See oli õnn ja õnnetus sündida Eesti poliitilise eliidi perekonda. Süü, mis Jaani 2,5-aastaselt Siberisse viis, kus tal tuli olla kuus aastat. Tema teadlikud mälupildid algavadki külast külmal maal Kirovi oblastis, Molotovski rajoonis, kuhu vene sõdurite püssivalve all Pääsküla jaamas loomavagunitesse laaditud küüditatud loksusid kolm nädalat.
Varasemast elust vabas Eestis teab Jaan vaid kõneldu põhjal.
Vabas Eestis
Enne kui punalaviin hakkas veerema ja õuele saabus küüdiauto näol “helge tulevik”, elas Fr. Akeli tütar Asta Treude (1907-1999) koos välisministeeriumis administratiivosakonna juhatajana töötanud abikaasa Damasius Treude (1896-1942) ning poja Jaani ja 30.09.1939 sündinud tütre Asta-Maria-Dianaga Nõmmel, kuulsale kapten Oskar Tiidemannile (ka Tiedemann; Tiidemann pääses 1944 Rootsi, sealt Kanadasse) kuulunud majas Näituse tänaval, kus oli hiljem väliskülaliste residents. Maja ees oli purskkaev ja hoone külgseinu ehtisid valged skulptuurid. Kapten elas ise ülakorrusel. Allkorrusel oli naabriks tulevane laulutaat Gustav Ernesaks.
Imekombel säilinud hindamatu väärtusega fotode seas on mõned sellest idüllilisest Vaba Eesti Ajast. Ühel fotol on maja ees Asta, võtmas sülle vankris olevat väikest Jaani, Asta ema Adele-Karoline (1884-1944, sünd Tenz) ja isa Karl Fr. Akel. Jaanile räägitu põhjal oli vanaisa teda vankriga sõidutanud. Foto järgi otsustades on naastud jalutuskäigult.
Teine foto on tehtud Näituse tänava maja korteri lastetoas. Fotol on noor, õitsvalt õnnelik Asta koos väikese poja ja pisitütrega, keda kutsuti Kullaks. See foto on tulnud tagasi Sosva surmalaagrist, kus hukkus 1942. a abikaasa Damasius. Ta külmus metsatöödel surnuks. Selle foto tõi vangilaagrist Eestisse seal medõena töötanud pr Helga Aavakivi. Tuleb nentida, et kommunistide järjepidevus Eesti rahvusliku eliidi hävitamisel on imekspandav. Damasiuse isa Ludvig Treude mõrvasid punased Vabadussõja ajal. Ludvig on maetud Järva-Madise kalmistule ning tema nimi on raiutud Vabadussõja ausambale. Ludvig oli köster ja agar Eesti idee ja mõtte levitaja. On olemas foto vanavanaisast ja tema abikaasast Adele Treudest. Ka Damasius oli Korp! Fr. Estica liige.
Kui punane saatan tuli ?
“Nii kui tuli juunipööre, nii löödi see maja tühjaks ja meid kõiki aeti sealt välja,” alustab Jaan juttu saatuseaastatest, mis elud segi paiskas ja rusudeks purustas. “Ema sai tutvuse kaudu ühe korteri Apteegi tänavale, kus teisel korrusel oli paar tuba ja köök.” Punaste haardest jäi välja Asta õde Lya von Sydow, kes oli vastselt abiellunud Erik von Sydow’ga ja viibis 1940 Jaapanis. Sealt on piltki saadetud.
Karl Fr. Akel oli pakutud poliitilistest varjupaikadest Saksamaal ja Rootsis keeldunud ütlusega, et tema oma esivanemate haudade juurest ära ei lähe. Ta arreteeriti 17.10.1940 Roosikrantsi tänaval majast nr 10 ja viidi Patareisse. Küllap oli Akelil vanglauste sulgudes selge, et nüüd on lõpp. Sealt ta enam välja ei tule.
Roosikrantsi majja sissetungijaks ja Akeli arreteerijaks oli otsekui saatuse pilkena Sergei Kingissepp. Esimeste asjadena võeti ära kõik autasud, neid oli 37, kuldrahad ? maja pitseeriti kinni. Viimane, kes vanaisa nägi, oli Asta õe Vilma tütar Ly. Ajalooteadlik lugeja võib teha nime Sergei Kingissepp põhjal järelduse, et punased polnud midagi ega kedagi unustanud. Ei lüüasaamist Vabadussõjas, aastat 1922 kui hukati riigikukutaja Viktor Kingissepp ega lüüasaamist 1924. a detsembrimässus. Kuigi Akel pani pärast mässu, süütundest, et midagi taolist üldse võimalikuks osutus, riigivanema ameti maha ja uueks riigivanemaks sai samuti Viljandimaalt võrsunud, Eesti Panga presidendi ametit pidanud Jüri Jaakson, kehtestati Akeli algatusel rida erakorralisi seadusi, mis mässu kordumise välistasid. Nüüd avanes punastel võimalus kätte maksta ja 1924 surmatavate hulka kuulunud, kuid nende käest külmaverelise tegutsemise ning inimeste ja sõdurite abil pääsenud Akeliga lõplikult arved klaarida.
