ONU BELLA JUTURAAMAT: Kiuslik Bella tegi sopaklassika narrimiseks raamatu „Mõned hallid varjundid“. Onu Bellaga vestles kevade kuumimal päeval kirjastaja Lauri Vanamölder.
On lämmatavalt kuum 17. mai pärastlõuna Tartus, kui võtame Onu Bellaga tema hoovis puudevilus istet. Putukad sumisevad, loodus lõhnab. Oleme mõlemad mõnusalt rauged, sest eelmisel õhtul sai esitletud Bella uusimat raamatut „Mõned hallid varjundid” (Kirjastus Pegasus). Kirjutamisest me vestlema asumegi.
Millal sa üldse kirjutama hakkasid?
Ma olen varemalt kirjutanud artikleid, plaadiarvustusi – tükki paar-kolm ja need on jäänud kuhugi 1990-ndate keskpaika. Mihkel Raud andis kunagi välja ajakirja Nael ja mäletan, et esimese arvustuse tegin Jean Michel Jarre albumile „Métamorphoses”. Kuid esimene suurem ja mahukam töö oli autobiograafia „Ma võtsin viina” (2010). Lugu oli niimoodi, et kui kirjastus minu poole autobiograafia-sooviga pöördus, ütlesin, et on kaks võimalust, kuidas me seda kirjutame: kas kirjutan ise või me ei kirjuta üldse, kolmandat võimalust ma ei näe.
Mina hakkasin kirjutama siis, kui žanri hiilgeaeg oli läbi. Esimene, väga võimas pääsuke oli Mihkel Raud. Kuid üsna pea mindi seda teed, et kui persoonil võib-olla polnud aega, viitsimist, tahtmist ning soovi ise kirjutada, hakkasid sellega tegelema ajakirjanikud. Ja teatud mõttes see devalveeris selle žanri akuutsust, Eesti raamatuskeenel päris kindlasti.
Sa kirjutasid ju sellele peagi kaks järge, kuid kõik kolm raamatut kokku on tegelikult üks ja sama autobiograafia, vaid vorm erineb.
Põhimõtteliselt on küll üks ja sama raamat, kuid kui me tahaksime sellist väga ja väga autobiograafilist raamatut, siis sellest kolmest jääks alles vast poolteist. Ja ka selles pole kõik autobiograafia tema tavalises mõistes. Kui ma oleks kõik kolm kirjutanud ühe šablooni järgi, oleks kirjutamine kui protsess olnud endale väga igav.
Kui ma esimest kirjutama hakkasin, sai määravaks kiirus. Kirjastusel polnud aega oodata aasta otsa, kuni ma arhiivis eeltööd teen. Ja seetõttu mõned inimesed pettusid, et seal pole kirjutatud diskoperioodist. Iseenesest oli see aeg väga sündmustetihe ja õnneks on mul siiani alles ajalehelõiked, millised suhtumised tollel ajal sellise diskoprojekti nagu Onu Bella suhtes valitsesid. Kuid materjali oli väga palju ja sellepärast ma selle ka postponeerisin.
Kirjastus aga leidis, et nii disko- kui ka Onu Bella ja Öörahu-periood tuleks ikka ära kirjutada ning nii ma hakkasin eeltööd tegema. Kui sellega sai ühele poole, mõtlesin, et mina ei tahaks sellist tavalist autobiograafilist asja, vaid mõtleks mingisuguse huvitava kontseptsiooni. Nii sündiski lahendus, et Geete Pärlirätt ja autor mina-vormis – tollel ajal hakkasid reisikirjad ja sellised raamatud ka pead tõstma – on erinevatel Atlandi ookeani saartel, lesivad lamamistoolide peal, trimpavad õlut ja minajutustaja meenutab või õigemini jutustab oma tegemistest. See on ka maailmakirjandusest tuntud võte ja klišee „Dekameronist” ning seepärast saigi ka pealkiri selline.
Raamatus „Ma võtsin viina” toimub mõtteline murrang seal, kus peategelane lakkab alkoholi tarvitamast. „Dekameronis” trimpab ta ometi rahumeeli õlut. Kuidas sellega siis on?
Ma ei tee sellest mingit saladust, et ma pole alates 21. sajandi esimest aastast kümme aastat võtnud mitte üks tilk. „Murdumine” toimus nii, et käsin sõpradel Londonis külas. Läksime klassikalisse inglise pubisse. Õllede järjekord oli mitmemeetrine ja baarmen seletas asjatundlikult, et see on toores, see on sealt piirkonnast, see on hele, see tume jne. Ja ma mõtlesin, et peaks ära proovima, mis ma seda kohvi või teed larbin. Aga huvitav on see, et ta pole mind hakanud segama. Praegu tarvitan küll.
Sinu autobiograafiad on väga ilukirjanduslikud, sündmused ja tegelased on justkui mõnest romaanist. Miks?
