Siis, kui Vilde muuseumi direktoriks oli veel härra Elem Treier, töötas palgalise remondimehena ka keegi vanahärra K.
Leiutajast napsitaja
Härra K oli muidu igatpidi eestiaegne mees, aga armastas hirmsasti napsitada. Tavaliselt lõppesid sellised napsitamised sellega, et härrasmees lamas keset muuseumipõrandat ilma väliste elumärkideta. Siis pidi keegi ta taksoga koju viima, ja mitte keegi ei tahtnud seda teha (K elas kuskil Kopli kandis ja see ettevõtmine oleks olnud kaunis suur töö). Kord olla siis jälle nagu tekkinud väliseid tundemärke, et asi kisub kangemaid kraade peale võtma. Seda võis näha mitmetest detailidest: härra K-l ei õnnestunud kuidagi klaasilõikamine, mitu suurt klaasi oli juba äragi lõhutud, et väikest ruudutäidet muuseumiaknale saada, ka levisid magusad lõhnad ja külm higi laialt.
Direktor ja talle alluvad töötajad alustasid ennetavaid meetmeid, hakati otsima pudelit. Härra K-l oli nimelt kombeks peita pudeleid Vilde-muuseumi kantseleiruumidesse. Selles oli ta sõnulseletamatult osav. Nüüd asus kogu personal sherlockholmeslikult vana kastellaanimaja barokseid kambreid läbi puistama. Paraku ei leitud aga midagi. Ometi pandi tähele, et ka otsimise ajal oli härra K silmnähtavalt üha rohkem purju jäänud. Ilmselt suutis ta üldist saginat kasutades vägagi konspiratiivselt manustada mõned sõõmud tavainimestele nähtamatust eliksiiripudelist. Pudelit aga ei olnud, härra K eitas isegi üldse ühe ajaliku pudeli võimalikku eksistentsi nii ajaloolises majas. Ometi lõhnas! Ometi kõikus!
Korraga kõlasid direktori kabinetist kõvad hüüatused: “Kuradi Edison, no on alles Edison!”
Nimelt oli direktor lihtsalt igaks juhuks vaadanud üle ka oma kabineti. Ja oh seda imet, direktori diivani taga (mille peal oli istunud kunagi Mati Unt ja mille taga oli kunagi maganud Juhan Viiding, vaiba sisse keeratult) oligi peidus Pudel!
Esimene tööpäev
Minu esimene tööpäev oli väga meeldiv. Küsimusele, mida pean tegema hakkama, vastati, et pean tõstma oma kvalifikatsiooni ja läbi lugema Tammsaare kogutud teosed. Seda ma ka tegin. Minu lemmikuks kujunes 13. köide.
Külaskäik
Mis seal salata, ka allakirjutanu pruukis tollal veel alkoholijõledusi. Oli üheksakümnendate keskpaik ja levinud olid igasugused igandid, sest internetti veel ei olnud. Küll ei pruukinud ma kunagi alkoholi töö juures. Kord aga oli allakirjutanu, kes tollal oli vanemteadur, istunud eelmise päeva õhtul koos ekspositsiooniosakonna tollase juhatajaga (kes on tänapäeval eduka arhitektuuribüroo omanik ja ontlik miljonär) ilmselt Kukus või mõnes teises patuses ja töövaenulikus urkas. Igal juhul suutsime järgmisel päeval keset hoogsat töötegemist vaid suuri vaevu lõunani vastu pidada, et lõpuks ometi korraks kaunisse suvisesse Kadriorgu väljateenitud värsket õhku hingama minna.
Jalutasime siis kunagise imperiaalse valitseja rajatud lossi poole ja otsustasime nalja pärast sisse hüpata nii-öelda meie väikesesse vennasmuuseumi, Peeter I majamuuseumi (mis tollal allus küll vist Linnamuuseumile) ja mis suikus õdusas idüllilis-kölerlikus äraolemises kaunilt kohisevate puude ja murul mänglevate dogikutsikate atmosfääris. Kuidas seal küll elatakse? Kuidas küll toimub hoogne töö Peeter I mälestiste säilitamiseks? Kuidas elavad meie saatusekaaslased-ametivennad? Kas ka neil on raske? Nii oligi?