Tütar Asta oli oma isaga väga lähedane. Nad olid suured sõbrad. Asta oli elanud koos isaga Saksamaal ja Rootsis. Valdas vabalt saksa, rootsi, prantsuse ja vene keelt. Oli mõistetav, et Asta ei suutnud oma armastatud vanemate juurest kuhugi minna. Asta käis isale vanglasse pakke viimas. Algul võeti pakid vastu. Pärast enam ei võetud, kuigi Akel oli veel hinges. “Ju ta ei andnud neile vajalikke tunnistusi,” kommenteerib Jaan Treude.
K. Fr. Akelile esitatud süüdistuses märgitakse, et “F. Akeli kui valitsusjuhi poolt võeti vastu rida erakorralisi seadusi, mis olid suunatud kommunistide ja revolutsiooniliselt meelestatud tööliste vastu – relvastatud detsembriülestõusu mahasurumiseks. Vastuvõetud seadused andsid Eesti sõjaväele õiguse julmalt arveid õiendada revolutsioonilisest liikumisest osavõtnutega”. Viimase patuna mainitakse 2. juulil 1941. aastal langetatud kohtuotsuses: “Järjekindla antikommunistliku ja kontrrevolutsioonilise poliitika elluviijana omas mitmeid kõrgemaid autasusid fa?istlikelt valitsustelt: Saksamaa, Itaalia, Soome, Poola.” Fr. Akel mõisteti SARK-i vägede sõjatribunali poolt 2.07.1941 surma ning järgmisel päeval kell 01.00 viidi otsus täide. Matmiskoht on tänini teadmata. “Sõda oli alanud ja ju punased ei tahtnud, et sellised mehed elusana sakslaste kätte jääksid,” arvab Jaan, kes siis oli juba ise väljasaadetuna küüdirongis teel külmale maale. Fr. Akeli süüdistuse teksti lugedes saab mõistetavaks, miks Jaan ei usu iialgi, et Eesti riigimehed neid venelasi siia sisse saada ihkasid.
K. Fr. Akeli kodumajal meenutab riigivanemat mälestustahvel. Majas elavad muulased, valitseb võõras keel ja meel.
Karl Friedrich Akeli poeg, samuti Friedrich (hüüdnimega Fritz, 1910-1942), arreteeriti 27.06.1941 Tallinnas Männiku tee 13-2. Fritz oli hariduselt jurist, samuti Korp! Fr. Estica liige ja Eesti Vabariigi riigisekretär. Fritz suri 14.03.1942 Solikamski vangilaagris Permi oblastis.
Minek
Õhtul enne saatuslikku juuniküüditusööd 14.06.1941 olid Asta ja Damasius käinud külas Georg Meril. Fr. Akel ja Georg said omavahel hästi läbi. Ajal kui Akel oli Saksamaal suursaadik, oli Georg Meri olnud saatkonna sekretär. Fr. Akel oli surunud Hitleri kätt, kuid nagu oli kõnelenud Asta, oleks ühel vastuvõtul Akel võinud Hitlerile pähe sülitada, sest Akel oli rõdul, Hitler aga allkorrusel.
“Öösel tuldi autoga järgi,” hakkab Jaan pajatama lugu, mis on vägagi tuttav väga paljudes Eesti perekondades, vahetuvad vaid inimeste nimed, kohad, väljasaatmispaigad, kuupäev ja aastaarv. Pambud kokku ja minek. Sõit viis Pääsküla jaama, kus seisid küüditatute rongid. Jaamas eraldati mehed naistest ja lastest ning laaditi eraldi vagunitesse. Isa Damasiuse kätte jäid muuhulgas ka lasteriided. See nägemine oli viimane. Kuri saatus rebis nad igaveseks lahku. Rongid seisid jaamas ligi kaks päeva. Valitses joogipuudus. Osa inimestest suri. Siis algas kolm nädalat väldanud sõit Kirovi oblastisse Molotovski rajooni. Kirovi jaamas sai Asta kokku oma ema Adele-Karolinega. Eesti poliitilisse koorekihti kuulunud naised läksid jumala kaitse all oma saatusele vastu.
