“Tere!” ütleb proua president Roza Otumbajeva sulaselges eesti keeles ning istub meie vastu laua taha. Ta näeb välja nagu lahke memmekene, kes võiks kohe hakata pannkooke pakkuma. Või sokki kuduma. Igatahes on naispresident Kesk-Aasia riigis üsna rariteetne tegelane – pigem ootaks, et siinkandis peaks president olema eakas habemega aksakaal, kes turvameeste kõlinal ringi tatsab ning elupäevade lõpetuseks endast kullast kuju peaväljakule püstitada laseb. Aga ei midagi sellist – Roza Otumbajeva on paljunäinud naisterahvas, kes tunneb meie presidenti Toomas Hendrik Ilvest tolle Ameerika-päevilt ning tuletab hea sõnaga meelde oma eestlannast noorpõlvesõbranjet. Pärast lühikest keeleväänamist tuvastame, et tegemist on eesti kirjaniku Ly Seppeliga – seega tervitused Lyle kaugest Bishkekist.
Roza Otumbajeva (RO): (Lehitsedes Keskus’i) Jah, olete pärast Nõukogude Liidu lagunemist kaugele ära läinud – te olete nüüd osa Euroopast. Kuigi maailm on vahepeal väiksemaks muutunud, on Eesti ja Kõrgõzstan teineteisest väga kaugel.
*
Marek Reinaas (MR): Räägime siin, et Eesti on kaugele ära läinud. Aga võib-olla 50 aasta pärast on maailma keskus nihkunud rohkem Aasiasse. Ja teie riik on siis otse selle keskpaiga kõrval (nagu Eesti asub praegu Euroopa keskpunkti kõrval).
Roza Otumbajeva (RO): Tulevikku vaadates tuleb teada, mis on olnud, mida ajalugu õpetab. Esimesed iseseisvusaastad (1991-1997) uskus rahvas pimesi Akajevit, kes oli akadeemik – teda idealiseeriti. Reforme tehti siis palju, rahvas tervitas muutusi. Need toimusid peamiselt rahvusvaheliste organisatsioonide kaasabil (Maailmapank, IMF) ja seega Nõukogude-aegsest subsideerimissüsteemist läksime kohe üle rahvusvaheliste organisatsioonide sõltuvusse. Reforme hakati läbi viima samasuguse loogikaga nagu Aafrikas… See ei töötanud, vaid toimus üleüldine tagasiminek. Tansaaniast tuli ükskord ekspert, kes ütles, et teil siin, kirgiisidel on kuidagi kehvad lambad, ilmsed on sugujäärad kehvad ja teil on hoopis vaja Austraalia ja Uus-Meremaa lambatõuge. Veenis ära maailmapanga ja teised doonorid ja nii ostetigi meile Austraalia tõugu lambad…
*
MR: Ja mis neist lammastest sai?
RO: Mis seal ikka sai, kõik surid maha, kliima on ju täiesti teistmoodi.
*
MR: Meid nimetatakse koos naaberriikidega Pribaltikaks, ilmselt pannakse ka Kesk-Aasia riike ühte patta. Kas Kõrgõzstanil, mis on ainuke demokraatliku kursi valinud riik selles piirkonnas, on oma selge identiteet?
RO: Kõikide nende ähvardavate olukordade kontekstis on meil Kesk-Aasias siiski vaja koos olla, meil on ühtne kultuuriruum. Näiteks keeled – Balti riikide keeled on üksteisest väga erinevad, aga meil (peale tad?ikkide) on teistel kõigil üks keelegrupp. Oleme rändrahvas, nomaadid – kasahhid, usbekid, turkmeenid, meie. Meil on sarnased traditsioonid, kombed, rõivastus. Arvan, et oleme üks Kesk-Aasia tsivilisatsioon, kui soovite. Identiteedist rääkides – meil on see sügaval hinges, see tuleb meie rändrahva minevikust: palju maist ja materiaalset polnud lihtsalt võimalik endaga kaasas vedada. Kõik rikkused kanti kaasas – oma kodu (jurta), mööbliks käsitööna tehtud padjad-vaibad-tekid. Ja kõik on erksalt ja keeruliselt kaunistatud, et meel rõõmsam oleks. Kõik mustrid kannavad oma sõnumeid, jutustavad loodusest, loomadest.