Enne kui ma hakkasin kirjutama raamatut „Ma võtsin viina”, uurisin põhjalikult, kuidas Eestis autobiograafiaid kirjutatakse. Ja mida ma tähele panin? Kõigis neis on lakkamatu enesekiitus. Oi kui diip ma olin! Kui vingelt ma olen hakkama saanud ühe või teise-kolmanda asjaga! Näed, kui tubli ma olin! Aga… arusaadav, et inimene on väga tubli olnud, ega muidu temast autobiograafilist teost ei üllitata! Ja ma otsustasin, et kui eeskujuks võtta – ma õnneks oskan natukene inglise keelt, saan aru ja võin ka raamatuid lugeda –, siis selle, kuidas teised muusikud on kirjutanud. Nii lugesin ma ansambli Yes klahvpillimängija Rick Wakemani, kes on kirjutanud koguni kaks teost, mis ei ole sugugi biograafilised tavapärases mõistes, vaid enam-vähem sellises žanris, nagu minu omad. Neis on esitatud tema vaade ühele või teisele eluosale ja mitte sugugi nii, et minu nimi on Richard Wakeman ja sündisin 1949. aastal jne, vaid selliselt, mida tema arvab muusikast, mida golfist, jalgpallist, filmitegemisest ning kõigest sellest ja kolmandast. Mul on need raamatud olemas, see on lõbus lugemine ka sellele inimesele, kes ei oska teda seostada muusika või sellega, et ta on kunagi Yesis klahvpille mänginud.
Teine lähenemine on selline, nagu on kirjutanud oma raamatus John Lydon ehk Johnny Rotten ja mida mina teadlikult vältisin. Tema on kirjutanud küll kandvama osa raamatust, aga andnud ühe või teise aspekti arutada ka teistele inimestele – oma endistele bändikaaslastele, muusikaekspertidele ja nendele inimestele, kes omal ajal Sex Pistolsiga seotud olid: helitehnikud või mänedžerid, ajakirjanikud jne. Et tema otsib sealt täit tõde. Selline lähenemine mulle ei meeldinud. Ja õigupärast, kellel ongi vaja minu isiklikku elu? Aga miks ma pean? Isiklik elu on privaatne.
Kust tuli idee hakata „Varjundeid” kirjutama?
Idee hakkas pihta väga pentsikul kombel. Kui ma tegin „Dekameroni” ja kirjutasin sinna vahetekste, sain nagu ühe hoo peale ning kirjutamisel ma suurt vahet ei pidanud. Kui muud ei teinud, siis vähemalt kondikava panin kokku. Nii olin ma kirjutamise soonel.
Äkki aga ilmus skeenele E. L. Jamesi „Fifty Shades of Grey”, inglise keeles. Ja mulle toodi see lugeda, et vaata, kuidas on, milline suurepärane turundustöö mitte just kõige parema tekstiga ja mitte kõige parema plot’iga. Hakkasin lugema mitte algusest, vaid nagu öeldakse – diagonaalis. Loen ja loen – igav, kurat.
Ja see oli see periood, kui ma sõitsin palju ringi, reisisin. Käisin Kreekas, Hispaanias – igal pool lennujaamades tax-free-kauplustes, kus müüakse ka raamatuid, oli püstak, kus on edetabel, ja kõikides oli „Fifty Shades of Grey”! Kas kohalikus keeles – ma olen hoidnud käes kreekakeelset ja hispaaniakeelset – või inglise keelses. No ja edasi tulid need derivaadid. Õigupoolest oli see sadomaso-teema selliselt kirjutatud, et pole ta liha ega kala, ei erootika ega… Ja nii tekkisid mul küsimused: aga võib-olla olen ma vale inimene, kelle käest küsida? Äkki on see naistekas? Et naised loevad ja ütlevad: „Oo, buen! Väga hea raamat!”
Nii tekkiski idee uurida esmalt eesti kirjandusklassikat, kui palju seal on viiteid sarnasele temaatikale, et neid teoseid oleks sellises võtmes võimalik ümber kirjutada, ja kui palju saaks tuletada või oma fantaasia abil luua. Kõigepealt tahtsin ma võtta eesti kirjanduses laialt tuntud kurikuulsad tegelased ja panna nad vastavatesse olukordadesse. Nii sündisid „Kevadised hallid varjundid” ja ka teised kirjandusest inspireeritud lood. Mingil hetkel aga muutus see ebahuvitavaks, see oli nagu mingisuguste kunstmuinasjuttude kirjutamine.
Järgmine etapp oli, et viiks tegevuse õige kaasaega. Kõigepealt ilmus „Kalamaja klistiiribandiit”, see oli modifikatsioon ja tuli spontaanselt. Michael Kenyoni lugu Ameerikast teadsin juba ammu – selle vormis omal ajal muusikateoseks ja laulutekstiks Frank Zappa. Mõtlesin siis, kuidas kaasaegses olustikus, linnatingimustes, kus inimesed elavad urbaniseerumises läbi sellist frustratsiooni ja võõrandumist, esiteks ellu jääda ja kuidas on tegelikult suurlinnas võimalik segamatult tegutseda. Tallinna-suurune mastaap on võib-olla isegi natukene väike. Ja siit tuli ka see absurdivõti sisse – suurlinnades, nagu New York, London, Pariis, oleks selline asi täiesti reaalne. Aga siin tekib jällegi see efekt, et kui asi on väga kaugel, siis seda ei võeta kuigi reaalsena. Sest absurdi võlu ongi seal, et peab olema näpuotsaga nii reaalsust kui ka kiiksu sees. Ja siis selle järgi, kuidas kõike doseerida, otsustab kirjutaja ja otsustab lugeja, kui reaalne või irreaalne tulemus on.