“Helges tulevikus”
“Meid pandi keset küla maha,” meenutab Jaan. “Keset küla oli tuletõrjemaja. Majad olid kahes reas. Majadel olid puuvundamendid ja ümber maja olid muldkehad. Küla ümbritses huntide kaitseks tara ja külatee otstes olid väravad. Läbi küla läks pikk tee mäkke ja mäest alla jõe äärde. Sõja ajal sõid hundid päris palju inimesi ära. Ka meie pidime kord õega huntide kätte jääma, kui otsustasime kord väravast välja minna, aga külarahvas sai õnneks jaole.
Venelased vaatasid meie peale, nagu oleksime ei tea mis, aga siis hakkas neil meist kahju ka. Oli sõjaaeg ja mehi üldse polnud. Paar lombakat meest vist oli külas. Õnneks oli suveaeg. Hakati korteritesse võtma. Ema sai ka korterisse vene proua juurde, kelle nimi oli Konstantinovna. Väga tore proua oli.
Vanaema Adele-Karoline käis suure kübaraga seal külas ringi. Ema küll ütles talle, et ära käi selle suure kübaraga, venelased vaatavad, et neil ei ole niisugust moodi, kuid vanaema käis ikka sellega.
Sellele elule, mis seal oli, pidas vanaema kaua vastu. Ta suri alles 1944. aastal. Ma mäletan vanaema matust. Ema leidis kusagilt neli lauda. Lõi kirstu kokku. Viisime selle praamiga üle jõe kalmistule, mille nimi oli Boteli. Kui Siberist tagasi tulime, siis ütlesin emale ikka, et läheme, vaatame, ehk leiame Ami (vanaema hüüdnimi) hauakese üles. Aga ema ütles ei, et kes enam sinna praegu läheb ja jäigi minemata. Usun, et praegu seda kalmistut enam ei ole. Seal oli sõjaaja kalmistu, siis maeti sinna kõiki. Adele-Karoline surmatunnistusel on surma põhjuseks märgitud kopsupõletik. Ta oli Kirovis haiglas ja ema käis teda iga päev vaatamas. Eks talle see saatuselöök ja kogu sealne elu ikka mõjus rängalt.
Kõige suuremad raskused olid söögiga. Ema tegi kõvasti tööd. Nad langetasid metsa. Ema vedas metsa hobusega. On üks pilt, kus ta hobusega tuleb ja ree peal on suur palgivirn. Siis tegi ta põllutöid. Hiljem moodustati sinna lähedale hõberebasefarm ja ema sai lausa selle juhatajaks. Siis oli elu enam-vähem. Algul tuli käia korra kuus Kirovis NKVD-s ennast näitamas.”
Selles külakeses oli palju küüditatud eestlasi ja eesti lapsi. Paljud neist surid. Lastest mäletab Jaan Joakim Puhki tütart Anna-Mirjamit, kes oli neil sage külaline. Anna-Mirjam oli vanem, 7-aastane, ja mäletab paremini.
Asta Treude oli Siberis 17 aastat. Jaan ja õde Asta-Maria-Diana olid Siberis kuus ja pool aastat. Eestlaslik tava sündmused laulu ja luule sisse talletada kestis ka Siberis ning vabast vaimust kantud värsid aitasid vaimu ülal hoida. Seda ajastut ja küüditatute meelsust iseloomustab luuletus “Nüüd Siberis me elame” Tamara Kase mälestustest Solikamski vangilaagrist, mis on avaldatud raamatus “14. juuni 1941” (Stockholm, 1990, autor M. Laar).
Nüüd Siberis me elame
ja oma tervist tapame,
Mis võime sinna parata
kui saatus meile armuta.
Meid Stalin siia sõidutas,
suurt lahkust seega osutas,
et igaüks meist näha saaks
kuis rumal tarka õpetab.
Kui ükskord koju jõuame,
siis kõige peale naerame
ja kodustele räägime,
mis Siberis me nägime.
Tulek ja olek
“1946. a lõpul, novembris, tulime õega Eestisse,” meenutab Jaan naasmist sünnimaale. “Stalin lubas lapsed ära. Proua Mänd, kes oli ka küüditatud ja kellel oli kaks tütart, Tiia ja Marika, võttis siis ette ja tõi meid õega Tallinnasse ära. Kõigepealt läksime Tondile, Oksa tn 4 Meeta Ruubeli juurde. Temal oli terve maja ja ruumi oli ning olime alguses seal. Proua Mänd mõtleski siis, et ei lähegi tagasi, jääbki siia. Ja ta oligi juba tükk aega siin Nõmmel, sugulaste juures, aga näe, NKVD nuhkis välja, said ta kätte, saatsid tagasi ja sinna ta surigi.