*
MR: Eestlastelt küsitakse tihti – kas te olete Ida-Euroopa või Põhja-Euroopa või Skandinaavia? Aga tegelikult tuleks identiteedi puhul rääkida väärtustest. Unustame korraks geograafia – millised on need väärtused, mis kõige enam iseloomustavad Kõrgõzstani?
RO: Õiglus. Eelkõige õiglus kõiges – peres, suhetes, aga ka valitsemises. Kui valitsemises nähakse ebaõiglust, siis kohe rahvas protesteerib. Kui naaberriikides talutakse valitsemise ebaõiglust paremini, siis meil rahvas seda ei kannata. Autoriteetide ees ei lömitata, autoriteete ei kummardata. Otsitakse tõde, nõutakse õiglust. Isegi pulmades kõlab ühe peamise toostina, et noorpaarist rahvale kasu oleks, et riigi jaoks märk maha jääks.
*
MR: Eri riikides on erinevad presidendid – mõned on endale hulgaliselt kuldseid ausambaid püstitanud, mõned aga sõidavad jalgrattaga tööle ja ütlevad, et nende jaoks on tähtsaim olla oma riigi kodanik…
RO: Meil on kaks korda olnud üliautoritaarsed presidendid. Algul vaba ja liberaalse mõtlemisega Akajev hakkas oma valitsemisaja viimastel aastatel end khaanina ette kujutama, tema poegi-tütreid pidi printsideks-printsessideks kutsuma. Kui tuli võimule teda selles süüdistanud Bakijev, sulgus viimane presidendilossi ja muutus omakorda ainuvalitsejaks-võimuriks. Seetõttu sai meil opositsioonis üsna ruttu selgeks, et presidentaalne süsteem ei ole meie jaoks. President saatis sõjaväe välja ja nii hukkus eelmise aasta 7. aprillil 93 inimest.
Nüüd, kui sellest on möödunud pea poolteist aastat, oleme liikunud parlamentaarse riigi suunas ja üritame oma eeskujuga rahvale näidata, et riiki saab juhtida ka teistmoodi. Praegu on meil valimisprotsess käimas – paljud minu pooldajad palusid, et ma kandideeriksin. Aga ma olen rahvale lubanud, et ei tee seda. Ja ma pean oma sõna. Et ei oleks jälle nagu enne palju kordi, et võimu nimel võetakse tagasi sõnad, mis kunagi öeldud. Muide, presidendiametiga rikkaks ei saa: minu palk on 30 000 somi, näiteks õpetajad saavad 24 000 somi.
*
MR: Kas tohib paluda, et te veidi ka enda isikust räägiksite, millega olete tegelenud enne presidendiametit. Saime juba aru, et Eestiga on teil isiklikke kogemusi…
RO: Eestis olen käinud 3-4 korda, viimane kord just enne Nõukogude Liidu lagunemist 1990. aastal, töötasin siis Nõukogude Liidu välisministeeriumis Moskvas. Ütlesin lastele, et see on maa, mida nad kindlasti peavad nägema ja laadisin nad rongi peale.
Aga muidu… Olen sündinud siin Bishkekis, mu isa oli kohtunik ja ta komandeeriti Oshi, koolis käisin seal. Meid on kaheksa last peres, viis meist on õppinud Moskva ülikoolides ja kõik viis on teaduste doktorid. Pärast kooli lõppu 1967 astusin MGU-sse filosoofiat õppima. Jäin Moskvasse kaheksaks aastaks, seal kaitsesin ka doktorikraadi. Nii et selles mõttes olen Nõukogude produkt, et mu haridus on venekeelne. See on meie maa traagika, kirgiisikeelseid koole praktiliselt polnudki, ülikoolidest rääkimata. Praegu ajad muutuvad: näiteks poliitikas olles peab oskama kirgiisi keelt.
