Kui Kolditsa Mart oma esimese töö suures ja varjudeküllases teatrimajas tegi, oli see Dale Wassermanni varjudeküllane näitemäng “Lendas üle käopesa”. Vanemuise teatris. Noh, oli selline pooleblakas. Aga mitte andetult eblakas, selline kobavalt eblakas. Analüüs – tehtud, rollijoonised – leiduvad, kompositsioon – olemas, tahe – kah nagu kahtlematult, aga kokku, kokku selline sunnitud värk. Siis läks noor mees tööle Tallinna Linnateatrisse, psühholoogilise teatri kantsi. Tegi ja otsis seal. Rohkem ja vähem. Aga kuidagi poolikuks jäi see. Et näha, et mehel on sees rohkem, kui antud olud lasevad välja tulla. Taas kord Vanemuises tehtud hüppajad kah nagu lubas, aga Stoppardi selle loo otsenarratiivne, kriminaalne raam (ja selle sees muidu ju liikuva näitleja närviga Riho Kütsar, kes sedapuhku ?anriteatri näitlejale kohaselt ka puhtatõuliselt meelelahutuslikust krimitükist pärit inspektorit mängis, elik siis teine muidu tundliku närviga, ent samuti elupõline ?anriteatri näitleja Aivar Tommingas, kes laval lavastaja võluvate filosoofiliste vinjettidega sedapuhku silmnähtavalt kimpus) näris taas Kolditsa lavastajaideaali ja otsingute koogist külje maha. Et veidi kahju hakkas noorest mehest kunstis siin riigis, pauk on ilmselgesti sees, aga sellist päris oma kohta päikese all ei ole. Mingi pilv on vahel. Või endine korvpallur, nagu ta on – rabeleb küll, mõtleb ka, aga vastas on kõik kahemeetrised neegrid – lõpuks jääb ikka kattesse kinni või saab kulbi või mis hullem, ründaja vea. Sellise feigitud, väljameelitatud vea.
Teatrit võib laias laastus kaheks liigitada umbes sajal erineval moel. Üks võimalus on narratiivne versus mittenarratiivne. Koldits on rohkem mittenarratiivse teatri vend. Et mitte ütelda – ainult. Ja “Proffet”, millest me siinkohal tegelikult räägime, on vaat et esimene võimalus Mardil päris oma teatrit proovida. Declare independence, rise your flag! Õigemini, me räägime “Proffeti” siseversioonist, mida Kanuti Gildi SAALis augustis mõned korrad näha saab. Ja ega see pole Albus möödunud suvel tehtu nuditud variant, pigemini teise saali ümber lavastatud.
“Proffet” keerleb ümber mediaalse telje. Räägib zappingust ja inimesest zappingu keskel. (Ei-ei, härra Zappiga, kes pisikese fotoka leiutas, ei ole siin miskit pistmist, see on telekapuldi klõpsimine). Formaalselt. Laiemalt inimsusest kahekümne esimesel sajandil. Ajal, mil küsimused saavad vastuse enne, kui neid esitatakse. Kui nad tekkivad. Või õigemini, küsimusi kui selliseid enam ei tekkigi, sest valmis, mudeldatud vastused on olemas. Enam-vähem kõigile tekkida võivatele küsimustele. Need viis protsenti, kes suudavad esitada veidi originaalsemaid küsimusi, küsimusi, millele kapitalistlik demokraatia ja selle propagandamasin, meedia, pole vaevunud ebarentaabluse tõttu valmis vastuseid ette tootma, on inimkonna marginaalia. Nemad ei otsusta niikuinii mitte midagi. Teisalt on nad jõuõlg, vastukaal, mida korporatiivne kapitalistlik demokraatia oma elushoidmiseks, mittestagneerumiseks, vajab.
Ja veel on tõsi, et “Proffetis” on valdavaks ikkagi tegelaste segadus. Nad ei saa päris täpselt aru, mis nüüd juhtus või kohe juhtuma hakkab. Vaip on kõigil kogu aeg alt ära. Ka just nagu bossil, kes parajasti tegevusi määrab. Kepiga naeratavaid kollaseid nägusid puruks taob, näiteks. Jajah, tuuleveskite asemel võideldakse me tänases päevas õhumullidega. Declare independence, rise your flag!
Hinne – kunsti tunnustega