Meeta Ruubel oli vana ja meid saadeti Riisipere lastekodusse. Olime seal pool aastat. Ja siis saime teada, et meil on Rakveres sugulased, Maria Treude ja Klara Treude. Nemad kuulsid, et oleme lastekodus ja otsustasid meid oma juurde võtta, sest nad olid vanatüdrukud ja neil lapsi ei olnud. Elasime Kalinini tänaval majas nr 27. Rakveres elasin aastatel 1949-1962.”
Õpingud kulgesid nii, et ühe aasta käis Jaan Venemaal koolis, seejärel tagasi Tallinnas olles õppis 21. keskkoolis. Rakveres käis Rakvere keskkoolis, kus Jaani sõnul olid väga toredad õpetajad. Suvel tegid koolipoisid tööd, et teenistust saada. Jaan ei olnud erand.
Õde Asta-Maria-Diana läks õppima Viljandi Meditsiinikooli. Emal olid Viljandis tuttavad ja õde sai nende juure korterisse. Jaan tahtis minna Karu tn merekooli. Andis sisseastumiseksamid ära, kuid ei võetud vastu. Oli selline asi nagu mandaatkomisjon. Ei võetud sellepärast, et oli Siberis olnud ja et neil olid sugulased Rootsis. Jaani ei lastud isegi Saaremaa ligi mitte. Edasiõpingutel oli seega kriips peal. Jaan otsustas tööle minna ja sai tööle tehasesse Eesti Kaabel. Seal olid toredad mehed, paljud neist Siberist tulnud, ka vangilaagrites istunud. Ta töötas selles tehases 7-8 aastat. Siis kutsuti teda tööle kuulsasse Kiiu baari, kus ta töötas administraatorina kuus aastat. Uue Eesti Aja koidikul baar suleti. Hea sõber Arvo Simonlatser kutsus ta tööle Viru hotelli kasiino administraatoriks, kus ta töötas viis aastat. Toona oli Tallinnas ainult kaks kasiinot. Üks oli Palace’is, teine Virus. Kasiino teenis väga hästi. Sellega oli töömehe elu läbi ja aeg pensionipõlve nautima jääda.
Päritolu päästis Nõukogude armeest
Eksikombel võeti Jaan koos teiste kutsealustega Vene sõjaväkke Rakverest 1957. Sõjaväekomissariaat oli kohe meie maja vastas. Novembris sõideti Ukrainasse, Krement?ugi linna, õhutõrjekahurväkke. Enne uut aastat anti vanded, mundrid seljas. Sellest on fotod ka. “Ja siis nad ärkasid, kes ma tegelikult olen, mis suguvõsast ma pärit olen. Kutsuti mind vaikselt poliitosakonda välja. Öeldi, nii, Treude, sõida koju, ärge sellest kellelegi rääkige. Anti mulle rongipilet kätte ja sõitsin tagasi. Sain komissariaadist punase pileti ja kogu lugu. Ei kõlvanud sinna. Teised jäid sinna kolmeks aastaks. Ma mõtlesin juba, et kuidas sealt ära saada. Aga selleks polnud mul midagi vaja teha,” jutustab Jaan anekdootlikku lugu.
Komsomoli pole astunud. Parteisse astumise ettepanekut ei tehtud. Pioneerilaagris käis, sest need olid tasuta laagrid, kaelarätti ei kandnud.
* * *
“Mitte üht ruutmeetrit te Tallinnas elamispinda ei saa!”
Jaani ema Asta tuli Siberist tagasi 1958. Ei olnud ju kuskil elada. Täitevkomitee esimees oli Hendrikson. Seda viadukti nimetatakse ka Hendriksoni küüruks. Ja kui ema läks sinna, et elamispinda saada, siis mäletab poeg hästi ema juttu, kuidas Hendrikson oli rusikaga vastu lauda löönud ja räusanud, et: “Mitte üht ruutmeetrit te Tallinnas elamispinda ei saa!” Nii vihatud olid nad siis. Tuttavad võtsid oma juure. Algul elati Tõnismäe kandis ühes majas korteris. Hiljem oldi Nõmmel Raja tn 3 Marta Sarapuu majas ülakorrusel. Oli ilus tuba ja köök.
Ema sai tööle nakkushaiglasse Tisleri tänaval, laborandiks, hiljem oli riietehoidja. Temasse suhtuti väga hästi, ta sai kõigiga väga hästi läbi. Ta sai isegi medali “veteran truda” (tööveteran – vn. k), selle eest, et ta seal niikaua töötas.
