PILK ITTA: Igor Gräzin äsab lauale ida ja lääne kaardid ning olles juba mitu kuud Brüsselis töötanud, usub ta, et oht Euroopale pärineb Brüsseli bürokraatiast, mitte Moskvast.
Selleks, et rääkida jutte Moskvast lähtuvast ohust, pole Eestis liiga suurt mõistust vaja. Alates meenutustest 1940. aasta sündmustest kuni Zapadi õppusteni viimastel aastatel välja.
Esiteks on paranoia
See, et Moskva-aineline paranoia omandab komöödia mõõtmed, on nähtav sellestki, mille kõigega õigustatakse Eestit laastava Rail Balticu ehitamist. Seda totakat monstrumit olevat vaja selleks, et sõja korral saaks Eestisse tuua tanke Kesk-Euroopast – eeskätt Leedust. Kusjuures unustatakse ära, et Tapa polügoonile saabuvad tankid ja soomukid regulaarselt ja tõrgeteta seda raudteed pidi, mis ammuilma olemas on ja mille rajas Balti rüütelkond. Monströössest raudteest unistajad ei peaks unustama, et maismaasõja korral – st ainsa sõjaliigi korral, millest kindralid mõtlevad innustudes Mart Laari metsavennamemuaaridest – on raudtee esimene, mille terroristid või partisanid õhku lasevad. Meenutagem vaid seda, kui hiilgavalt kaotas Hitler Kurski lahingu, mis baseerus suuresti sõjamoona ja -masinate toomisel lahinguväljale raudteed pidi.
Ma ei jätka nende totrustega, aga juhin tähelepanu olulisele asjaolule: ei ole olemas nii suurt nende hulgas kui luul, mis käib sellest, kuidas Venemaa alustab sõda Narva jõe tagant tuleva rünnaku ja Pihkva diviisi eriüksustega. Venemaa oht on Eestis püha nagu 700-aastane orjaaeg, mida kah pole kunagi olnud ning mis sündis eeskätt Carl Robert Jakobsoni propagandisti-ajus selleks, et ässitada Eesti alamklassid ülemklasside (Balti parunite, kes enamjaolt olid eestlased) vastu venestamispoliitika hüvanguks.
Ma ei hakka pikalt seletama, aga MRP komisjoni liikmena NSVL Rahvasaadikute Kongressil (see, kuidas me selle pakti ära tühistasime, ületab paljude diplomaatiate saavutused ja EV Välisministeerium ei saa millelegi sellisele ligilähedalegi) võin ma kinnitada, et mitte ühtegi neist faktoritest, mis tegid MRP NSVL seisukohalt lausa paratamatuks, ei eksisteeri. Igasugused võrdlused Gruusia sõjaga, Tšetšeenia relvakonfliktiga, Krimmiga ja tänase relvakonfliktiga Donbassi tööstusregioonis lihtsalt ei päde.
Ühesõnaga, need, kes räägivad sõjalisest ohust Moskva poolt, peavad mulle kirjutama minu Facebooki lehele ja esitama oma uued argumendid. Lihtsa Moskva-vastase retoorikaga mind enam ei püüa.
Pilk läände
Aga vaatame nüüd Brüsseli poole, kus on hakanud idanema kaks ühesugust ideed. Esimene: luua EL omad relvajõud, ja teiseks, luua Euroopa Liidule omad ühised piirivalveväed, suuruses ca 10 000 tääki. (Väljendit „meest“ ei tohi poliitilise korrektsuse huvides kasutada.)
Esimese haiglase teema kohta küsigem: no mida te arvate, kui tõsiselt hakkab Putin võtma sõjaväge, milles pole USAd ega Inglismaad? Ja mille juhtriigid on Saksamaa ja Prantsusmaa, kes isegi omavahelistest sõdadest pole võitnud mitte ühtegi?
- aastal tulid venelased Pariisi ja 1945. aastal Berliini… tasub meeles pidada. Mis peaks olema Euroopa sõjaväe funktsioon NATO kõrval? Kellele peaks alluma näiteks Itaalia kompanii, kes kuulub üheaegselt nii NATO kui ka Euroopa sõjajõudude koosseisu? Üks staap annab talle käsu haarata kõrgustik „46.6“ ja teine – taganeda Bremgarteni jõe taha. Sellise organisatsiooni korral kaotanuks sõja isegi geniaalne sõjaline strateeg Stalin.
Ja piirivalve? Piirivalve tuleks asetada juba eksisteerivate piirivalveüksuste kõrvale või taha – teise ešelonina. Milline oleks siin võit? Null-koma-null. Senine riigipiiride kaitsmatuse probleem polnud selles, et piirivalvurid ei osanud seda teha, vaid selles, et neil ei lastud seda teha. Euroopa piirivalveüksuste probleem polnud halvas väljaõppes, vaid selles, et nad moodustasid inimkaubanduse lahutamatu koostisosa. Nende asi polnud mitte illegaale tagasi tõrjuda, vaid neid vajaliku tasu eest sisse lubada. Ungari konflikt EL-ga sellest just algaski, et Ungari pani oma piirivalve tööle nii, nagu peab ja seda praktilistest kaalutlustest lähtudes. Saksamaa kantsler Merkel avas oma piirid 100 miljonile illegaalile, kes pidid rändama Saksamaale, läbides dokumentaalse, politseilise ja sanitaarse kontrolli Ungaris. See oli sakslaste poolt igatahes ebaseaduslik otsus ja inimlikult võttes – Merkeli isiklik sigadus. Fakt on aga see: vaatamata Saksamaa survele, sealt levitatavale Ungari- (ja osalt Austria-) vastasele kampaaniale suutis Ungari sulgeda oma piirid ilma välise abita ja suure eurokisa saatel.
Nii et küsimus on ikkagi üleval: mida paganat nood Euroopa relvajõud ja piirivalvurid tegema hakkavad ja milleks neid vaja on. Muide, üks Ungari juhte ütles nende euro-piirivalvurite kohta: altkäemaksu piiril nad võtta juba oskaksid, aga piiri valvata – veel mitte.
Väheke oma kogemust
Olen istunud Euroopa Parlamendi saalis 8. septembril, kus oli päevakorras küsimus sellest, kuidas võtta ära Ungarilt hääletusõigus Euroopa Nõukogus. Midagi taolist polnud ma seni näinud: vile, kisa, vahelehüüded, sisistamine…
Ja see oli hetk, mil ma hakkasin mõtlema, et mis oleks, kui selle karjuva ja vilistava kamba käes olnuks mistahes relvajõud? Kusjuures euro-piirivalvel oleks nagu teistelgi sarnastel institutsioonidel politseiline väljaõpe ja varustus. Kas ei tekiks kellelgi selles parlamendis ideed saata need väed Ungarisse demokraatiat taastama, nagu tegi NSV Liit 1956. aastal? Muide, Lääne-Euroopa toel ja vaikival heakskiidul (vt Einar Sandeni romaani „Koidikul lahkume Tallinnast“). Ja ma ei suutnud endas leida kaljukindlat „ei-d“.
Ja kui hääletuseks läks, siis mõistagi olin ma Ungari poolt, kahjuks üksinda Eesti saadikutest.
