FOTOKUU RAAMES: Haus Galeriis on avatud Herkki-Erich Merila isikunäitus „Figuring“. Fotokunstnikuga vestles sel puhul foto-, luule- ja muusikakunstist kirjanik Olavi Ruitlane, kellega kahasse on Merila varem ilmutanud foto- ja luuleraamatu „Eesti edulood“.
Olavi Ruitlane (O.R): Sel suvel sõime Naissaarel lesta. Kuulasin, kuidas Tõnu Kaljuste räägib muusikast, et see on miskit moodi võrreldav kirjandusega ja see on kõik nagu üks asi. Oled sa nõus?
Herkki-Erich Merila (H-E.M): Mõnes mõttes küll. Võiks ka vaielda, aga ma pigem ei hakka seda praegu tegema.
O.R: Olgu, tuleme selle juurde hiljem tagasi. Näitus algab piltidega – seeria „Enne ärkamist“ –, mille tegemise ajal olid noor fotograaf ja sul justkui ei olnud veel objektiivi. Miks?
H-E.M: Objektiiv siiski oli, aga see ei tundunud sel hetkel vajalik. Hästi põnev oli teha pilte hoopis pin-hole-tehnikas, kasutada karpe ja topsikuid – täiesti kontrollimatu protsess. Ehitasin fotoaparaadi kastist kaamera ja kleepisin sinna plekitükid, kus oli väike auk sees. Ei olnud võimalik näha, kui palju kaadrisse mahub ja kui kaua peaks seda säritama. Kui kõik õnnestus, siis oli väga hea tunne.
O.R: Mul on selline tunne, et sa oled lapsepõlves ka tikutoosiga pilti teinud, seda pidi vist ka tükk aega valgustama. Aga sul on siin muid tehnikaid veel kasutusel olnud…
H-E.M: Jah, sellel näitusel olen eksponeerinud oma vanemaid töid. Seerias „Hebird“ 1991. aastast on must-valged koloreeritud ja toonitud fotod, mis on üleval olnud Taanis Odense fotomuuseumis ja millest osa kuulub ka sealsesse kogusse. Eestis neid praktiliselt polegi näidatud, korra Saaremaa festivalil proovisin neid ühes mahajäetud majas näidata, aga see lõppes sellega, et pooled pildid leidsid plaaniväliselt uue omaniku ehk siis pandi pihta.
O.R: Kas fotograaf näeb kohe otsa vaadates ära, kas keegi on fotogeeniline?
H-E.M: Ei saa päris niimoodi öelda, inimesed on kaamera ees erinevad. Mõnel on soodumus mitte sünkroniseerida kaameraga – tee, mis tahad, ikka on üks silm kõver ja pilk liigub ühest kohast teise.
O.R: Ma pean silmas, et mõni inimene on pildi peal tõeline koletis, reaalses elus aga täiesti pandav, ilus, sümpaatne. Ma ei ole veel aru saanud, millest see tuleb, kas närvidest?
H-E.M: No just.
O.R: Kui inimese nägu välja jätta, siis kas tagumik on fotogeeniline, vaadates kasvõi neid DeStudio „Veenuse“ fragmente siin?
H-E.M: Kahtlemata.
O.R: Selle töö tegite koos Peeter Lauritsaga…
H-E.M: Jah. See töö on kollaažiperioodi pilootprojekt 1993. aasta kevadest, kasutatud on käsitsi kopeeritud must-valget fotot, mida on toonitud nii siniseks, punaseks kui ka pruuniks. Mõned kuud hiljem hakkasime värviliselt fotograafiat kasutama.
O.R: Kas praegu on vahe sisse tulnud? Oled must-valge foto peal?
H-E.M: Ma tahaksin võib-olla mingil hetkel teha uuesti käsitsi must-valgeid fotosid, aga see tundub kuidagi väga vaevaline. Ei ole piisavalt suurt vannituba.
O.R: Mu isa oli fotograaf ja see tähendas seda, et ma ei saanud kunagi vannis käia. Vann oli täis filmiilmutuspurke nbso online casino reviews ja see oli õhtust õhtusse kinni.
H-E.M: Eks kõik need DeStudio pildid ole samuti Peeter Lauritsa vannitoas tehtud.
O.R: Pesemata aeg siis järelikult. Nüüd on meil Photoshop – kui see kinni panna, kas fotod lähevad paremaks või halvemaks?
H-E.M: Tegelikult Photoshop baseeruski algselt fotolabori võtetel – varjutamised, pleegitamised, kontrastid ja muud keemilised protsessid, mis ka paberi peal toimivad. Hiljem on sinna lisandunud hoopis teistsuguseid asju, mis võimaldavad monteerimist ja teevad selle lihtsamaks.