Pärast MGU-d tulin tagasi Bishkeki, minust sai riikiliku ülikooli filosoofia kateedri juht ja õppejõud. Parteilane pidi muidugi olema. Perestroika ajal sai minust Kirgiisia NSV asepeaminister ja välisminister ühes isikus, 1989 kutsus Shevardnadze mind tööle Moskvasse. Seal sai minu vastutusalaks UNESCO komisjon. Oktoobris 1990 määras Gorbat?ov mind N. Liidu suursaadikuks Malaisias, kust ma tagasi pöördusin detsembris 1991. Aastal 1992 kutsus president Akajev mind iseseisva Kirgiisia välisministriks, kokku olen välisminister olnud erinevates valitsuse koosseisudes neli korda. 1992 lõpus saatis Akajev mind esimeseks Kirgiisia suursaadikuks USA-s ja Kanadas, just sellel ajal kohtusin ka teie praeguse presidendiga, kes tol ajal oli Eesti suursaadik Ameerikas. Hiljem, kui Bakijev presidendiks sai, hakkas ta samamoodi diktaatorlikku omakasupoliitikat ajama. Mina läksin opositsiooni, kuni aastal 2007| valiti mind opositsioonipartei (SDE) kaudu parlamenti. 2010|. aasta südmuste järel valiti mind ajutise valitsuse juhi kohale.
*
MR: Eesti oli mingi aeg tagasi olukorras, kus pea kõikide meid ümbritsevate riikide presidendid olid naised. Kesk-Aasia jaoks on see ju esimest korda ajaloos, kui riigi presideniks saab naine. Kuidas teile tundub, kas see on Kesk-Aasia kontekstis mingi anomaalia või on siiski Kõrgõzstanis selle küsimusega veidi teisiti kui mujal?
RO: Meeste ja naiste võrdsete õiguste ja võimalustega on ka meil keeruline. Paraku on meie rahvusel üsna vägivaldsed traditsioonid – nagu näiteks pruudiröövid -, mis ei ole piisavalt taunitud. Teema on ka seetõttu tundlik, et meie riigis tugevneb religioossete ringkondade, eriti islami surve, mida siin kiputakse naiste osas vägagi tagurlikult ja äärmuslikult tõlgendama. Meie nomaadi kultuuritaust ja tavad eristavad meid ehk meie mõnedest naabritest. Naised sõitsid meestega võrdselt hobustega, kõike jagati võrdselt. Seetõttu on ka tänapäeval meil tavaline, kui naine on peamine pere ülalpidaja, kes otsustab pere raha kasutuse üle. Ja naised on meil tugevad ja otsusekindlad. Eks prooviga mind kuhugi luku taha panna! Akajev kutsus mind revolutsiooni lokomotiiviks ja ütles, et see naine võttis algul Oshi ja nüüd võtab Bishkeki.
Ise olen soosinud naiste edasiliikumist – ülemkohtu esimees on naine, peaprokurör on naine, rahvuspanga esimees on naine – olen püüdnud edutada võimekaid naisi ja sellega näidata, et jutt sellest, kuidas pole olemas häid naisjuhte, on lihtsalt jama.
*
MR: Erinevates riikides oleme näinud erinevaid väliseksperte, kes käivad õpetamas, kuidas elada ja mida riigina ette võtta. Nõuanne on kõige väärtuslikum, kui tuleb sõbralt, kes soovib sulle head. Mida teie, Roza, soovitaksite meile?
RO: Täna paiknevad meie riigid erinevates kategooriates. Teie olete edukaks, isegi eeskuju-riigiks saanud, lugesin just hiljuti OECD uuringut haridusest (Pisa tabeli süsteemi järgi) ja oli väga meeldiv, et Eestit peeti nii eesrindlikuks. Ise me, vabandage väljendust, suutsime end sinna tabelisse toppida tänu sellele, et Maailmapank ärgitas meid seda tegema, kuigi olime nimekirjas muidugi viimaste hulgas.
Mulle on räägitud, et teie president Lennart Meri kogus terve toatäie inimesi kokku ja ütles, et keegi enne ei välju, kui rahvuslik idee on leitud. Kõik olevat nädal aega istunud, kuni lõpuks tuldi tiigrihüppe, e-riigi, kogu riikliku asjaajamise täieliku läbipaistvuse ideega lagedale. Vaadates, kuidas teie olete selles valdkonnas eeskujuks ja liidriks maailmas, võib öelda, et teie olete oma rahvusliku idee leidnud. Teid teatakse selle kaudu.
