Nüüd, mil korraks ülespuhutud debatt usuõpetuse ümber on lõppenud, oleks aeg teha mõningad järeldused. Oli neid, kes kirglikult hoiatasid kristliku propaganda ja kirikuringkondade võimuiha eest, ja oli ka neid, kes rääkisid Eesti religioossest traditsioonist. Mõlemale osapoolele oli see selline ühine tegelemine sekundaarse diskursusega, mis isegi mitte ei riivanud primaarset. Primaarne oleks antud juhul olnud arutelu religioosse sisu, mitte institutsionaalse vormi ümber. Mis oleks aga see religioosne, mis kindlasti ei tähista ei kiriklikku, institutsionaalset ega mingit omalaadset kodanikueetost?
OLEMASOLU EELDUS
Mõneks nädalaks kõiki meediakanaleid täitnud arutelu religiooni ümber jäi paraku sisutühjaks, sest ei peetud silmas eeldust, et inimene on olemuslikult religioosne olend – seejuures ei tähenda see mitte mingil juhul kristlikku ega ka mingit institutsionaal-religioosset olemust, vaid religioossust kui inimese olemasolu tingimatut eeldust.
Inimene, olles küll looduse osa, on ühtlasi ka ainuke olend, kellel on võimalus suhtuda loodusesse teadliku kriitika-, isegi hävitusvõimega. Samuti on ta ainuke olend, kes saab nii loodust kui iseennast vaadata kõrvalseisja positsioonilt.
Selle veenvaimaks tõendiks on meie võime ühelt poolt loodust kujundada, teisalt aga võimetus loodust teaduslikus mõttes täielikult mõista ja läbi tunnetada. Viimane asjaolu on meie religioossuse süvim tuum – olles küll meelelised ja teadlikult ratsionaalsuse poole püüdlevad inimesed, suudame loodust ja kaas inimesi mõista kõige paremini just ülemeeleliselt, religioosselt.
SÖÖVAD JA SÖÖDAVAD LÜLID
Igasugune religiooniteemaline arutelu on määratud minema rappa, kui osalejate vaatepunktid ei lähtu eeltoodust, vaid on hoopis institutsionaalsed või kui arutelu käib usuõpetuse andmise sobiliku viisi, koha, õpetaja organisatoorse kuuluvuse või sobilikkuse üle või kui osalejate argumendid on varjutanud inimese teadlik või ebateadlik eeldus inimmõistuse ja hinnanguvõime ülimuslikkusest, mis ei võta arvesse inimese füüsilist, vaimset ja ajalist piiratust.
Viimane probleem on seejuures palju kurvastavam ja sügavamate tagajärgedega kui esimene. Mõtleme või sellele, miks islam lääne inimesi põlgab – mitte kristluse pärast, nagu paljudele meeldiks mõtelda, vaid jumalausu unustamise pärast. See on ka läänemaailma enda siseprobleemide süvim alus – perekondade lagunemine, vanemarolli marginaliseerumine, inimkeha fa?istlik kaubastumine, viimasega omakorda kaasnev inimese surumine vaid tarbija ja väärtusetu lihakeha rolli, millele ei jää enam midagi peale sekssubjektiks ja -objektiks olemise, on sümptomid sellest suurest unustamisest.
Läänemaailmas tõid selle endaga kaasa XX sajandi vapustused, Eesti puhul eriti just Nõukogude aeg, mis vulgariseeris nii humanitaar-kui loodusteaduslikku maailmapilti ning lõi aluse tänapäeval valitsevale üheplaanilisele maailmanägemisele, mille kohaselt vaadeldakse inimest küll looduse osana, kuid mitte kosmilis-religioosses mõttes, vaid kõigest lülina darvinistlik-lamarkistlikus arengureas, ühe sööva ja söödava lülina? Unustatud on, et tarbimisfunktsioon ongi kõigest funkt sioon – eesmärgid peituvad kaugemal, meil on kohustusi nii ajalise looduse kui ka ajatu, nii mateeria kui vaimu ees.
KUST SAAB ALGUSE EETIKA?
Neid argumente paraku Eestis toimunud diskussioon ei puudutanud. Neid ei võtnud arvesse ei arutelu algatanud peaminister Andrus Ansip, kelle mõttekäik oli täielikult utilitaristlik, ega ka tema vastased, kelle väidetest kõlas eelkõige läbi egoism.