O.R: Vanasti oli fotomontaaž kui selline täiesti võimalik…
H-E.M: Jah, siis lõigati, kleebiti, pildistati uuesti ringi. Kui oli mingi lihtsam montaaž, lõigati paberist maske.
O.R: Minu fotoefekt oli kunagi selline, et kui sorkisin ilmuti sees olevaid pilte puulabidaga, mis oli olnud enne kinnitaja sees, tekkisid piltidele triibud. See oli vene ajal hästi lihtne – ostsid poest tableti ja lahustasid ära ning oligi ilmutaja olemas, kinnitajaga oli umbes samamoodi. Mul tuleb praegu see ilmuti lahuse lõhn ninna, selline natuke imal. Päris vahva oli punases valguses õiendada, köök oli enda päralt, võõrad sisse ei tulnud.
H-E.M: Mina keerasin neid aineid ise kokku. Supilusikatäis seda, natuke üht ja natuke teist. Need pildid seal otsaseinas – „Enne ärkamist“ –, need on näiteks ilmutatud WC-paberiga. Pistsin paberi ilmuti sisse ja hõõrusin sellega. Nüüd ma ei ilmuta enam ise midagi, võib-olla tegelen sellega veel lähiajal.
O.R: Kirjanikuna on mul lihtne – kui ma tahan midagi öelda, siis ütlen selle välja. Pildi puhul on nii, et mina võhikuna vaatan seda ja oskan öelda vaid, kas mõjub või mitte. Kuidas neid pilte peaks vaatama, kas neis on mingi emotsioon?
H-E.M: Kahtlemata on mingi põhjus, miks ma mingit pilti teen, aga kui see pilt on juba valmis, siis ma ei tahagi sellest enam väga rääkida, midagi selle kohta öelda. Aga samas huvitab mind väga, mis küsimusi see teistes tekitab.
O.R: Samamoodi on luuletuste puhul. Mõni ütleb: „Ruitlane, kurat, sul on nii raju mõte siin sees“, kuigi ma pole enda meelest mingit mõtet sinna pannud, tuli, nagu tuli ja oli selline lõbus värk. Võib-olla see mõte polegi enda asi avastada, ehk ongi nii, et sel hetkel, kui oled asja valmis saanud – olgu see siis luuletus või foto või maal –, lased sellest lahti.
H-E.M: Tihtipeale on mul pildid peas enne valmis ja siis tundub, et pilt on juba ammu tehtud. Kahtlemata võivad pildistamise käigus asjad muutuda ja sünnib hoopis midagi muud, võrreldes sellega, mis su ettekujutuses oli. Vaadata tagasi tehtud piltidele on keeruline, distants on mitukümmend aastat.
O.R: Luuletustega on ju ka nii, et osa neist läheb mõne päevaga hapuks, kuni lõpuks jääb paika see kvaliteet, mis hakkab säilima. Näiteks võtan 15–20 aastat vanad asjad, vaatan eemalt teise pilguga, aga nad on ikkagi valmis. Kas sul on ka mingi arenguetapp noore fotograafina nii olnud, et teed mõne pildi ja siis see läheb mingi ajaga hapuks?
H-E.M: Võib-olla küll. Ka seda näitust tehes valisin ainult teatud pildid, kuigi olin palju rohkem teinud ja pildistanud, kuid mõned pildid lihtsalt ei tundu endale hetkel kuigi olulised. Võib-olla mõne aasta pärast vaatan neid hoopis teise pilguga.
O.R: Siis on ikkagi tegemist ühe ja sama asjaga.
H-E.M: Ikkagi muusika!
O.R: Puhas muusika. Võta kustpoolt tahad!
Herkki-Erich Merila näitus „Figuring“ jääb Haus Galeriis avatuks kuni 20. oktoobrini 2015.
Meie Pääsuke
Olavi Ruitlase osalusel on valmimas stsenaarium Eesti fotograafi ja filmioperatoori Johannes Pääsukese (1892–1918) eluloofilmile. Tolle aja kohta ülikvaliteetsete jäädvustustega andis Pääsuke oma panuse Eesti Rahva Muuseumi fotokogu täiendamisse, kasutades klaasnegatiivkaamerat. Tema piltide suuremõõtmelised koopiad on tänuväärseks allikaks talurahva eluolu uurimisel ja dokumenteerimisel. Traagiliselt hukkunud nooruke fotograaf ise oma piltide resolutsioonide suurust ja potentsiaali näha ei jõudnudki.