Mida ma teile soovitan – pöörake end näoga meie poole, sirutage koostöökäsi meile, kes me teilt õppida tahame. Meil on ka praegu keeruline, meil oli üles seatud 83 presidendikandidaati. See ei ole tõsine asi, demokraatia sildi all tehakse kes teab mida. Samas, hakkasin uurima, kas on veel kusagil sellist asja olnud ja selgus, et Poolas 1995. aastal oli 105 kandidaati.
*
MR: Kuid 83 presidendikandidaati on 83 korda parem, kui see, et on vaid üks kandidaat.
RO: Loomulikult. Oleme vana rahvus, kes on palju võidelnud, et oma riiki saada, me ei anna oma riiki käest. Meil on vaja eeskujusid, mis annaksid meile hingejõudu. Tunneme end tihti isoleerituna, meid ümbritsevad Tad?ikistan, Usbekistan, Afganistan, Hiina. Meil on vaja pilku Euroopast, kes meid mõistaks. Meil on teie toetust väga vaja.
* * *
Kõrgõzstani eripärad ja presidendid
KAHE DIKTAATORI RIIK: Kõrgõzstan on ainus Kesk-Aasia riik, kus on täna võimul kolmas rahva poolt valitud president.
Teistes Kesk-Aasia riikides on võimul samad isakesed, kes riigi iseseisvuse alguses (v.a Türkmenistanis, kus kõigi turkmeenide isaks kutsutud Sapamurat Niazov aastal 2006| ära suri, tema konstitutsiooniga kinnitatud järglane, parlamendi spiiker, lihtsalt vangi pandi ning sobilik ametnik Gurbanguli Berdõmuhamedovi näol asemele leiti). Kõrgõzstan on ka ainus Kesk-Aasia riik, mille presidendid (2005|. aastal esimene president Akajev ning 2010| teine president Bakijev) on rahva nõudmisel sunnitud tagasi astuma.
Kõrgõzstan on ka ainus Kesk-Aasia riik, mille esimene president Akajev ei olnud puhas nomenklatuuri poliitaparat?ik, vaid akadeemik-füüsik, kes uskus, et revolutsiooni majanduses ei teinud mitte Karl Marx, vaid Adam Smith. Samuti alustas ta kohe reforme, propageeris erastamist ning julgustas osalusdemokraatiat oma võrdlemisi liberaalse valitsemispoliitikaga. Paraku muutus ka Akajev teise valitsemisaja lõpuks diktaatorlikuks, kartes oma võimu kaotada.
Kõrgõzstan on ainus riik, kus tänaseni toimib rahvakogunemiste – kurultaide tava. Kurultaid olid algselt sugulashõimude kokkutulekud, mida peeti kaks korda aastas ja kus arutati suguvõsa probleeme ning valiti esindajad, kes nendele probleemidele aksakallide juurde lahendust otsima läksid. Nõukogude ajal jäi see tava soiku, kuid iseseisvuse algaastatel taaselustati. Erilise hoo ja organiseerituse sai kurultai traditsioon aga 2005|. aasta revolutsiooni eel, kui nõuti Akajevi tagasiastumist. Akajev sunniti lahkuma ning ta elab hetkel Moskvas, kus jätkab oma teadlasetööd.
2005| valiti presidendiks Kurmanbek Bakijev, kes paraku ei suutnud kontrolli all hoida tema enda määratud poolkriminaalseid/poolsõjaväelisi alluvaid, keda ta strateegilistele ametikohtadele oli määranud. Samuti nuriseti, et olles lubanud enne presidendiks saamist presidendi võimu vähendada, ta hoopis suurendas seda järjekordse konstitutsiooni ümbermuutmisega.
Bakijev muutus üha enam Kasahstani president Nazarbajevi stiilis riigijuhiks, samal ajal kui riigi majanduslik olukord halvenes drastiliselt. Jaanuarist 2010| kuni märtsini 2010| ei olnud elanikel praktiliselt üldse elektrit, seda anti öösel kahe tunni kaupa, samas tõsteti elektri ja vee hindu.