Meie sisseastumise peale tõstis keegi väsinud mees piletimüügilaua tagant oma viinakuradist raske pea, ohkas, ehmatas, ja majas võõraid nähes karjatas võikalt ning andis seletamatute häälitsustega ebamäärase häire ülakorrusele, kust kohe vankus kolistades alla teine ilma igasuguse väljanägemiseta töötaja. Ta tuli vaevu, väga vaevu, hirmsasti vaevaliselt imperaatorlikust trepist “kõndides” alla ja müüs meile magaja kõrvalt värisevate kätega piletid.
Minu esimene palk
Minu esimene palk maksti mulle tammsaartes.
Kui oli sünnipäev
Kui kellelgi oli sünnipäev, siis seda ka tähistati. Väärikamate inimeste sünnipäevi tähistati kollase mistraga ülelöödud väikeses ruumis, mida kutsuti millegipärast merevaigutoaks. Merevaigutoas möödus palju meeldivaid hetki, sest enamus kollektiivist oli jõudnud juubelirohkesse elujärku.
Valvuritädide lemmiknaps tehti alati nii, et võeti ?ampuseklaas, mille põhja valati veidi magusat likööri ning seejärel peale ohtralt ?ampust. Pärast korduvat proovimist mõtlesin sellele ohtlikule kokteilile välja ka nimetuse – “Surm pärastlõunal”.
Püha Taim
Kord juhtus kummaline lugu uskumatute kokkulangevuste tõttu. Esiteks oli direktor kusagil sõidus. Teiseks pidi muuseumis avatama suurejooneline fotonäitus, mille afterparty oli planeeritud Kadrioru luigetiigi lehtlaga saarele. Samale päevale oli aga juhtunud ka üks palju proosalisem tööülesanne, nimelt tuli lähedalasuvast klaaskasvuhoonest ära tuua muuseumist sinna kosumisele viidud Vilde agaavi lapselaps. Nagu ikka tähtsal päeval, tehti kõike viimasel minutil.
Edasi on mälus vaid kaleidoskoopilised killud: avamine, alkohol, kiired paadid, Linnar Priimäe prantsuskeelne kõne, kuhu panna taim, alkohol, taim saarele kaasa, fotograaf ja ühispilt, kõikuv paat, alkohol, taim uuesti muuseumi luku taha. Eri lugu oleks veel see, mis siis juhtus, kui direktor kunagi hiljem kogemata luigesaarel tehtud pilti vaatama sattus, kus kultuuritegelaste keskel toretses uhke ja liigagi tuttav agaav ning sai seiklusrikkale meresõidule lõpuks ikkagi jälile.
Hilinemine tööle
Kord jäin tööle hiljaks ja päris kõvasti. Mõtlesin, et mis nüüd küll saab, katseaeg ju. Hiilisin muuseumile lähemale ja mulle avanes uskumatu vaatepilt.
Kogu muuseumi kollektiiv (direktor, majandusjuhataja ja valvuritädid) seisid nii umbes viiekümne meetri kaugusel ja ?estikuleerisid ägedalt. Põhjuseks oli rotveiler, kes magas muuseumi sissekäigu ees.
Esimene alluv
Ühel päeval tutvustati mulle äsja töölevõetud nooremteadurit. Mina kui vanemteadur pidin teda käsutama hakkama. Oli kena noor daam ja katoliiklane. Ma ei osanud midagi muud välja mõelda peale selle, et lasin tal poest värskeid saiu tuua. Siis hakkas ka tema oma kvalifikatsiooni tõstma.
