100 AASTAT ESIMESEST ILMASÕJAST: Viimase aja päevauudistes on sagedased teated vaenust, kokkupõrgetest ja sõjast. Kui läbirääkimiste asemel eelistatakse teist poolt läbi sihiku vaadata, siis muutub ka kellelegi kurja tegemine vältimatuks, arvab Vootele Hansen, kes sirvib saja aasta taguseid lehti ja meenutab, kuidas algas Esimene maailmasõda.
Pole võimalik rünnata ainult vastase võitlejaid, jättes rahumeelsed inimesed puutumata. Sageli ei ole võimalik neil ka vahet teha. Ka siis, kui maa-ala okupeeriv sõjavägi püüab hoida korda ja vältida elanike tagakiusamist, ei jää põgenikud olemata. Põgenetakse lahingutegevuse piirkonnast, lahkuvad need, kelle kodud on hävinud. Sada aastat tagasi alanud I maailmasõja eel lepiti aastatel 1899 ja 1907 toimunud Haagi rahukonverentsidel kokku tsiviilelanike ja erapooletute riikide kodanike kohtlemises sõja ajal, laiendati 1864. aasta Genfi konventsiooni haavatute kohtlemisest meresõjale, deklareeriti dum-dum kuulide, mürgiste ja lämmatavate gaaside ning lennumasinatelt pommitamise lubamatust ja moodustati tülide lahendamiseks vahekohus.
Küüditamised ja tapmised
Austria-Ungari ja Serbia ei kasutanud vahekohtu võimalikkust, Venemaa toetus Serbiale ja Saksamaa toetus Austria-Ungarile viis vastuvõetamatute ultimaatumite esitamisele, vägede mobiliseerimise ja sõjakuulutamisteni.
Juba esimestel sõjapäevadel võis tollane ajalehelugeja tähele panna, et Haagis kokku lepitud sõjapidamisviise on rikutud. 18. juuli 1914 (kuupäevad Juliuse kalendri järgi) Päevaleht osutab, et Belgradi pommitamine siis, kui Serbia väed on sealt lahkunud, on rahukonverentsi määruste rikkumine.
Järgnevad uudised puudutasid Belgia neutraliteedi rikkumist ja pantvangide võtmist, kui belglastest eraisikud olid tulistanud Saksa sõdureid. Esimese sõja-aasta jooksul olid sõdivad pooled jõudnud kasutada kõiki Haagi deklaratsioonidega keelatud sõjapidamisviise.
Üldiste sõjasündmuste taustal jäi tollastes uudistes tähelepanuta ja sõjapropagandas ka kasutamata üks suuremaid kuritegusid I maailmasõja ajal. Aprillis möödus üheksakümmend üheksa aastat sündmustest, kui Türgi valitsus otsustas küüditada armeenlased Mesopotaamiasse ja Süüriasse. Vani, Karsi, Bitlisi ja Erzurumi piirkonnast sunniti lahkuma 1,3 miljonit inimest, lisaks Kiliikia armeenlased ja mujal Türgis asunud armeenlased. Tagakiusamist pidid taluma ka mitmed väiksemad kristlikud rahvad, näiteks assüürlased. Küüditamise käigus suri või tapeti sadu tuhandeid inimesi.
Osmanite impeerium ja Armeenia
Sellel otsusel on ka oma eellugu. Osmanite impeerium oli seni põhinenud hierarhilistel suhetel. Sultanile alistunud rahvad, vaatamata oma usutunnistusele, olid sultani kaitse all, kui nad täitsid alistumislepingu tingimusi. Muutuval Türgil oli valida kaks teed: kas panislamism ja vastandumine oma kristlastest ja juutidest alamatele või rahvuslus. Abdülhamit II esindas panislamismi ja Armeenia aladel puhkesid ülestõusud, mis suruti veriselt maha. Vägivallategusid sooritasid võimude õhutusel sageli kurdid. Alanud sõjas soosis Saksamaa panislamismi, sest see õhutas India moslemeid Suurbritannia vastu. Rahvuslased olid võimul olevad noortürklased, kuid sellega tõugati araablased Antandi poolele.
Alanud sõjas soovis suur osa armeenlastest Vene vägede edu, toimus ka ülestõuse ja armeenlasi süüdistati Türgi sõdurite ründamises ja ka tsiviilisikute tapmises. Otsus küüditamise alustamiseks võeti vastu mõni päev pärast Briti laevastiku tungimist Dardanellide väina ja vägede maabumist Gallipoli poolsaarel.