Inimesed kogunesid jälle kurultaidesse ja ühest Talassi regioonis peetud kurultaist said alguse ka 2010|. aasta aprilli sündmused, kus hukkus 84 inimest. Sellest alguse saanud üleriigilised rahutused viisid Bakijevi kukutamiseni ja nn ajutise valitsuse loomiseni. Bakijev põgenes Valgevenesse ja elab tänaseni eksiilis Minskis.
Roza Otunbajevast sai nn ajutise valitsuse juht aprillis 2010|. Esimese asjana esitleti valimisreformi ja konstitutsiooni muudatust, mis annab rohkem võimu parlamendile. Uus poliitiline kord ei ole küll läbinisti parlamentaarse demokraatia põhimõtetega, pigem on see segu presidentaalsest ja parlamentaarsest korrast. Parlamendi koosseis suurenes 90-lt inimeselt 120-le.
Referendumi toimumise ajal oli Venemaa selgelt parlamentaarsele süsteemile ülemineku vastu, hoiatades, et esimene parlamentaarne demokraatia oleks “katastroofiks Kõrgõzstanile Kesk-Aasia piirkonnas”.
Presidendi valimisralli käib hetkel täie hooga, algselt end üles andnud 83 kandidaadist on tänaseks alles 20. Peamisteks rivaalideks arvatakse kujunevat praegust peaministrit Atambajevit, Ata-Zurti partei üht juhtfiguuri Kamchibek Tashijevit ja parlamenti mitte pääsenud partei Butun Kõrgõzstan juhti Adakhan Madumarovit. Et valitud parlamentaarset suunda saaks jätkata, oleks soovitav Atambajevi võit, kuna Tashijev on avalikult teatanud, et kavatseb taastada “normaalse” presidendi re?iimi ning Madumarov on teatanud sama, lisaks veel lubanud kõik usbekid (kes elavad suurearvuliselt lõuna-Kõrgõzstanis) maalt välja kihutada.
* * *
Kõrgõzstani naisliikumine
KOLMANDIK PARLAMENDIST NAISED
Rahvusvaheliste suhete ekspert ja KesKus’i tegevtoimetaja Tiina Ilsen kirjutab, kuidas eestlased Kõrgõzstanis naistele väravaid avasid.
Nii mõnelegi on üllatuseks, et just nimelt Kõrgõzstanis on üks edukamaid naiste poliitilisi ühendusi “Naiste allianss” ja üleriigiline naisorganisatsioonide võrgustik “Naised suudavad”. Huvitav on ka see, et selle kõige ristivanemateks on eestlased. Kõrgõzstani kodanikualgatuse liikmed pöördusid 2005|. aastal minu poole palvega jagada Eesti kogemust, kuidas tagada naistele juurdepääs poliitiliselt ja üleriigiliselt oluliste otsuste tegemisele. 2005| toimunud parlamendivalimistel ei pääsenud seal nimelt parlamenti mitte ühtegi naist. Ega Eesti kogemusega olnudki selles küsimuses siin nii väga laiutada, seetõttu tuli vastav strateegia välja mõelda just Kõrgõzstani kontekstis ja Kõrgõzstani jaoks.
Läksin Eestis tuntud meedia-, reklaami- (Marek Reinaas) ja PR-meeste (Henri Käsper) juurde ja nende ideedele tuginedes panime üheskoos kokku strateegia, mis tõi Kõrgõzstani aktiivsed naised välja tavaliste seminaride-konverentside-ümarlaudade rutiinist, kus üksteisele jutustatakse asju, mida kõik niikuinii teavad. Selle asemel hakkasid Kõrgõzstani naised korraldama ebatraditsioonilisi kampaaniaid, et pälvida meedia tähelepanu (näiteks lillede kinkimine meesparlamentääridele 8. märtsil, sebrakostüümides parteide valimisnimekirjades võrdsete kohtade jagamise propageerimine (nn sebra printsiip, mis eeldab, et nimekirjas on üle ühe mehed ja naised) jne.