Kui ma töölt lahkusin (sain Eesti mõistes päris suure päranduse), siis sai temast vanemteadur. Hiljem rääkis mulle keegi (ma ei tea, kas see on tõsi või mitte), et näiteks Rein Veidemann oli kogu oma elu olnud ainult nooremteadur.
Söömas
Söömas käisime Kadrioru nurgal, kus tramm pööras uuesti Narva mnt suunas. Seal oli püstijalabaar, mille aknast võis näha vaid möödujate jalgu. Mõnikord ka päris kenasid. Menüüs oli võileib praemunaga.
Koht oli väga populaarne sõiduõpetajate hulgas. Olid need alles mehed! Reeglina kandsid nad suvel ainult võidunud maikat ja tervitasid üksteist toredasti ropendades. Kord nägin ka täiesti loogilist vaatepilti, kus ühes õppesõidu autos suudles õpetaja õpilast. Oli kevad.
Katsumused
Kõige suuremateks katsumusteks tööl oli maja valve alla panek. Valvesüsteemi oluliseks osaks olid hõbepaberiribad aknaklaaside servades, need aga kippusid alatihti katki minema. Seepärast ei võinud iial teada, kas asutus läheb täna valve alla või mitte. Sestap ei tahtnud keegi ka viimasena tööle jääda. Pealegi, kui maja juhtus öösel valve alt ära minema (ja seda juhtus sageli), kutsuti just esimesena helistaja tagasi objektile. Kuna mobiiltelefone ei olnud, siis võis muidugi juhtuda, et inimest, kellele helistati, kodus ei olnud. Seda juhtuski pidevalt nagu liigagi tihti.
Hommikuti võis tööl kuulda kõige uskumatumaid ja fantaasiarohkemaid lugusid, miks keegi just öösel kell kolm polnud kodus olnud ja mis möödapääsmatuid öiseid toiminguid oli ette tulnud.
Parimad päevad
Parimad päevad olid tavaliselt need, kus pandi üles uut ekspositsiooni. Sellega tegeles ekspositsiooniosakonna juhataja. Sellel uhke nimega tegelasel ei olnud aga ühtegi alluvat ja nii pidid enam-vähem kõik teda aitama. Nii ka mina. Kunstnikud olid enamuses mõnusad tegelased.
Eriti on jäänud meelde üks skulptor, kes õpetas mulle surimaski tegemist. Ta tõi mitmeid näiteid ajaloost ja oma praktikast, kuidas keegi (näiteks Kitzberg) oli oma habemetutist skulptori hooletuse tõttu ilma jäänud. Filosoofiline jutt ulatus Egiptuse muumiatest kuni laia galeriini surnud eesti kultuuritegelastest. Vahepeal käisime härraga veel söömas ja töö lõpuks andis ta mulle kopsaka taskuraha. Sellised päevad olid kui lapsepõlve muretud mängud.
Lõpetuseks
Jutustada võiks ju veel paljustki, näiteks sellest, kuidas allakirjutanu tõi provintsilinnast Viljandist kohaliku naivisti Paul Kondase töid Tallinnasse näitusele loomaaia autoga (nimelt kehtis ühtses alluvuses olevates muuseumides omapärane käendussüsteem). Autoga oli aga just eelnevalt metsikuid, väga haisvaid ning ilmselt ka täiesti kunstivõõraid ahve veetud ja seda ei oldud oluliselt puhastatud, sest järgmine klient pidi olema samuti miski elukas, aga midagi tuli vahele?
Või sellest, kuidas kord, kui pidin ränga vihmaga muuseumist linna peale minema, võtsin ukse kõrvalt kunkust miski vana vihmavarju. Pärast selgus, et tegu oli vist Vilde naise omaga?
Või kuidas tuli hoolitseda ekspositsioonis olevate Vilde sokkide eest? jne, jne.
Aga alustuseks peaks sellest mälestusterataste vikerkaaremeenutuste hõbelõnga teradest ehk esiotsa piisama. Eks kunagi käime jälle vana muuseumimaja juures ära ja lükkame mälestustevoki uuesti keerlema?