Oktoobri viimasel päeval sai kokku põhiliselt troppidest koosnev Tallinna linnavolikogu, istus maha ning võttis vastu otsuse, et linna õigusaktide venekeelne tõlge tuleb tagada ruttu ja efektiivselt. No kuulge! Pa?lii võ vsjo, karjataks selle mõtte peale stiilipuhtas eesti keeles. Mis siis nüüd toimub? Kus me, kurat võtaks, õige elame? Pihkvas või?
*
Miskipärast on inimestel siiani säilinud väärakas kuvand, nagu töötaks linnavolikogus riigi alamad, kelle põhiülesandeks ei ole mitte pidev lolli möla ja segaste haiguslugudesse kuuluvate ideede produtseerimine, vaid pigem mingidki arglikud katsed tegeleda linnaarengu sihipäralise suunamisega. Paraku on saanud selgeks, et sõna “sihipärane” tähendusest arusaamine käib paljudel volikogulastel üle jõu, neil oleks targem jääda koju või bussi alla, kui nad ei mõista, et lisaks paljule ebavajalikule eksisteerib vabariigis keeleseadus. Keeleseadus on see, mis sätestab enamal või vähemal määral ära selle, mis keel siis riigikeel õigupoolest ikkagi on. Pikkade vaatluste tulemusena selgus siinkirjutajale, et tegu on eesti keelega.
*
Aga kaeme asjale nüüd lähemalt otsa, mitte unustades hirmu linnavolikogu nägu nähes oksele hakata. Muidugi tuli taoline troppluse eepos taas kord keskerakondlase suust, sedapuhku oli selleks tatiköhijaks Dmitri Klenski, nimigi ütleb, et vant mis vant. Klenski siivutu ettepanek võeti vastu häältevahekorras 23:21. See on ilmselt ka mõistuse ja tolle puudumise tegelik vahekord linnaametnike hulgas. Natuke hullem kui fifti-fifti ja pange tähele, tendents on langevas joones mõistuse kahjuks.
*
Nii.
Vandid saavad nüüd oma vandikeelsed paberid, järgmisena austuvad letti juudid ja nõuavad jidishit, siis tulevad kurdid, türklased ning neegrid. Lõpuks tuleb linnapea Savisaar ja nõuab tõlget ka lillede ning südameveresoonkonna keelde. Selle paberimäärimise peale läheb nii palju puid, et lähiaastatel raiutakse Eestis maha mitte ainult mets, vaid ka sõstra- ning tikripõõsad. Toivo Tootsen (loomulikult Keskfraktsioon) juba mögiseski, et kuna muust rahvusest isikuid töllerdab linnas järjest rohkem, peaks õigusaktid tõlkima võib-olla ka mõnesse muusse keelde. Kusjuures: taolist õigusaktilist pahna tuleb niipalju, et mitte keegi ei ole võimeline kokku arvutama, mis kogu see jama lõpuks maksma läheb. Klenski võiks igal juhul hukkuda isesüttimismeetodil, kõnelgu Valhallas mis keelt tahab kui viikingid lubavad, tõlkigu ma surmatunnistus kasvõi pimedate keelde. Eestis aga ei saa edasi elada keenius, kes ei taipa midagi riigikeelest, selle olemusest ning vajalikkusest.