Sellise ulatusliku kampaania tulemusena sai järgmistel valimistel 2007| parlamenti 27 naist (90-liikmelisest parlamendist). Need omakorda moodustasid ülalmainitud “Naiste alliansi”, kes suutis läbi suruda nii mõnegi naiste õigusi tagava seaduse (väljendi “islami seadus” väljajätmine konstitutsioonist, seadus pruudivarguse ebaseaduslikuks kuulutamise kohta, koduvägivalla vastane seadus, abielu vanuse tõstmine 14 aastalt 16-le, naiste õigus maareformis osaleda, jpm). Koostöö üleriigilise naisorganisatsiooni võrgustiku ja naisparlamentääride vahel on siiani tihe, naiste valimisaktiivsus on väidetavalt tõusnud kogu riigis 30%.
* * *
Avalikud arutelud parlamendis
ERIPÄRANE: Kõrgõzstanis kehtib juba 1991. aastast huvitav tava, mille kohaselt kõik parlamendi seaduseelnõude arutelud on avalikud, ütleb Tiina Ilsen.
Kõrgõzstani Parlament on seaduse järgi kohustatud teatama, milliseid eelnõusid mis päeval arutatakse (varem ajalehtedes, nüüd kodulehel internetis) ja kõik soovijad võivad end registreerida sellele istungile ning neil on ka õigus sõna võtta ja küsimusi esitada. Suuremate arutelude puhul peab parlament istungeid parlamendihoonest väljaspool, mõnes konverentsisaalis, kui on teada, et on rohkem soovijaid.
Kuigi islam on Kõrgõzstanis ametlik religioon, ei ole see kunagi olnud pealesuruv ega äärmuslik, vaid tolerantne teiste religioonide, aga ka näiteks alkoholi pruukimise suhtes. Osa kõrgõzstanlasi ise (eriti riigi põhjaosast ja mägirajoonidest) peavad meie mõistes ?amaani- ja maausku oma “päris” usuks, kuid riigi lõunaosas, kus on tugevad usbeki ja afganistani mõjud, ollakse aktiivsemad islamistid. Kummalisel kombel on Saudi-Araabia riik olnud üheks väga aktiivseks islamismi propageerijaks Kõrgõzstanis, ehitades suurel hulgal mo?eesid, moodustades islamistlikke poistekoole, kus muu hulgas õpetatakse ka võitluskunste. Näiteks ajavahemikus 2000-2005| ehitati Saudi-Araabia rahadega riiki juurde üle 3000 (!) mo?ee.
* * *
Söök ja jook Kõrgõzstanis
NÄMM-NÄMM: Kõrgõzstani rahvusroaks on pilaff – selline kuum, aurav ja lambarasvane, mida on kohane endale näppudega suhu toppida.
Veel on võimalik kohalikest delikatessidest valida hobuseliha, aga seda on mõistlik proovida vaid eksootilise elamuse tõttu, maitseelamust on hobuselihas vähevõitu. Kirgiiside igapäevatoiduse moodustavad erinevad Kesk-Aasia, Vene ja Hiina mõjutustega road, kuna sarnaselt eestlastega on ka nende maalapist kõik ümbritsevad rahvad üle käinud ja oma toitumisharjumused maha jätnud.
Põnevama poole pealt võiks kirjeldada Lõuna-Kõrgõzstani restoraniharjumusi. Kuna tegemist on sügavalt islamistliku piirkonnaga, siis alkoholi puhvetites ei pakuta. Samas võib teemajade ümbruses tunda iseloomulikku magusat rohupõlemisevingu ning kenasti küsides on võimalik saada tassike rohelist teed oopiumiga.
Restorani nime kannavad ühe katuse alla kokku kogutud boksid, kus igaühes on sisustatud väike köök ja söögilaud. Külalistel on võimalik kohale tulla ning restorani kokk valmistab boksis külaliste silma all maitsva piduroa. Aga on võimalik ka enne restorani tulekut turult läbi minna, produktid kotti koguda ning seejärel boksikeses ise endale süüa valmistada ning seda nautida. Ühesõnaga – täielik iseteenindus!