Kui ema Siberist ära tuli, siis see proua Konstantinovna saatis talle sealt sibulapakke. Head, suured, ehtsad sibulad. Ema saatis talle ka toidupakke vastu.
Abi oli väga palju Rootsi sugulastelt. Kaks tädi Lydia ja Vilma koos tütre Lyga, olid Rootsis. Kogu aeg tulid pakid. Riided, lahustav kohv, toidukraam. Siin ei olnud ju midagi saada.
Kui Asta õde Vilma Rootsis 1974 suri, siis ei lastud Astat Rootsi õe matustele sõita. Ta käis läbi kõik instantsid, ka julgeolekukomitees, ja igalt poolt öeldi ei. 1940 alanud kurjus polnud veel lõppenud.
Tädi Lya von Sydow suri jaanuaris 2009|. Väga suured matused olid. Matustel viibis ka kuninganna Silvia. Uus Eesti aeg avas ka piirid ning Jaan käis perega tädil Rootsis külas.
Jaani ema Asta elas peaaegu 92-aastaseks, paar kuud jäi puudu. Asta suri 10.10.1999 ja on maetud Siselinna kalmistule.
Jaan sai tagasi vanaisale kuulunud maa Kloogarannas ja ehitas sinna suvila ning pere elab suvel seal. Kloogarannas on ka teisi, sarnase elukäiguga inimesi.
* * *
Veri kestab edasi
15.02.1980 oli see saatuslik päev, mil Jaanist sai naisemees. Abikaasa nimi on Regina. Neil on kaks poega, Renee ja Rainer. Ja mõlemad pojad on juba ise isad. Reneel on tütar Kelly, Raineril on poeg Nils.
Õel Asta-Maria-Dianal on ka tütar. Õde abiellus Raplamaal Keavas ühe maamehe Uno Jõuluga. Tütre nimi on Kristiina. Õemees suri 1993, õde suri 1991. Orvuks jäänud õetütar oli siis veel noor ja Jaan võttis ta oma juurde elama ja aitas suureks kasvatada. Kristiina õppis juristiks, on abielus ja tütre Elise ema.
“See oli ikka kohutav ülekohus, mis meiega tehti,” põrutab Jaan, kelle näojoontes ja olekus on sarnasust vanaisaga, akelikult kokkuvõtlikult. “Milles ma süüdi olin, et mind Siberisse saata? Et ma olin Akeli tütrepoeg. Või mu ema? Sellepärast, et ta oli Akeli tütar?”
Palusin Jaan Treudel kommenteerida ka filmi “Detsembrikuumus” ja öelda oma arvamus. See kõlab nii: “Ma vaatasin filmi nagu imeasja. Film on tehtud nii, nagu oleks riiki päästnud vaid kolm meest. Jooksid tänavatel ringi, lasid puhh-puhh siia-sinna. Aga ema on ju selle asja kõik üle elanud, kui riigivanema majja tungiti. Ta ütles, et tulid mehed sisse, võeti pronkskuju seina äärest, lõhuti uks maha. Lapsed magasid magamistoas. Küsiti: “Kus on Akel? Kus on Akel?” Aga vanaisa läks teisest uksest välja, mööda pööningutreppi üles, püstol käes, et kui tulevad, siis laseb end maha. Aga suudeti abi kutsuda ja enne jõudsid Tondilt sõdurid kohale ja need panid sealt jooksu, neid lasti seal maha ka ? Terve Toompea oli eesti sõdureid täis. Filmis pole ühtki autot sõduritega. Dokumentaalfilmis “Diplomaadi saatus” on lugu õigesti ära räägitud.”
Kuid Uue Eesti Aja tulekuga on muutunud ka trendid. Vestlesime hr Jaan Treudega päev pärast riigivanema Jüri Jaaksoni 140. aastapäevale pühendatud kinnist mälestusüritust Eesti Pangas, kuhu ei ilmutanud end ükski riigikogulane ega valitsusliige, presidendist kõnelemata. See on siin kestev mood.
Ja kui ENSV-s olid Akeli ja Treude sugused põlatud, vihatud, sildistatud ja tõrjutud, keda ei tahetud tunda ning kellest mööda mindi, siis taasiseseisvunud Eestis teretab peaminister Andrus Ansip, kes, nagu ta ise Jaanile ütles, on talle Akeli poolt sugulane, Eesti riigivanema tütrepoega hr Jaan Treudet kättpidi. Ei tea, kas ta oleks nii talitanud 22 aastat tagasi, kui punavõim ja eesti vaim vastamisi seisid?