Kuidas kirjutamisprotsess välja nägi?
Protsess oli täiesti ebatavaline. Väga palju, ennekõike suvisel ajal, kirjutan ma käsitsi paberile. Seda aga ainult välitingimistes. Ja päeval. Siis, kui tekst on paberile kirjutatud, tuleb õhtune ja öine töö – kõik koos täienduste ja laiendustega toksida arvutisse. Talvel ma kirjutan otse arvutisse. Suvel on aga ilusa ilmaga väga raske istuda kuskile arvuti taha. Ja läpakainimene ma pole.
Kirjutama on mõistlik hakata niimoodi, et mitte kaanest kaaneni, vaid piltlikult öeldes: kõigepealt kirjutad leheküljed 3–10 ja siis 310–327. Algajal kirjutajal on see oht, et võib lõpus ära väsida.
Kas need käsikirjad on alles?
Ei. Seal on hästi palju soditud ja nad ei oma tegelikult mitte mingisugust väärtust. Kuid need esimesed täielikud versioonid, mis on toimetamata, hoian ma digitaalselt kõik alles, aga mis on paberil, lendavad pärast arvutisse tippimist kohe kaminasse.
Kas sul on mõni neist kaheksast loost ka eriti südamelähedane?
See on umbes sama küss, et sul on sees kops, maks, süda, põis, põrn ja neerud – võiks ühe organi ära loovutada. Neid ei saa lahutada. Neid saab küll individuaalselt lugeda, neil pole ühtset pattern’it – et kõik on ühtemoodi, et see nagu toimis ja teeme teise ja kolmanda ka samaoodi. Üks ja ainuke ühendav lüli on see, et kõikides lugudes on n-ö parool „hallid varjundid” või „hallid varjud” – ma kasutasin neid paralleelselt –, siis hakkab midagi toimuma. Nii nagu Juur ja Kivirähk ütlesid viimase Eurovisiooni ajal „eutanaasia”, siis kõik pidid jooma. See on ainuke asi, mis neid lugusid ühendab.
Ma võin öelda, et „Operaator Kõps” on selline, et ta oleks võinud olla pisut põhjalikum ja pisut rohkem lahti kirjutatum. Seda materjali iseenesest ja tegelastega toimuvaid situatsioone oleks saanud olla rohkem, aga tähtaeg sundis niimoodi, et jätsin mõningad ebaolulisemad asjad ära lootuses, et needsamad tegelased kuskil teises kohas mõnel teisel ajal oma võib-olla valgustkartvate tegudega taas lagedale ilmumas on. Kõik kaheksa juttu on peaasjalikult niiviisi kirjutatud, et neile on võimalik kirjutada ka järg. Võib-olla vast „Kupja-Pärdi” loo puhul on keerulisem – üks peategelane hukkub, aga lesk jääb ju alles. Must Lesk hakkab tegutsema! Kõige raskem oleks järge kirjutada „Klistiiribandiidile”. Eks ta oleks selline thriller’i-moodi.
„Varjundite” lõpus on nimekiri inspiratsiooniallikatest, aga see pole kaugeltki mitte lõplik. Mis on kirjutamisel su eeskujud üldiselt?
Otseseid kirjanduslikke eeskujusid mul pole. Kuid eesti autoritest pean ma väga lugu Kivirähkist. Püüan vältida, et ei hakka midagi matkima ega kellegi stiili mehaaniliselt enda võtmesse ümber kirjutama, sellest saab kohe aru. Lugeja taipab, et see on kellegi hale vari.
Kui veel rääkida järje kirjutamisest, siis see on üsnagi kontroversaalne tegevus. Näiteks filmide puhul on teine osa sageli suur ämbrisse astumine, aga on ka erandeid, kus esimene film on veidi keskpärane – ta on küll hea kassahitt, aga teine osa on kõvasti parem.
Sul on väga omapärane stiil, milles annavad tooni tohutu paisutatus ning ogarad võõrsõnad ja naisenimed. Kirjandusminister Mart Juur on seda võrrelnud Agu Sihvkaga. Miks nii?
See stiil on teadlik, see meeldib mulle. On lõbus rääkida täiesti tavalistest asjadest totakalt ametlikus vormis.
Kas kirjutad tulevikus veel midagi?
Jah, üks kondikava on lausa olemas, kuid täpsemalt saab rääkida juba siis, kui midagi on ka füüsiliselt valmis.
