka Trigorin ei armasta – ei armasta Niina Zaretšnajat ega Arkadinat –, kuid noore, ohvrivalmis ja tugeva tundega Niina kisub teda eemale jutustuste kirjutamisest, sünnitab ebavajaliku lapse, on haige ja kannatab; Arkadina see-eest aga kindlustab Trigorinile rahuliku kabinetielu, ilma et nõuaks vastutasuks armastust või kirejoobumust.
Nina Zaretšnaja armastab meeletuseni teatrit, ehkki ta endal puudub suur anne, ja seetõttu jumaldab ta kõike, mis on seotud kunstiga – alguses Arkadinat kui edukuse kehastust, kelle eest ta on valmis elu andma, ja pärastpoole Trigorinit, kes on ühtaegu nii Arkadina kajastus kui ka iseseisev edukas suurus.
Mitte kellelgi ei ole mitte kellegagi kokkulangevusi ja mitte keegi ei saa isegi veendunult öelda, et ta armastab väljavalitud inimest ja mitte sümbolit – edu ja ande sümbolit – või et asi pole hoopiski selles, et lihtsalt armastab kannatada, hukkuda ja tunda tugevaid tundeid!
Selle koha peal on vist väga tähtis, et Tšehhov kirjutas kõik näidendid oma suguvõsa needuse tuberkuloosi käes piineldes. Tema elu oli ebatavaliselt intensiivne, ta ruttas, elas otsekui palavikus ning kiirendas kõikvõimalikke protsesse nii loomingus kui ka inimsuhetes ja erootilistes seiklustes. Arstina ta mõistis, et tema päevad on lõpukorral. Tema haigusest jagu saada tollal ei osatud ja selle ravimiseks kasutati kõige kummalisemaid meetodeid – nii näiteks kästi kuude kaupa pesemisest hoiduda, et ihurasu organismi tugevdaks! Surijat vaatama tulnud naine nõudis, et ta arstide keelust hoolimata ennast peseks… Kodus oli alati külm ja ebamugav ning Tšehhov, keda õige toitumine oleks võinud turgutada, oli sunnitud sööma igasugust rämpsu, mida valmistasid oma suva ja maitse kohaselt juhuslikud köögitüdrukud. Ta pidas üleval teda lapsepõlves peksnud karmi isa, talle pidevalt etteheiteid teinud kapriisset ema ja õde, aitas andekaid, kuid joomalembeseid ja kergemeelseid vendi, ning pingutas kõigest väest, ilma et keegi oleks talle kaasa tundnud või tema tööle kaasa elanud.
Küllap oleks siinkohal sobiv küsida: „Aga kas Tšehhov ise armastas kedagi?“ Ma arvan, et mitte kedagi. Oma õnnetust, võikast ja orjamist täis lapsepõlvest tõi ta kaasa üksnes kohusetunde, mis oli karmi ja sünge kasvatusega talle sisse tambitud.
Miks kõik teda mõistavad?
Maailmas ei ole just väga palju selliseid inimesi, kes on võimelised armastama. Armastama sellise armastusega, mida nõudis Marina Tsvetajeva: „Armastus on see, kui eales tasu saamata kõik annid lõkketulle heidad!“ Tšehhov nägi ette, et armastuse asemel hakkab maailm tegelema millegi asjalikuma ja äriga. Üks tema kangelasi räägib: „…tarvis, härrased, teha, mida vaja! Tarvis teha, mida vaja.“Kõik õnnetud, ilmajäetud ja mitte kellelegi vajalikud päästavad tal ennast tööga. Tema ise arvas, et on tarvis muudkui töötada ja töötada, ning seetõttu on arstid tema teostes alati toredad ja head inimesed, kunstnikud aga sisuliselt muidusööjad ega vääri austust – nagu ka ilusad naised, kes ei oska teha midagi peale joomise ja oma iluga uhkutsemise.
Minu arvates hakkaski kogu mitte armastuse, vaid tööga tegelev maailm teda just nimelt seepärast armastama.
Väga raske on hakata armastama Ostrovski näidendite kaupmeeste maailma, ehkki nemadki teevad midagi. Inimestel pole just erilist tahtmist võrrelda ennast kaubitsejatega, kellel on habe lai nagu labidas, ees suur kõht, jalas rasvaga võitud saapad ja käes ilmtingimata piits õnnetu abikaasa jaoks. Aga ennast kõhetu prillidega intelligendi, arsti, näitleja või kunstnikuga võrrelda on kohe vägagi meeldiv.
Tšehhov sai aru, et inimene ei ole täiuslik, ega nõudnud temalt paljut. Ta mõistis, et inimene on õnnetu, ja seda iseäranis juhul, kui ta on võimeline mõtlema ja tundma. Inimene on õnnetu juba oma olemuselt – õnnetu olla ongi inimelu mõte. Sellel kirjanikul ei ole ainsatki õnnelikku inimest, kõik nad sussutavad ja kussutavad oma hädasid. Tal ei ole õigeid ega süüdlasi, sest süüdi on elu ise, mis ei lase inimestel iial oma teist poolt üles leida. Inimeste kiirustamine on tõtakas liikumine hauataguse elu poole, mille olemasolusse Tšehhov ei uskunud. Ta küll ei olnud tõenäoliselt veendunud ateist, aga usklik ka mitte. Ta ei lootnud mitte millelegi. Nagu tänapäeva arstidki, nii ei varjanud temagi oma patsientidest tegelaskujude eest nende diagnoosi ega jätnud neile vähimatki lootust.
Kõik elavad tal „viimast korda“. Aga meie, lugejad, kes me ei ole ennastohverdava, hukutava, pöördumatu ja kannatliku argiarmastuse jaoks sisemiselt sugugi mitte alati valmis, toetume kergendustundega Tšehhovi najale, kes ei osanud ise armastada ja annab andeks ka meile.
Kuid geenius on inimesest kõrgemal ning me usume, et tema näidendid kõnelevad armastusest, ja mis kõige peamine – me armastame autorit piiritult.
Tsitaadid „Kajakast“ ja „Onu Vanjast“ on tõlkinud Ernst Raudsepp.
Kord tuli Tšehhovi naine, kuulus näitlejanna Knipper-Tšehhova, pärast etendust koju ja hakkas sööma külma põldpüüd. Tšehhov pomises: „Kui andetu näitlejanna põldpüüd piinab, on mul põldpüüst kahju!“
Tšehhov ei uskunud, et kahe inimese armastus võib olla vastastikune. Kõik tema süžeed on rajatud sellele, et armastus suudab elus püsida ainult siis, kui puudub vastuarmastus.
