Sa õppisid Jeruusalemmas – muuhulgas ka klassikalist laulu. Nagu ikka rääkida armastatakse, on igal koolil ja koolkonnal vägagi äratuntav käekiri.
Mulle meeldib mõelda, et elu on kollektsioon erinevaid kohti, mis moodustavad mälu. Igal maal on oma isikupärane kultuur ja nurgad ning ühest punktist teise sõites ei tee sa midagi muud, kui rikastad oma kogemusi. Seda on vaja silmas pidada ka siis, kui jutt on millegi loomisest – kunstist. Kunst on ju link reaalsuse ja unistuste vahel. Olen sündinud Jeruusalemmas, aga hiljem olen elanud Saksamaal, Hollandis ja praegu elan Itaalias. Elukohtade vahetamine aitab näiteks keeli õppida, ja kuna ooperit esitatakse erinevates keeltes, pean seda oluliseks.
*
Aga La Monnaie kool, kus käisid?
La Monnaie pakkus oma ooperistuudios spetsiaalset programmi (kahjuks seda enam ei ole). Nad kutsusid kohale 5-6 noort lavastajat, et neid workshop’i kaudu harida – kogenud lavastajate käe all. Seetõttu on mul õnn olnud töötada koos Chrstof Loy, Keith Warneri, Willy Deckeriga. Nad on imetlusväärsed tegelased, ehkki ma pole neid iialgi kopeerida tahtnud. Pigem on eesmärgiks ikka leida see oma tee.
*
Mis sa arvad, kas on tõsi, et osa inimesi tunneb oma kutsumuse ära juba päris noorena?
Umbes viieselt kuulasin esimest korda klassikat – mitte muidugi kontserdil, vaid lindistust. Siis olla ma oma emale öelnud, et suudan sama teha … Ema küsis: misasja? Ja minu vastus oli: muusikat! Peale seda pani ema mind muusikakooli klaverit õppima, edasi õppisin trompetit ja siis liikusin üle laulu. Nüüd aga … Lavastamine võimaldab kombineerida seda kõike kokku teatri ja visuaaliga. Ooperis samuti ja eriti loomulikult!
*
Nagu räägitud, oled töötanud mitmetes maades. Ja rääkisid ka kultuurierinevustest. Ent ehk leiad midagi, millele erandkorras näpuga osutada või mida spetsiaalselt välja tuua?
Nojah, iga maa on küll erinev, aga kõigis neis on teater – meie ühiskeel võõraste maade ja riikidega peakski olema vähemalt muusika ning kunst. Või vähemalt peaks olema soov saada hakkama võimalikult paremini, hoolimata teatri suurusest, eelarvest või keelest, milles räägivad kohalikud inimesed. Mulle meeldib lihtsalt inimestega koos asju teha – ka siis, kui töötingimused pole sugugi samad.
Võib-olla meeldib mulle kõige enam Bregenz-festival, kus tehnilised võimalused on praktiliselt piiramatud, see on selline tunne, nagu toimetaks Hollywoodis. Väga äge on seotud olla ka sealse laia skaalaga, mis puudutab lavaletoodavat ning kasutada omi asju pakkudes kõike, mida kaasaeg üldse võimaldab! Üritan sellest Estonias näidata “tagasihoidlikumat” versiooni, kasutades siiski multimeediat kui üht põhilist väljundiviisi. Võib-olla on tulemus arusaadavam nooremale põlvkonnale, kes on pigem seotud kino, interneti, arvutivõrgu ja muu sellisega, ent üldiselt on asi lavastatud traditsioone silmas pidades. Ilmselt leiab siiski igaüks minu “Boheemi” versioonist endale midagi. Ma usun, et ehk on see “midagi” tõukejõuks, mis paneb vaataja uuesti etendusele tulema, et kontrollida üle selle loo mõni detail – veel kord.
*
Kas sa oled Puccinit ka varem lavastanud?
Ma olen Puccini erinevate asjadega töötanud küll, ent usun, et seekord on minu vaade ooperile jõulisem. Just seetõttu, et ma ei taha jälgida vaid seda, mis on juba ära kirjutatud, vaid soovin näidata oma lähenemisnurki, katsetada muid võimalusi. Igal juhul on alati suurepärane teha midagi niivõrd säravat kui seda on “Boheem”. Lõppude lõpuks on ta ju ilmselt ikkagi üks tuntumaid oopereid läbi ajaloo.
*
Siis ei maksa vist küsida, miks just see ooper ja just nüüd …
See ooper on ?anri ajaloos kindlasti suurim armastuslugu … Sõnaga, see sisaldab kõike – rõõmu ja pisaraid! Ja sealjuures tundsin ma selgelt, et ka “Boheem” vajab värsket versiooni, mis kõnetaks ka neid, kes ooperit nii hästi ei tunne. Seetõttu olen igal juhul põnevil, ükskõik, kes ka vaatama ei tuleks.
*
Kuidas sa üldse Eestiga tegelema sattusid?
No ma olen Eestit korduvalt turistina külastanud … Ja muidugi oli mul hea meel, et tekkis ?anss Tallinnas töötada. Mul oli õnn oma kontseptsiooni esitleda ja veel suurem õnn siis, kui minu projekt välja valiti.
*
“Boheemi” kirjutas Henri Murger, õigemini, see põhineb tema tekstil. Mida sa Murgerist tead?
Loomulik on ju, et paned kõrvuti nii Murgeri kui Puccini versioonid, loomulik on ka see, et mind huvitab mõlema autori aeg ja elu … ning mitte ainult see, mida nad kirjutasid. Asjast sügavamalt aru saamine annab alati parema platvormi, kust edasi liikuda.
*
Midagi tüüpilist … Kas eestlased on tõesti nii aeglased, kui räägitakse?
Eestlased on inimesed, kes palju ei räägi! Võrreldes näiteks mu sõpradega kodus Itaalias … Ja ikkagi loevad tulemused. Selles valguses – aeglus? Parem on jõuda kohale õigeks ajaks, mitte liiga vara või hilja.
*
Kuna sa oled laulu õppinud, siis … Millal viimati ise laval olid?
Viimati laulsin laval üheksa aastat tagasi, Prantsusmaal, üht teost, mida dirigeeris Christoph Rousset.
*
Sa oled vist ainult klassikalise muusika päralt?
Ma armastan igasugust muusikat! Vabalt võin kuulata rokki, poppi, hard rock’i, techno’t jne. Aga mis töösse puutub ? Teen filmidele võitlusstseene, lavastan. Ütleme siis, et huvialad pole piiratud. Muuhulgas lavastasin ka dokumentaalfilmi “Bartitsu – The Lost Martial Art of Sherlock Holmes”, mis linastub detsembris.
Mida sa sööd, see sa ka oled. Nii nad räägivad.
Mina tahaksin proovida küll kõiki toite – vähemalt korra.