Kas peaminister lootis debati avamisega võita vaid luterlike kirikuringkondade tähelepanu või tahtis ta tõepoolest ületada nii Eesti kui kogu läänemaailma enda embusse haaranud eetilist tühjust ja panna nõnda ilma viperusteta toimima meie ühiskond – mida tema näib käsitlevat eelkõige majandusliku masinavärgina -, jääb küsimuseks. Mõlemal juhul täidab usuõpetus eetilise hariduse andja funktsionaalset rolli.
Ometi ei ole eetiline harimine selge alguse ja lõpuga nähtus, vaid kestab kogu elu – arvukatele inimestele, kes räägivad elukestvast õppest, ei tohiks see käsitlus olla võõras. Paraku on eetilise ja religioosse hariduse osas Nõukogude ajal jäetud puudujäägid tänagi käegakatsutavad?
Loomulikult oli omajagu õigus neil, kes leidsid, et eetika peab alguse saama kodust. Kuid kust saab alguse vanemate eetika? Ja kus lõpeb eetiline harimine? Need on ebamugavad küsimused ja vastuste andmine ilmselt veelgi ebamugavam, sest selleni arutelu ei jõudnudki.
Ka on Eestis traditsioonilised usuorganisatsioonid oma kunagise eetilis-vaimse orientiiri suuresti minetanud ning reli giooni peetakse eraasjaks, mida ainult mingid veidrad “usklikud” üheskoos praktiseerivad – mida just, seda üks korralik kodanik ei tahagi teada.
Ometi näitab seegi üsna levinud hoiak mitte ainult eetilise, vaid ka kultuurilise harituse puudumist. Igasugune religioon, mis ei tegele isiklike kujutelmade projitseerimisega religiooni objektile (ehk siis: isikliku puusliku loomisega), on koosluses sündiv ja elav nähtus. Privaatreligioone tegelikult ei eksisteerigi – sellised nähtused on eramütoloogiad ja -fantaasiad, halvemal juhul ulatuvad nad otsapidi lausa meditsiini valdkonda? Igasugune tegelik, mitte inimese isiklike kujutelmade projitseerimisega tegelev religioossus põhineb aga ikkagi kollektiivsel, rohkem või vähem terviklikul traditsioonil, millel omakorda on eetilised juured.
TEGELIKKU LAHENDUST EI PAISTA
On selge, et Eestis kui ühiskonnas, millel puudub konsensus sääraste eetiliste juurte osas, on äärmiselt raske anda ka usulist õpetust, mis peaks andma eetilisi juhiseid selle ühiskonna lastele. See võib olla ka põhjuseks, miks usuõpetuse ja religiooni rolli üle peetud arutelu lihtsalt ära vajus, viimata mingite sisuliste järeldusteni, kokkulepetest rääkimata.
Üks viis Eesti eetiliseks arenguks oleks multikultuursuse teele asumises. See tee oleks paraku määratud teistel põhjustel ebaõnnestumisele – ta nimelt killustub laastavasse partikulaarsusesse, kuna esialgne entusiasm vastastikusest austamisest ja põnevalt kirjust kooselust muutub millalgi pehmelt öeldes tõlkevõimatuseks. Tõlkevõimatus leiab endale tulevikus väljendi kas järgmiste põlvkondade täielikus eraldumises üksteisest – kuna puudub ühiskonda kooshoidev ühiste eetiliste arusaamade jagamise alus – või ühe grupi arusaamade pealesurumises teistele. Ühel või teisel viisil avaldub ta igapäevaelus Pariisi või Sydney stsenaariumidele sarnanevates sündmustes?
Seega ei ole multikultuursus mitte lahendus, vaid selle edasilükkamine, kuid tegelikku lahendust samuti silmapiiril ei paista, sest tõeline tahe meelemuutuseks puudub – nii Eestis kui Euroopas tervikuna.
OMAKASUPÜÜDLIKUD VÕIMUFANTAASIAD
Seni eksisteerivad Eestis usuõpetuse andmise ümber vaid eriloomulised funktsionalistlikud ja omakasupüüdlikud võimufantaasiad, mis moodustasid ka novembris-detsembris toimunud avaliku arutelu sisu, milliste argumentidega usuõpetuse pooldajad ja vastased üksteist järjekindlalt ründasid.
Paraku ei paistnud ei ühe ega teise poole põhjenduste tagant tegelikku väljapääsu, nagu seda ei paista ka Lääne-Euroopa näidetest, kus ühiskonnad ägavad endale võetud kõikide erihuvide rahuldamise kompromissi tagajärgede all?