Päevalehe lugeja sai neist sündmustest vaid kildhaaval uudiseid. 18. aprillil 1915 ilmus teade, et Konstantinoopolis on vangistatud 400 armeenlast, 27. aprilli ajalehes on Vani vilajetist põgenenud inimeste jutt, et Vani armeenia linnaosas on ennast kindlustanud ülestõusnud, kuid nende laskemoon on lõppemas ja kristlaste külad ümbruskonnas on hävitatud. 27. mail teatavad Trapesundi põgenikud, et Vene sõjalaevade tuli on põhjustanud linnas suuri purustusi ja armeenlased on arreteeritud.
Põhjalikumalt andis teavet oma tegevusest Lähis-Idas Briti väejuhatus. 1915. aasta 13. mai Päevalehes on järgmine teade: „Türklased on tervest Pärsia Arabistanist lahkunud, mispärast Inglise väesalga operatsioonid endid kohalikkude suguharude karistamises avalddasid, kes türklastele abiks olid. … Ära tapetud on suurem arv pärismaalasi.“
Naftajuhtmed on jälle brittide kaitse all
Armeenlaste ümberasustamist ja tapmist juhtinud isikud kuulutati 1918 küll sõjakurjategijateks, kuid Türgi või liitlaste kohtu ette sattusid neist vähesed. Peamised juhid tapeti ilma kohtuta. Talaat Paşa Berliinis 1921, Cemal Paşa Thbilisis 1922 ja Enver Paşa 1922 Tadžikistanis. Sõjakuritegudes ja terrorismis süüdistatud inimesi on ka hiljem õigusemõistmise asemel mõrvatud.
Parim viis vältida sõjakuritegusid ja inimsusevastaseid kuritegusid on hoida rahu. Kuid see on raske, kui üks pool ei ole rahust ja kokkuleppest huvitatud, sest see takistaks tal oma eesmärkide saavutamast, või kui tüli osapooled on pimestatud eneseuhkusest ja loodavad oma jõule.
On selge, et kurjategijad peavad saama karistuse ja õiglus peab valitsema. Kuid kas õiglus on olulisem kui rahu ja uute kuritegude vältimine?
1916. aasta viimastel päevadel tegid keskriigid ettepaneku rahuläbirääkimiste pidamiseks. Liitlased pidasid seda sõjakavaluseks ja osutasid oma vastuses vajadusele kurjategijaid karistada. Vastuses öeldi: „Vastaste märgukiri teeb katset juba aegsasti inimsoo ees õigusemõistmist otsida oma kuritöödele, mis toimepandud ühenduses veealuse sõjaga, töörahva vägivaldse väljasaatmisega, vägivaldse nekrutite võtmisega üksikute rahvuste keskel võitluse otstarbel nendesamade riikide vastu, niisama ka erapooletuse rikkumisega.“ (Päevaleht 20. detsembril 1916). Ma ei tea, mis oli keskriikidel kavas ettepanekut esitades, kuid rahuläbirääkimistega ei alustatud ja sõda kestis veel peagu kaks aastat.
Kurjategijad või kangelased?
Leppimist ja rahu sõlmimist takistab tihtipeale õigluse nõudmine. Sageli on sõjakuritegudes süüdistatud samal ajal omadele kangelased. Kuidas mõista nende tegude üle kohut, kui neid ei anta kohtu alla? Lihtne on see siis, kui üks pool on sõjaliselt purustatud. Ka nende kuulsus omade silmis võib tuhmuda, sest on nad ju oma rahva juhtinud kaotuse teele. Võitjate kohtule on ette heidetud, et õigust mõistetakse ainult kaotajate üle.
Rahvusvaheline Kriminaalkohus loodi erapooletu kohtuna. Ta asub õigust mõistma siis, kui riigisisesed kohtud ei suuda tegutseda.
Küsimusele, kas õigluse jaluleseadmine iga hinna eest või rahu, on raske vastata. Kui sõdivad pooled ei ole purustatud ja nad keelduvad süüdistatavaid välja andmast, kuid on nõus rahuläbirääkimistega, kas siis eelistada õigluse võitu kunagi tulevikus ja sõja ning kaasnevate kannatuste kestmist või kohest rahu?
Varasel uusajal, 1648 sõlmiti kolmekümneaastase sõja lõpetanud rahuleping. Lepingus nenditi, et kõik osalised on teinud hirmsaid tegusid inimeste elu, tervise, väärikuse ja au ning vara vastu ja levitanud valeteateid, kuid võimalik on unustamine ja süüdistustest loobumine. Tollal otsustasid lepinguga ühinejad, et nemad valivad unustamise ja ei esita ühtegi süüdistust, selleks, et rahu võiks alata. Ma ei tea, kas meie maailm oleks praegu parem, kui tookord oleks teisiti otsustatud.
